„Ajulugu“ on kokkuvõte mälutreener Tauri Tallermaa viimase 17 aasta jooksul loetust, õpitust, kuuldust, räägitust, kogetust, katsetatust. Ma ei ole teadlane, vaid praktik. Ma ei ole teinud ühtegi uurimust, küll aga lugematu arvu edukat praktilist tõestust iseenda peal, et mälu on meil kõigil olemas ja see on ülivõimas, kui seda õigesti kasutada. Ka minul lähevad täna asjad meelest, aga ma tean, miks see nii on. Enamik inimesi kalduvad süüdistama oma mälu, kui miskit meelde ei jää või õigel hetkel meelde ei tule. Asjata. Aju annab kogu aeg endast parima, et meil hästi läheks. Ja tihti just sellepärast me ei mäletagi seda, mida võib-olla tahaks, sest ajul on meiega omad plaanid. Ma kirjeldan siin isiklikke kogemusi nii koolitustel õpetatavatest tehnikatest kui igapäevases elus toimuvast. Ma jagan hea meelega kõiki oma „saladusi“, et sa hakkaksid rohkem uskuma oma meeletu potentsiaaliga nn „hallollusesse“, mis tegelikult pole üldse hall ja mis üritab terve Sinu elu Sulle abiks olla.
Võta see abi vastu!
Ma alustasin mälu treenimise ja arendamise raamatu kirjutamise ideega juba siis, kui olin olnud umbes 7 aastat mälutreener. Oli 2009. aasta sügis. Mul oli selleks ajaks oma peas selgelt väljakujunenud loogika ja struktuur, kuidas inimese aju areneb sünnist surmani. Välismaist kirjandust nii inglise kui vene keeles oli küll, kuid eesti autoreid oli vähe. Üheks „piibliks“ nii õppijatele kui õpetajatele oli Toronto Ülikooli emeriitprofessori Endel Tulvingu raamatu „Mälu“. Kuigi mul on selle raamatu esilehel auväärse teadlase autogramm, pean tunnistama, et tänaseni ei ole suutnud ma seda lõpuni lugeda … Ja muidugi oli lisaks veel erinevaid kirjatükke mälust nii Anti Kidroni kui Tiit Kändleri sulest. Tundus olevat õige aeg sellele loetelule väärilist lisa pakkuda. Tugevama tõuke alustamiseks andis ühe kirjastuse pöördumine minu poole 4. novembril 2009 ettepanekuga ühiselt välja anda üks tore mäluteemaline raamat. Ideel oli jumet! Panin kirja raamatu eesmärgi ja struktuuri. Möödas on 10 aastat ja pean ütlema, et need on jäänud 90% samaks. Põhjus, miks raamat pole varem valmis saanud, oli minu usk iseendasse. Ma sain aru, et mul ei ole piisavalt materjali kõikide peatükkide täitmiseks. Õnneks on ka ajuteadus nende aastate jooksul jõudsalt edasi arenenud, tänu millele olen uusi teadmisi ja avastusi palju juurde saanud. Lisaks olen ka ühe peatüki võrra elukogemusi läbi elanud. Elu on pannud mind päriselt kogema seda, mida ma teistele õpetanud olen. Ja ma tahan neid Sinuga jagada. Kui Sa oled neid valmis lugema, kaasa mõtlema ja uskuma.
Selle raamatu üks eesmärkidest on, et võtaksid aja maha ja oleksid korraks iseendaga. Kõige tähtsam aju töö ja arengu seisukohalt on, et sa meenutaksid, oleksid hetkeks iseendaga. Kõige suurem väärtus on, et hoiad aju töös ja vormis ning aju püsib kauem vitaalsena.
Ma kindlasti ei kuuluta siin raamatus tõde. Tõekriteerium maailmas puudub. Kui, siis on see praktika. Ja seda on mul varsti juba 20 aastat. Seda ei saa keegi minult ära võtta. Ja seda ma sinuga siin jagangi.
Raamatus toodud näited, juhtumid või üldistused räägivad keskmistest. Keegi meist ei ole keskmine – sellega peab arvestama, et ühel inimesel toimuvad kirjeldatud sündmused või arenguetapid varem, teisel hiljem. Pigem on inimese elu ja arenemise jaotus tinglik. Aga kuidagi peab ju perioodid ära jagama. Ja mida rohkem ma uute teadmiste ja kogemustega kokku puutusin, seda selgemaks sai minu jaoks just sellise jaotuse loogika. Mulle see meeldib. Ja väga paljuski langeb see kokku minu eluetappidega. Kui sinul see täpselt nii ei ole, siis on see täitsa loomulik. Kõik me oleme erinevad ja erilised. Aga see ei tee veel nende etappide olemust olematuks.
