Ain Küti romaan „Kadunud sõrmuse mõistatus“ on sarja „Sagadi paruni mõrvalood“ viies osa, mis viib lugeja 1830. aastasse, kui Flensborgi linna justiitskolleegiumi ruumest näpatakse Taani Aafrika koloonia asevalitseja testament.
Sagadi valitseja Wagner haaras öeldu peale konksu otsas rippuva kuue ja andis rusikaga kaks kiiret lööki vastu tõlla katust. Läks hetk ja ekipaaž peatus.
„Kõik! Mulle aitab! Minu elu on mulle palju armsam kui teie mis tahes rumalad teooriad. Ja mingi sõgeda poolearulise kätte ei kavatse mina oma elu usaldada. Mina lahkun siit kohe ja nüüd!“
Enne kui Fock midagi öelda jõudis, avas Sternberg tõllaukse ja andis Wagnerile käega märku väljuda.
„Teie peatus, preili. Astuge välja ja tundke uhkust, et hindate kõrgelt argpükslikkust ja olete eeskujuks kõigile hädavarestele. Üks kord elus antakse võimalus teha inimkonnale suur ja kasulik tegu, aga ei saa, sest jänes põues ei lase. Nii et head teed!“
Fock oli kaaslase sõnavõtust vägagi üllatunud, samas näitas see, et Sternberg kõike meditsiiniga seonduvat tõepoolest vägagi tõsiselt võttis. Vaadates tema näoilmet taipas Fock, et Metsiku härra oli Wagneri peale väga solvunud ja mõtles iga oma öeldud sõna tõsiselt. Tahtis Sagadi härra seda tunnistada või mitte, aga Metsiku härral kippus õigus olema. Ka tema oli oodanud Wagnerist enamat, vähemalt suuremat indu just kätte sadanud juhtumi uurimisel. Viimase tõsise juhtumiga ehk kevadel uuritud von Gerneti saagaga kaasnenud pommiplahvatus oli Sagadi mõisavalitseja niivõrd endast välja viinud, et ta ühestki kohtuasjast midagi kuulda ei tahtnud, veel vähem mõnel uurimisel kaasa lüüa. Fock nägi, et sõber tundis end hetkel selgelt ebamugavalt. Täpsemalt kartis. Seda ei saanud aga mehele, kellele oli saatus kinkinud tohutult õnne ja need paar sekundit, mille jooksul ta jõudis eemale visata plahvatava pommi, kuidagi ette heita.
Fock vaatas Wagnerile otsa ja nähes, et see ei suuda otsustada, kas astuda välja või mitte, tõmbas tõllaukse otsustavalt kinni.
„Keegi ei pea maha minema, eriti kuskil siin sellises kohas. Anna andeks, hea sõber, ma oleksin pidanud kogu asja rohkem läbi mõtlema. Keegi ei sunni sind tegema midagi, mis sulle niivõrd vastumeelt on ja millega käib kaasas vastikustunne. Selline tõbras ma nüüd ka ei ole. Suundume otsejoones Moorale, arutame kõik veel kord läbi ja teeme uue plaani.“
„Püha jumal küll,“ vangutas Sternberg pead. „Ma lähen siis ise! Viige mind sinna ja ma mängin hullu. Anrepile on see õite magus suutäis, sest mis maitseks paremini kui üht päris doktorit ja tema aju uurida.“
Fock raputas otsustavalt pead.
„Mitte mingil juhul! See oleks kohe kahtlane, kui mina sind sinna asutusse viiksin, aga mitte sugulased. Teiseks teab ta sind piisavalt hästi, et kõike, mida räägitakse, mitte tõe pähe võtta, ja kolmandaks pole sa enam ka kõige kainem. Ühesõnaga jääb ära!“
„Ärge mängige lolli, pagan võtaks! See on praegu nii ideaalne võimalus kogu sellele kupatusele pigi peale tõmmata. Neetud!“ Kõige lõppu lisas Sternberg arstile kohaselt veel ühe anatoomilise vandesõna.
„Me ei lõpeta midagi ära ega loobu millestki! Saa nüüd aru!“ proovis Fock Metsiku härrat rahustada. „Me lihtsalt mängime asjad ümber ja teeme seda nii, et kõik oleks rahul ja plaan paremini läbi mõeldud.“
Sternberg polnud sellega nõus.„See on enesepetmine, mitte millegi paremaks tegemine. Saa aru, et sellest paremat ideed ei ole! See on ülim võimalus Anrep vahele võtta ja õige meditsiin taas püünele tõsta.“
„Ma olen nõus,“ segas Wagner end korraga kahe härraste jutule vahele. „On mis on, ma olen nõus.“
Sternberg pööras tigeda pilgu kõrvalistuja poole ja küsis sarkastiliselt üle: „Millega sa siis nüüd nõus oled, kas sellega, et Anrep tuleb vangimajja saata või siinsamas maha minemisega?“
„Ma olen nõus minema sinna hullumajja, ravialusena,“ ütles Wagner. „Olgu tulemused siis millised tahes, aga ma ei taha, et mind althüppajaks peetaks. Ega ma tegelikult väga kardagi, aga mul on siiski üks tingimus.“
Sternberg vaatas nägu krimpsutades mõisavalitsejale otsa.
„Mis tähendab, on üks tingimus? Milline?“
„Enne sinna hullumajja minekut tahan ma oma kõhu korralikult täis süüa.“
Nii Fock kui Sternberg hakkasid kuuldu peale naerma. Viimane laksas Wagnerile käega õlale ja noogutas tunnustavalt. „Sinu soov on meile seaduseks. Loomulikult söödame sul enne kõhu täis, selles ära mitte kahtlegi!“
Ain Kütt „Kadunud sõrmuse mõistatus“
Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock satub sündmuste keerisesse, kui tema abi palub Maa-Viru distrikti meeskohtunik Karl von Rosenbach, kes jäi jänni uurides Avanduse mõisas asuvas vaimuhaiglas toimunud surmajuhtumit. Peatselt leiab aset veel üks kahtlane surm ning mida edasi, seda rohkem tunneb Fock, et keset hullumaja veidrat õhustikku ei suuda ta enam eristada, mis on tõelisus, mis kujutelm ja mis mängu keegi temaga mängib. Tal tuleb paljastada kurikaval salasepitsus, mille tagant paistab Sagadi paruni vana vaenlase kuri käsi. Muidugi ei unusta Fock tähtsaimat – leida üles oma südamedaam Maria Juliana von Nottbeck.
About the author
