Kas sina oled kunagi mõelnud palverännakust? Kertu Jukkum võttis kätte ning tegi oma unistuse teoks, läbides 800 kilomeetrise palverännaku Santiago de Compostelasse. Tulemus? Raamat “Ma naeran, et ma nutan”.
“Köitev on palverännaku rõõmsameelne ja pingevaba olemine. Vürtsitatuna mõnusa huumoriga – hea, kui inimene oskab enda üle nalja heita. Igaüks peaks sellest raamatust enese jaoks midagi leidma. Kõik, kes rännakutel käinud, teavad, kui väärtuslikud on hetked pärast pikka, vahel piinarikast teekonda. Väikesed rõõmud nagu soe dušš, hubases seltskonnas veedetud õhtu ja südamest südamesse jutuajamised on need, mis loovad retke.
Aga ma jään endale kindlaks: Hispaanias pole mägesid.” – Alar Sikk, alpinist
20. päev:
Grado–La Espina, 37 km
Öösel higistan taas hirmsalt, aga ma ei anna alla. Mõtted lähevad mujale, kui kohtan hommikusöögilauas uut palverändurit – võimalik, et Hispaania misterivõistlustelt. Ja kui ilusti ta veel räägib! Nime unustan küsida, aga see pole ka oluline. Selgub, et tema ja prantslased liiguvad ööseks Salasesse.
Mina plaanin teha poolteist etappi, mis peaks kokku olema kolmkümmend kilomeetrit ja lõpetan päeva väikekülas La Espinas. Saan vaevu mõisast välja astuda, kui parema jala hüppe liiges hakkab taas haiget tegema. Või on see kõõlus? Doktor Jukkum on kimbatuses. Viimane lootus on, et kui lihas läheb soojaks, saan edasi liikuda.
Samal ajal tunnen, et täna, mil on kahekümnes matka päev, on mu keha tugevam kui kunagi varem. Jaksu jagub, vaim on tugev. Mis sest, et täna sajab kui oavarrest ja on põrgukülm pealegi! Aga ma suudan. Poolelt teelt, väikelinnast avastan nunnakloostri, mis pakub öömaja, aga mul on tunne, et kuigi öö nunnakloostris on ahvatlev, tuleb edasi liikuda. Kui hüppeliiges peaks aga liiga tegema, on hea teada, et saan tagasi pöörduda ja peavarjuta ma täna ei jää. Kogu teekonnal ei kohta ma mitte üht palverändurit. Ka kohalikke kohtan harva, aga nad kõik on heasoovlikud ja hüüavad naeratuse saatel ikka: „Buen camino!“
Teele jääb ka mõni üksik albergue ja restoran, aga pea kõigil silt Cerrado ehk suletud. Lehmi on õnneks endiselt palju. Üksinda teel olla on omamoodi romantiline, kuni jõuan põldude vahele, kus kostavad püssipaugud. Mitte liiga sagedase vahega, aga ühel hetkel vihisevad kuulid juba päris lähedal ja mõtlen, et järsku on see mõni sõge, kes oma lõbuks juhuslikke sihib.
Hirm haarab mind ja hakkan jooksma! Liiga raske kott ei tundu enam takistuseks olevat, peaasi et eluga pääsen. Vihma sajab taas, tee on porine ja libe, aga ma pean järgmise metsatukani vastu pidama. Sealt see sõge mind enam ei taba, mõtlen endamisi. Täna pääsen eluga.
Jõuan Salasesse, kui kell näitab juba viis õhtul ja taipan, et mu teekonnaarvutuses on midagi valesti, sest juba praeguseks olen matkanud kokku kakskümmend seitse kilomeetrit. Ma pole veel La Espina läheduseski!
Vaatan uuesti kaarti ja avastan, et minu peatuspaik asub umbes üheksa kilomeetri kaugusel Salasest. Täna öösel keerati kella ja seetõttu läheb tund varem pimedaks. Ja kui ma jõuan mõelda, et enam hullemaks minna ei saa, avastan, et olen tõusude kaarti valest otsast vaadanud! Kahekümnes päev ja ma ei oska endiselt kaarti lugeda! Andestan endale blondi hetke ja vaatan uuesti – kurat, viimased kilomeetrid läbi metsa on püstloodis üles, kokku viissada tõusumeetrit. Kohe on pime! Ma ei anna alla. Kui kuulide eest pääsesin, pääsen täna ka räästa alla.