See ei ole teadusraamat. Ma ei taha koormata lugejat teadusartiklitele omaste viidetega raamatu lõpus. Inimene jaksab filtreerida korraga suhteliselt vähe infot, sellepärast olen allikatele viidanud põgusalt. Küll pean tunnistama, et selle raamatu kirjutamiseks tuli mul läbi lugeda väga ja väga palju raamatuid, teadusartikleid, uurimusi ja ekspertide arvamusi. Rääkimata sellest, mida ma ise kõike olen õppinud oma ettekannete, esinemiste ja koolituste käigus neilt inimestelt, kes on julgenud ja tahtnud omi mõtteid minuga jagada.
Olen püüdnud kõik peatükid sarnaselt vormistada.
Alustuseks lühike kirjeldus eluperioodist.
Siis pakun veidi minu arusaamist mööda just selle vanusega seonduvaid teemasid, millest mõelda ja kasu saada.
Seejärel veidi sisukamalt aju ja mälu kohta. Sinna olen juurde lisanud illustreerivaid näiteid minu enda õppetundidest, kogemustest ja arvamistest.
Lõpetuseks lühike kokkuvõte antud perioodi kohta.
Nii et igal ühel oleks võimalik lugeda just seda, mis teda antud hetkel huvitab ja puudutab. On see siis iseenda, oma laste või hoopis vanemate kohta. Aga võib ka alustada algusest ja lõpetada lõpus. Tehke nii nagu just ise õigeks peate!
Kallis aju
Aju kallidus seisneb selles, et kui kogu täiskasvanu keha massist (võttes keskmiseks kaaluks 70 kg) moodustab ta ligikaudu 2%, siis keha poolt toodetavast energiast kulutab tervenisti umbes 20%. Kui suhteliselt laisk inimene kulutab päevas umbes 2000 kilokalorit, siis võtab aju sellest järelikult endale umbes 400. Teisisõnu vajab aju väga palju energiat, et end töös hoida. Milleks ta seda kulutab? Cambridge’i Ülikooli teadlased on uurinud energiakulu hiirtel ja zooloog Simon Laughlin sõnul kulutavad nad umbes veerandi energiast ajukoores neuronite ja gliiarakkude (tugirakud, mis eraldavad ja grupeerivad neuroneid) töökorras hoidmiseks ning umbes 75% elektriliste signaalide saatmiseks ja töötlemiseks üle terve aju. Need protsendid tunduvad teadlaste sõnul olema inimestele üsna sarnased.
Aju ei lülitu kunagi välja. Isegi une ajal kulutab ta enam-vähem sama palju energiat kui ärkveloleku ajal. Puhkamise ajal suhtlevad neuronid pidevalt omavahel uuendamaks infot, mis ümberringi toimub. Kui aju vajab mingi piirkonna aktiivsemat kasutamist, kasvab ka selle ala energianõudlus. Kuid isegi, kui meile endale tundub, et näiteks suhtlemine teise inimesega väsitab meid mingist hetkest (ehk siis aju kulutab tavalisest rohkem energiat), on aju energiavajadus suurenenud tegelikult üsna vähe – kuni 8%, mitte rohkem. Erinevalt näiteks jalalihastest, kus energia tarbimine võib istumise asemel käimise või jooksmise puhul suureneda lausa kolm kuni neli korda, nõuab aju üsna stabiilset energiaga varustatust.
Kütuse kvaliteet
Millest aga toodab meie keha energiat? Eks muidugi saame seda ju näiteks soojast päikesest (mida meie kliimavöötmes on halastamatult vähe!) või tugevatest positiivsetest emotsioonidest (kõrvuni armunud inimene või erakordse soorituse teinud inimene võib piltlikult mägesid paigast liigutada). Eelkõige on aga inimesel elus püsimiseks vaja ühte peamist energiaallikat – toitu.
