Heljo Mänd "Kullatilgad"

Kuu raamat: Heljo Mänd “Kullatilgad”

Heljo Mänd ütleb raamatu sissejuhatuses: “Kullatilgad” on kõige üllatavam kink, mille olen oma elus saanud, ja selle kinkis mu üheksakümendaks sünnipäevaks mu noorem tütar. Ulatas mulle minu enda raamatu, mida polnud veel olemas, kuid elas juba kogumikuna tema nägemuses. Ta oli teinud valiku mu lastekirjanduse paremikust.

Asusin raamatut lugema ja sattusin maailma, mille olin täiesti unustanud. Kõik need jutud on kirjutatud mu pika eluea jooksul. Hämmastusin, et olin loonud nii palju erinevaid tegelaskujusid, pärit erinevatest põlkondadest – ja ometi ühendas neid kõiki midagi. Midagi, mis on ainuomane vaid lapsele. Laps on ikka laps, väike inimene, kes elab muinasjutu sees.

Tütar oli juhatanud mind jälgedele ja nüüd läksin tagasi sinna, kus olin kord juba olnud. Ainult mina ise olin muutunud. Nii et “Kullatilgad” on ühtaegu vana ja uus raamat. Vana, millel on värske hingus. Mosaiigipilt, mis on kokku pandud möödanikku kildudest, kuid sirab tänapäevaselt. See on uus tervik. Iga jutt haakub siin eelmisega. Minu, mu laste ja lastelaste elud riimuvad omavahel. Ja iga lapse hing on nagu kullapiisk.”


Sünnipäeva eelõhtul

Ühel õhtul mängisin nukunurgas – mul oli väga kena nukunurk kolme toa ja köögiga, ema oli selle veel Võrus majaperemehe pojalt tellinud –, kui märkasin, et ema vuristab midagi masinal ja püüab oma tööd minu eest varjata. See oli kahtlane.

„Mida sa õmbled?” küsisin nukunurgast.

„Niisama,” vastas ema ja varjas seljaga veel rohkem oma tööd.

Enam ei saanud ma rahulikult mängida, vaid läksin ema juurde. Ema pani käed ruttu töö peale ja ütles: „Laps ei tohi nii uudishimulik olla.” Aga ma jõudsin näha, et ta õmbleb nukku.

„Ega ma seda sulle tee,” vastas ema imeliku häälega, nagu oleks masin vurisenud. „Üks tädi palus teha. Tema lapsel tuleb sünnipäev.”

Läksin nukunurka tagasi ja olin hirmsasti solvunud. Mõtlesin: „Minul on juba homme sünnipäev, aga ema teeb nukku teistele lastele, kellel tuleb sünnipäev alles teabmillal.”

Mossitasin, aga ise piilusin, kuidas ema nukku teeb. Kui tal masinatöö ära lõppes, hakkas ta nuku sisse kaltsu toppima. Alguses toppis keha täis, siis käed ja jalad ning kõige lõpuks õmbles keha otsa pea. Nukk oli küll valmis, aga riieteta ja ma ei tahtnudki endale niisugust paljast nukku. Siis hakkas ema lapitrullist sobivaid tükke otsima. Järsku vurises toas masin ning riidesiilud muutusid üksteise järel särgiks, püksteks ja kleidiks.

Kui nukk oli riides, küsis ema äkki kehkjalt: „Kuidas sulle meeldib?” ja lubas teda katsuda.

Endale ootamatult palusin: „Tee mulle ka niisugune nukk!” Ent ema vastas mulle põiklevalt: „Eks ma teinekord teen, kui mul aega on.”

Solvusin uuesti ja läksin õnnetuna magama. Olin kindel, et ema ei armasta mind. Kui ta oleks armastanud, oleks ta teinud selle nuku minule. Nuuksatasin tasakesi patja ja mõtlesin, kui kurb võib olla ühe lapse sünnipäeva eelõhtu. Aga kui ma hommikul ärkasin, ei uskunud ma silmi – ema õmmeldud nukk oli toolil mu voodi ees.

„Sa pidid ju selle ühele lapsele tegema!” hüüdsin emale.

Ema naeris ja raputas pead.

„Aga sa ütlesid!”

„Ma mõtlesin selle lapse lihtsalt välja. Ma ei saanud enne sünnipäeva ütelda, et teen sulle kinki. On sul nüüd hea meel, et nukk sinu oma on?”

Noogutasin. Ent veel rõõmsam olin selle üle, et ema mind ikkagi armastab.


Ühesugused kingad

Ema ostis Kadrile kooli jaoks uued kingad. Kadri läks neid Pillele näitama. Pani jalga ja käis tipp-tipp-tipp üle õue.

Pille vaatas Kadri kingi, aga ei kiitnud. Kadri käis veel kord tipp-tipp-tipp mööda õue, kuid Pille ei kiitnud ikkagi. Siis ütles Kadri ise:

„Vaata, kui ilusad helepruunid kingad mul on! Kas sa oled enne näinud niisugust kingaäärt, mis on pisikesi valgeid täppe täis?”

Pille kehitas õlgu.