Jummel, kui rasked on viimased kilomeetrid. Loojunud päike on asendunud kuuga taevas, on põrgukülm. Termomeeter näitab kuus soojakraadi, tuul tõuseb iga meetriga. Õnneks jääb vihm nüüd järgi, aga mu riided ja jalad on märjad.
Keha mobiliseerub kriisisituatsioonis iseenesest ja mu samm kiireneb – see on vajalik selleks, et soe sees hoida. Teel kohatud kaabuga põllumees uhke traktori roolis toob naeratuse näole, aga vaid hetkeks. La Espinasse jõudes vappun külmast. Telefoni viimane protsent akut on toonud mind kodumajutuse ukse taha. Keegi Beatrice peaks mind ootama. „Lase mind sisse külma tormi eest,“ võiksin laulda praegu Terminaatori sõnadega, aga ei saa suud avada – viimne soe õhk haihtub.
Seisan külmast võetuna uksel ning lasen kella, koputan meeleheitlikult. Keegi ei tule uksele. Vaevalt siin väikekülas veel avatud albergue’sid, ammugi hotelle, leidub – mõtlen endamisi. Õnneks taipan enne nutma puhkemist asukoha veel kord üle kontrollida ja selgub, et Beatrice’i kodumajutus on kohe ametliku ja suletud albergue kõrval.
Pagan, täna on siiski mu õnnepäev, mõtlen ja lasen kella. Hommikumantlis proua väikese valge sülekoeraga ilmub uksele. Tema silmad räägivad hea inimese keelt. Ma olen pääsenud. Beatrice on Mehhikost, ta abiellus aastakümnete eest hispaanlasega. Mees suri hiljuti vähki ja naine elab sellest ajast saadiks kuuetoalises korteris koos koerakesega. Tuba on selles annetuspõhises albergue’s lihtne ja veidi tolmune. Oleks vaid radiaatorites soe sees! Aga ei, ma ei tea, kas hispaanlastele ei jagu toasooja või on see liiga kallis, aga korteris tundub sama temperatuur mis väljas.
Hüppan kuuma duši alla ja seejärel astun sisse albergue kõrval asuvasse baari, mis keskealisi härrasid täis. Hetkeks võtab maad vaikus ja ma ei saa võimalust kasutamata jätta. „Noh, mis teiega nüüd juhtus?“ pärin meestelt, lootes, et nad mõistavad inglise keelt, aga vist siiski mitte. Alustuseks tellin pitsi likööri, et sooja saada. Mu tuttav arst, kes palverännaku hiljaaegu läbi teinud, annab oma õnnistuse ja hoiatab saadetud kirjas, et kõige hullem, mis võib juhtuda, on külmetusjärgne köha.
„Tänases Hispaanias on sul köhides halvasti ja edasi liigud heal juhul vaid koju,“ kirjutab ta. Tal on õigus. Hispaania on tänaseks Euroopa kõrgeima koroonanumbriga riik. Paljud linnad üle riigi on suletud, teistes on mitmed piirangud. Täna õhtul teatab riigi pea minister, et kehtima hakkab öine liikumiskeeld ja seda järgmiseks pooleks aastaks. Ei tea, kas ärev teade või muu, aga baar täitub rahvaga. Uusi piiranguid tuleb tähistada! Murelikele nägudele pole siin kohta. Peruulane Joseca on samal ajal jõudnud Santiagosse ja juubeldab joovastunult. Viimane õhtu, mil pühas paigas baarid-restoranid veel avatud.
Kertu Jukkum “Ma naeran, et ma nutan”
“See ei ole ainult 800-kilomeetrine palverännak. See on kaks korda pikem teekond oma sisemaailma servale ja tagasi. Läbi porimülgaste ja vihma, mis vaheldumas päikese ja hingematvate vaadetega, rändab Kertu valutavat ihu ja liikumiskeelde trotsides läbi Hispaania. Valusate ja ilusate lapsepõlvemälestuste, leina ja leppimiste kaudu rändab Kertu hingevaluga võideldes läbi iseenda. Kertu tõestab, et tegelikult ei ole meil aimugi, kui palju kaugemale suudame minna hetkest, mida peame oma taluvuse viimaseks piiriks. Pühkige matkavarustuselt tolm ja asuge rännuteele.” – Lauri Räpp, kirjanik. Loe lähemalt…
About the author