Mitte kuskilt mujalt kui ainult ja ainult toidust saab inimene toota keha ning aju toimimiseks vajalikku kütust. Kui autole on ette nähtud anda kindlat kütust, siis ei tule meil pähegi bensiini asemel diislit paaki valada. Või kui hoolitseme oma toataimeide eest, siis ei kasta me neid solgiveega, vaid paneme isegi ehk sobilikku väetist veele lisaks, et taimel oleks parem kasvada. Inimestena unustame aga pahatihti ära iseenda parimad kasvutingimused ja toidame end kõikvõimaliku ebakvaliteetse toorainega. Kui üldse toidame … Paraku on ininorganism loodud väga vastupidava ja isereguleerivana. Mis tähendab, et elus püsimise nimel hakkab organism ennastsalgavalt igast väiksemastki toidupalukesest eraldama seda vähimatki, mis ta kasulikku leiab. Selle asemel, et rikkalikust ja mitmekülgsest toiduvalikust kerge vaevaga meie organitele hädavajalikku energiat toota ning lasta kehal loomulikult toimida, peab ta mõned vähemtähtsad toimetused ohverdama tähtsamate heaks. Kui seda ei juhtu tihti, suudab keha koormusest taastuda ja jätkata normaalset toimimist. Kui aga muutub pidevaks, tekitab see kehas kaitsereaktsiooni ehk stressi, mis pika aja jooksul võib viia nõrkuse, haiguste või lausa depressioonini.
Aju vajab puhkust
Toidust üksi aga kahjuks ei piisa, et keha jaksaks meid pidevalt energiaga varustada. Ükski keha ei jaksa katkematult tööd teha. Ta vajab ka – puhkepause! Korraliku puhkusega aga ei ole lood oluliselt paremad kui täisväärtusliku toitumisega. Nii keha kui ka aju vajavad töövõime taastamiseks puhkust. See ei ole kellelegi uudis ega vaja pikemat seletust. Või siiski!? Kui te kohtate mõnd tursket selli, kel muskel ei taha särgivarrukasse ära mahtuda ja ülakeha varjab viimse kui päikesekiire, siis ei kahtle keegi, et sell on veetnud lugematu arvu tunde jõusaalis hantlite ja kangidega žongleerides. Kuid kes ise on kas või korragi midagi vähimalgi määral sarnast teinud, siis ega palju üle ühe tunni füüsiliselt ei jaksa. Või kui vaja puid lõhkuda või kraavi kaevata, siis ei suuda keegi seda katkematult terve päeva järjest teha. Füüsilise vormi parandamiseks on puhkus hädavajalik. Õigem oleks isegi teistpidi öelda – ainult puhkamise ajal paraneb füüsiline vorm. Siis, kui kehal on valus (lihaskiud rebenevad ja kasvavad juurde uued kiud), toimub areng. Aga selleks, et lihas järjepidevalt kasvaks, tuleb uuesti trenni minna. Mis tähendab, et ilmselgelt ei ole ühekordsest jõusaalikülastusest kehale väga suurt kasu. Alguses on valus, aga see läheb lõpuks mööda. Tuleb uuesti minna valu tekitama. Ja kui mõelda tippspordile, siis seal ongi valu palju rohkem kui mõnu …
Mis veel füüsilist puhkamist puudutab, siis ajuteadlaste sõnul peaksime ühe pikema puhkamise ehk ööune võimaldama endale umbes-täpselt 8-tunnise. On isegi tehtud uuringuid, mis näitavad, et regulaarselt ja pikaajaliselt alla 7 ja üle 9 tunni magajate eluiga on lühem. Kummaliseks teeb aga unevajaduse see, et ilmselgelt on magamine looduses nii inimeste kui ka loomade jaoks kõige ohtlikum aeg, mil nad on kättesaadavad kõigile, kes ihaldavad saaki. Miks on muidu nii loogiline ja jätkusuutlik loodus sättinud nii, et kolmandiku ööpäevast loobume vabatahtlikult enda kaitsmisest? Järelikult on uneaeg inimorganismile nii väärtuslik. Kui korralikult välja ei puhka, ei ole ka ülejäänud ärkveloleku ajast kasu, et ennast kaitsta ja jätkusuutlikult arendada.
Tauri Tallermaa “Ajulugu”
Igal ühel on oma lugu. Terve elatud elu lugu, mille sees on palju teisi lugusid. Ajul on ka oma lugu. See, kuidas aju areneb, õpib, kogeb, lahendab, õpetab ja lõpetab. Et meie oma lugu oleks võimalikult edukas, oleks mõistlik osata aju- ja elulood kokku viia. Samamoodi on ka mõistmisega: vahel mõistame ja vahel mitte, vahel usume ja vahel mitte.
Sellest raamatust leiad ühe aju kujunemise loo, mille abil on raamatu autor Tauri Tallermaa püüdnud mõista oma elu lugu. Loe edasi…
About the author
