Leelo Tungal on eesti kirjanik, luuletaja ja tõlkija, kellelt on ilmunud ligi 90 värsi- ja proosaraamatut lastele ning noortele. Ühtlasi teame teda kui lasteajakirja “Hea laps” peatoimetajat, kelle loomingut iseloomustab optimism, elujulgus ja humoorikas teravmeelsus. Tema uusim menuk on 2020. aasta üks populaarsemaid raamatuid, Aleksei Turovskiga koos loodud õpetlik lasteraamat “Kati, Carl ja isevärki farm”. Eesti kirjanduse kuul soovitab viljakas kirjanik meile oma viimase aja lemmikuid kodumaiste autorite loomingu hulgast!
Toomas Raudam „Olen viie aastane. Antibiograafia“
Leelo Tungal soovitab: “Kui Toomas Raudamit on vahel nimetatud keeruliseks, enesesse suletud kirjanikuks, kelle iseäralikku maailma on raske sisse elada, siis „Olen viie aastane“ tundub esialgu olevat kergesti loetav ja kaasa elama kutsuv. Autor nimetab raamatut antibiograafiaks, kuid ometigi peitub igas peatükis mõni pildike eluloost, mõni painav mälestus, mõtisklus mingi kirjaniku elus olulist rolli mänginud eseme üle, olgu selleks näiteks kas või süstal või arvelaud. Kuni viimaste lehekülgedeni algavad peatükid sarnaselt: „Olen viie aastane. Isa on kapi taga. Ema istub akna all ja koob.” Mis ka ei juhtuks – ikka on võimalik tagasi minna viieaastase turvalisse maailma ja jälle uuteks lüüasaamisteks – aga ka elu edenemiseks – valmistuda. Unenäolised pildid päris elus toimunud sündmustest – olgu siis seitsme-, kolmekümne- või seitsmekümne kahe aastaselt läbi elatust – on kirja pandud poeetilises keeles ja raamat kutsub ennast uuesti lugema. Kerge see raamat ei ole, kuid kaasakiskuv küll…”
Asta Õim, Katre Õim „Eesti kõnekäänud I – II“
Leelo Tungal soovitab: “Asta ja Katre Õimu toimetatud kõnekäänuraamatud olid minu jaoks vaimustavaks avastuseks ja soovitan kõigil, kes eesti keelest ja meelest lugu peavad, need piibli mahtu teosed oma raamaturiiulile hankida. „Eesti kõnekäänud I – II“ pole huvitavad ainult filoloogidele – neid võib lugeda kui luulekogusid, ajalooraamatuid või ka nagu huumorikogumikke. Tabavad, naljakad ja mõnikord üsnagi teravad ütlemised aitasid ilmselt meie esivanematel pead püsti hoida ka siis, kui tunti ennast nagu lastud vares, kudend räim, tuhakott ja vaevakana, hing niidiga kaelas, süda närtsinud ning omadega läbi nagu Läti raha. Küllap leiame meiegi raamatuist tuju tõstvaid kõnekäände. Neil, kes igas ütluses poliitilist, soolist ja kes teab veel millist korrektsust bürokraadivisadusega taga ajavad, oleks siiski targem kõnekäänuraamatuist eemale hoida.”
Maarja Kangro „Varietee“
Leelo Tungal soovitab: “Üheks mu öökapiraamatuks, millest aeg-ajalt maiuspalana jälle mõne luuletuse üle loen, on Maarja Kangro tõlgitud ja koostatud “Varietee”, mis sisaldab väga põneva valiku heast (ja täpselt ning hästi tõlgitud) luulest. Miks „Varietee“? Küllap seepärast, et nagu varietee-etendustel, nii on ka selle kogumiku enam kui 200 luuletuse hulgas nii kergemaid kui ka raskemaid värsse, nii tõsist klassikat kui ka vaimukaid koomilisi tekste. Siin on värsse 56 poeedilt, vanima ja noorima sünniaja vahe on umbes 700 aastat, ja teadagi on igal ajastul omad vormid ja normid. Kaasaegne poeesia on ülekaalukalt vabavärsilinne, kuid rõõmu teeb see, et tõlkija pole läinud kergemat teed pidi, nagu tänapäeval vahel juhtub, ega teinud ka riimilis-rütmilisest luulest vabavärsilist ümberjutustust, vaid jälgib hoolikalt originaali vormi, tunnetades autori poeetilist vereringet. Kogumikus on mitmeid luuletajaid, kellest ma varem midagi ei teadnud, kuid õnneks on raamatu sabas kõigi autorite kohta asjalikud ja harivad tutvustused.”
Peedu Saar „Mailased“
Leelo Tungal soovitab: “Peedu Saare romaan „Mailased“ sattus mu lugemislauale ühe paljulugenud noore inimese soovitusel ja küllap ongi raamatu põhiliseks sihtgrupiks „Mailaste“ minategelase, noore boheemliku loodusteadlase eakaaslased. Kuid paeluvaks lektüüriks võib noore inimese eneseotsimise lugu olla kõigile, eriti neile, kes kunagi Tartus elanud ja ülikoolis (ning selle ümbruses asuvates kõrtsideski) käinud. Ei maksa pealkirja põhjal peljata, et lugu läheb liiga lilleliseks – kuigi minategelasest bioloog rõhutab pidevalt, et tema tööks on lillede ja liblikate (rohkem ikka lillede!) loendamine, täidavad ta päevi ja öid mõtisklused armastusest, surmast ja armastuseigatsusest. Kohati mõjub romaan kirjadena muusik Veronicale, keda nimetatakse ka Mailaseplikaks, kohati lastakse lugejal kiigata noore bioloogi argiellu. Paljude brände-trende eksponeerivate nüüdisromaanide kõrval mõjub see raamat siira ja värskena.”
Leelo Tungal, Aleksei Turovski “Kati, Carl ja isevärki farm”
Kati, tema isa ja nende peretuttava poeg, paras väänik Carl sõidavad maale. Isal on tore plaan: lapsed peavad nutiseadmetest eemal püsima (oh mis õudust!) ja tal endal on vaja kokku kirjutada üks koduloomadest rääkiv raamat. Loe edasi…
About the author
