«Noorus ongi just hullamiseks ja naljatamiseks, ja kui sa ka noores põlves nalja ei tee, millal sa’s seda pärast enam teed! Nii jääksid ju koerustükid hoopis tegemata! Hmh-hmh-hmh! Pup-pup-pup!»
Ja Toots naerab oma vana tuttavat naeru …
«Ja on neid siis nii ilmtingimata vaja teha?» küsib Teele. «Saab ju ilma nendeta ka läbi!»
«Hmh, jah, saab … Muidugi saab…» jätkab vana Toots. «Aga mis elu see siis on? Elad siis nagu puunott, ei lusti ega rõõmu! Just nagu munk kloostris! Nüüdki veel vahel, kui kõige üle hakkad järele mõtlema, lööb mõttesse, et siiski liiga vähe sai neid ulakusi tehtud! Palju rohkem oleks pidand veel rahmeldama! Vahel tekib nüüdki isu mõnda vempu visata, aga näe – vanaks oled jäänud, veli! Ei kuku enam kuidagi välja!»
«Koolivend Luts on sinu karutükke ikka vist vähe veel kirja pand …» naerab Teele. «Egas muidu tulnd kord Tallinnast isegi kinomehed siia nõusolekut otsima, et Tootsi vigureid ka kinolinal terve ilma ette viia …»
«Või isegi kinolinale?» imestab Saare Arno. «Kas neis tükkides siis tõesti oli midagi, mis laiematele ringkondadele huvi pidi pakkuma?»
«Ah, sõber Tali! Asi oli hoopis teisiti, kui sa meie jutust nüüd aru said! Kinos taheti tookord näidata tüüpilist Eesti sõdurit ja ajateenijate sõdurite elu tookordsetes sõjaväekasarmutes. Selleks siis film õieti tehtigi. See kandis väga uhket pealkirja: «Vahva sõdur Joosep Toots» – ning selleks siis käidi ka minult nõusolekut otsimas, et ega mul selle vastu midagi ei oleks, kui esindaksin kinos Eesti sõduri tüüpi … Ei, noh, mis minul selle vastu! Kui olen kord juba koolivend Lutsu sule läbi niikuinii kõikjal kuulus, miks siis mitte lasta seda kuulsust kinofilmi läbi veelgi suurendada! Ei, noh, lasku käia! Tehku minust kas või kindral välja! Sest, eks kõla ju kenasti: «vahva kindral Joosep Toots»! Eks siis – praegu on seda juba oma paarkümmend aastat tagasi – saigi see film valmis. Kuulus eesti näitleja Vaino mängis minu osa ja tema abikaasa pr Vaino esitas Teelet. Minu tegeliku eluga polnd filmil küll midagi ühist. Oli puhas väljamõeldis pildi loomiseks selleaegsest sõdurielust. Isegi koolivend Luts polnd selle filmi heaks mitte ühtainsatki rida kirjutand. Kahjuks saadi seda filmi liiga vähe aega näidata. Sõda tuli peale ja siis said ka kõik tolleaegsed eesti filmid otsa, nii et minu nimega seotud filmist enam midagi kuulda pole olnd.»
Oskar Luts “Talve”
Raamatu kaunis kaanepilt on pärit 2020. aasta alguses kinodesse jõudvast filmist „Talve“, mis on järg teiste Lutsu teoste põhjal vändatud filmidele „Kevade” (1969), „Suvi” (1976) ja „Sügis” (1990). Loe edasi…