„Mis nad ikka nii väga ära ei ole! Oleks veel pannaldega, aga sul käivad kingad paeltega kinni.”

„Mis sellest, et paeltega!” ütles Kadri ja solvus. „Ma ise tahtsin paeltega kingi.”

Kadri ei teadnud täpselt, kas ta just tahtis, kuid igatahes ta ei valetanud. Tal ei olnud midagi paelte vastu, mis olid täpselt sama värvi kui kingad. Ja ka see oli tõsi, et ostmise ajal ta ei mõelnud üldse pannaldele.

Ent Pille tegi hoopis teist juttu:

„Aga mina käisin eile loomaaias ja nägin kaamelit. Oled sa kaamelit näinud? Ta on jube loom. Sööb kuiva jahu.”

Kuid Kadri meelest oli kaamel väga huvitav loom ja mitte mingil juhul jube.

Nii ei klappinud neil täna Pillega jutt. Ometi oli Kadril Pille jaoks uudis. Eiki isa oli lubanud tuua tammeistikud, et neid lastega üheskoos aeda istutada ja nii saab iga laps endanimelise puu. Meist saavad tõrukasvatajad, tahtis Kadri Pillele öelda, aga mis sa ütled, kui teine läheb tuppa ega taha millestki peale oma loomaaiaskäigu rääkida. Ometi polnud tõrukasvatamine igapäevane asi. Siis pole vaja minna tõrusid kusagilt otsima, vaid võib oma aiast võtta ja teha nii palju loomi, kui süda lustib.

Pille läks tuppa ja teatas emale.

„Kadril on kooli jaoks juba kingad ostetud.”

„Me ostame sulle ka. Homme.”

Ja Pille ema ostiski Pillele järgmisel päeval. Samasuguse ääre ja väikeste valgete täpikestaga, nagu Kadril olid. Ja mitte pannaldega, vaid paeltega, mis olid täpselt kingadega ühte värvi.

Pille palus poes, et ema lubaks tal uued kingad jalga jätta, ja ema lubaski. Pille tuli poest välja ja käis mööda tänavat tipp-tipp-tipp. Kingad klõpsusid palju rohkem kui Kadri omad. Pille oli õnnelik ja klõpsutas veel rohkem. Ja tänavakivid aitasid tal kaasa klõpsutada.

Kui nad koju jõudsid, ütles Pille:

„Ma lähen õuest läbi, vaatan, kas Kadri on väljas.”

„Mine, mine!” lubas ema. „Ma näen, sa ruttad oma kingi näitama.”

Pillele tuli äkki meelde, mida ta oli eelmisel päeval Kadri kingade kohta öelnud – ja ta ütles: „Ah, ma tulen ikka tuppa.”

„Kas sa oled Kadriga riius?” küsis ema.

Pille raputas pead.

„No miks sa siis tuppa tuled? Näita oma kingad ära, siis on süda rahul,” ütles ema ja läks üksinda trepist üles.

Emal oli hea öelda, aga Pillel oli halb minna näitama. Parem, kui Kadri poleks üldse õues, mõtles Pille ja piilus majanurga varjust, kas Kadrit on näha.

Kadri kiikus.

Pille ei teadnud, kas minna või mitte minna. Ta tonksas jalaga mullakühmukesi vundamendi ääres ega saanud kuidagi otsustatud. Ent siis jäi ta pilk kinganinale peatuma – see oli mulda toksides ära määrdunud.

Pille kükitas ruttu maha, kastis näpu pisikesse poriloiku ja tõmbas paar korda üle kinganinade. Siis vaatas kingi, mõtles natuke ja tõmbas veel paar triipu juurde. Nüüd näisid uued kingad juba vanade moodi ega paistnud enam oma heledusega silma.

Pille tuli nurga tagant välja ja hõikas:

„Tere, Kadri! Kas sa juba kaua kiigud?”

„Mmmh,” ütles Kadri ja tuli kiigelt maha. „Ma käisin su ukse taga, aga isa ütles, et te läksite emaga poodi kingi ostma. Kas saite?”

Pille noogutas.

Kadri vaatas Pille kingi ja ehmus:

„Oi, kui mustaks on su uued kingad läinud! Kas sa komistasid porilompi? Teeme nad ruttu puhtaks, enne kui su ema näeb!”

Ja Kadri viis Pille oma tuppa kingi puhastama. Kui nad õue tagasi tulid, särasid neil näod ühtemoodi nagu nende kinganinadki ning Kadri ütles, et sellel nädalal läheb tammede istutamine lahti. Et iga laps võib ise endale puu valida.

„Meie valime kõrvuti, eks ole?” ütles Kadri.


Heljo Mänd “Kullatilgad”

Lugeja kohtub selles raamatud põnevate tegelastega, pärit erinevatest ajastustest ja erinevatest kodudest. Siin on lapsi igas vanuses, alustades lasteaialaps Olest ja koolitüdruk Heljost ning lõpetades keerulises teismeeas Toomas Linnupojaga. Loe edasi…

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil kristiina.karu@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Liitu Rahva Raamatu uudiskirjaga ja saa värskeimad uudised otse oma postkasti!

Archives