Päike pole veel tõusnud, aga linnukisa eemal kaljusaartel, mida siin vaigasteks kutsutakse, ei vaiki nüüd ka keset ööd. Nagu nad ei magakski iial. Täna on 11. mai ja selles kisas annab tooni tiirude kirr-kärrimine. Kõrgemat tooni. Madalama tooni annavad ikka hahad ja nende nõudlik ou! au! On veel veidi hämar. Mööda kallast tuleb rebane, nina maas ja selg natuke tusaselt küürus, sest hommik on jahe ja rohi märg. Rebane ei liigu mitte mööda veejoont nagu talvel, et vaadata, mis meri öösel ka toonud on, vaid kõrgemalt. Eks otsib linnupesi, va mait! Raja peal rohelises rohus vedeles üks hele pardimunakoor, aga see polnud kindlasti mitte rebase, vaid varese töö. Rebase töö-öö hakkab juba hommikusse saama. Ta toetab taguotsa maha, istub ja puhkab jalga. Samas talle tundub, et miski on valesti. Et miski võõras nagu oleks seal palgijupil. Keegi nagu istuks seal. Aga kindel ka pole. See miski ei liiguta. Rebane puurib seda asja seal kahtlustavalt oma väikeste ümmarguste silmadega, veab ninaga õhku. Aga mis seal ikka olla saab? Rebane teab, et koidu ajal on see rand tema päralt. See on tema rannalõik ja tulumaa. Ennemuiste oli kogu Lõpmatuse rand inimeste talude vahel ära jagatud, et kes kust võib adru oma põllule vedada. Adru oli kallis kraam. Rebaseid siis Lõpmatuses polnud. Või kui oli, siis vaid vahel harva mõni väga kaval. Rebase kasukas oli liiga kallis ja igal mehel hülge- või linnupüss kodus. Nüüd on rand rebaste vahel ära jagatud. Mõelgu inimene sellest, mis tahab. Lõpmatus on metsik. See on tema põhiolemus.
Inimese võib sellest tehtest üldse välja taandada, ilma et see midagi muudaks. Talvel on see ilmselge. Kui meid on siin, ajuti muust maailmast ära lõigatud meresaarel, kaks või kolm või neli või viis, harva kuus-seitse hinge. Me ei loe. Me lihtsalt viibime keset Metsikust. See teeb, mis heaks arvab. Kuigi tema esindajaid näed sa ikka harva. Vaid nende jälgedest on lumi tee peal hommikuks kirju. Kui on lund. Talveööd on pikad küllalt, et nende varjus kõik oma asjad ära ajada. Talvel muutub Lõpmatuse saar tohutusuureks ja inimene sellel imepisikeseks. Tema eluase on vaid üks kollane valgustäpp keset pimedat müha. Talvel on siin selgesti tunda, et Inimene on Loodusest lahkumas, et inimene on tagasi tõmbumas oma helendavate ja tundlike ekraanide võlumaailma ja varsti teda näebki veel vaid sealt. Jääb müha. Ja Metsikus.
Aga praegu veel algab siin maikuus siiski just nagu inimese sesoon. Korraga ootab reedeõhtust Postipaati Maa pool nii palju rahvast, et kapten peab torisedes (aga ega ta päriselt pahandada ei oska!) kaks reisi tegema. Inimestel on pealegi nii palju asju! Äkki on neil vaja kõiksugu kraami oma pesakestesse tassida. Nagu lindudel! Kes veab kottidega aiamulda (justkui Lõpmatuses mulda ei oleks!), kes tsementi, nagu mõtleks ta endale siia mühina ja metsikuse sisse igavest kindlust rajada. Aga ainsad igavesed kindlused siin on kaljusaarte linnukindlused. Igal kevadel. Sealt kostab nende kisa taevani, sinna nad munevad, ja muidugi pole ükski kindlus siin maa peal kindel. Kõik peavad nende munadest osa saama (ja kõigepealt muidugi teised linnud). Aga kuidagi õnnestub neil ikka hulk poegi välja haududa, ja kuigi kõik peavad veel neistki osa saama, kasvab iga aasta hulk linnupoegi ka vanadeks lindudeks ja nad saavad tuule tiibadesse. Ja tulevad teine kevad tagasi. Nagu need kirr-kärrivad tiirud, kelle pesadest meri jälle osa kaasa viis – need, mis alguses suure vaimustusega tehti kõigile uutele maanukkidele, mis idatuultega veest kerkinud olid. Mis seal ikka! Tiirul pesa suurt polegi, muneb oma kaks kirjut muna kirjute kivide keskele ja kükitab peale hauduma. Ja ime küll, terve kisav ja lendav kari jõuab neid igal kevadel teiselt poolt maakera (Lõuna-Aafrikast!) Lõpmatusse tagasi. Nemad on osa metsikusest, nemad metsikust ei karda. Nemad ei hari ega ehita. Aga kui mõni rebane peaks kuidagi pääsema sellele maanukile, kuhu nad oma munad on munenud, siis hoidku ta alt! Tiirude nokad on väga teravad ja nad sööstavad õhust alla nagu pommid. Samamoodi kui vette kalakese järele, kõva sumakaga!
Tõnu Õnnepalu “Lõpmatus”
Sellel maratonil pole finišijoont. Jooksed, kuni kukud. Muidu on maraton nagu maraton ikka. Oma tõusude ja mõõnadega. Väsimusega ja tundega, et enam ei jõua. Ja ei jõuagi. Ja mis mõtet sellel jooksmisel üldse on?
Kuhu see viib? Eikuhugi! Loobud. Ja just sellel hetkel, kui oled juba täiesti loobunud, kui oled raja kõrvale maha langemas, tabab sind jõupuhang nagu ilmutus. […] Sa oled jõudnud Lõpmatusse. Finišil polegi enam tähtsust. Ta tuleb: omal ajal. See tähendab: sinu ajal. Su aeg saab kirja. Millal ja milline: oled unustanud selle üle muretsemast. Loe lähemalt!
