Mihkel Kunnus on eesti semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik, kes peab ka blogi. Järgnevalt saab aga tutvuda tema raamatusoovitustega populaarteaduse- ja filosoofiavaldkonnas:
Jon Ronson “Ah et sind on avalikult häbistatud”
Kirjanik ja ajakirjanik Jon Ronson vaatleb raamatus „Ah et sind on avalikult häbistatud” mitmete ilmekate näidete varal, kui kergesti võib inimene Twitteris või mujal meedias tehtud nalja või vale liigutuse tõttu kaotada kõik. Samas ei tunne me veel kuigi hästi sotsiaalmeedia tegelikku mõjuvõimu. Loe edasi…
Mihkel Kunnus soovitab: “Iga kommunikatsioonitehnoloogiline muutus – olgu kiri, trükipress või massimeedia – on toonud alati kaasa pöördumatud muutused inimese afektistruktuuris ja ühiselu organiseerumises. Jon Ronson annab käesoleva raamatuga ülimalt aktuaalse sissevaate sotsiaalmeediaga kaasnevasse murrangusse, millega alles õpime valuliselt kohanduma.”
Siim Pauklin “Viis ürgelementi ja koer”
Siim Pauklin (s 1982) on tippteadlane ja tippluuletaja, kes on viinud Eesti maailma ja toonud maailma Eestisse. Jõgevalt võrsunud ja Cambridge’i ülikoolis molekulaarbioloogiaga tegelev Pauklin võtab oma haikudes ja haikulikes luuletustes molekulideks lahti meie argielu, abivahendeiks ürgelemendid vesi, maa, õhk, tuli ja tühjus. Loe edasi…
Mihkel Kunnus soovitab: “Aastal 2011 kogumikuga „Aheldatud Jõgeva“ debüteerinud Siim Pauklin on keeletundlik tipploodusteadlane, kelle vaimukad sõnamängud pole pelgalt sõnamängud.”
Aare Pilv “Kui vihm saab läbi”
Autor käsitleb selles kogus teemat, mis on talle olnud juba kaua aega möödapääsmatult oluline: mineviku jäljed olevikus ja mälu poeetika. Aga mitte ainult: mälu mitte vaid ei mäleta ega unusta, vaid ka luuletab, muudab kunagise argisuse poeetiliseks, annab toimunule suurema sügavuse, mingi kummalise unenäolise kombatavuse. Loe edasi…
Mihkel Kunnus soovitab: “Aare Pilv on üks väheseid ühiskondliku närviga mõtlejaid, kes on tänapäeva kõiki vägisi radikaliseerivas ajas suutnud ikka rahulikuks ja kaineks jääda. Kuidas ta seda suudab? Võib-olla siinsed raskestimääratletavad meditatsioonid selgitavad.”
David R. Montgomery “Muld. Tsivilisatsioonide häving”
Raamat „Muld. Tsivilisatsioonide häving” jutustab meile inimkonna viimase 10 000 aasta ajaloo, võttes mineviku mõtestamiseks õige ootamatu uurimisallika – mulla. Autor jälgib samm-sammult muistsete tsivilisatsioonide sündi, tõusu, õitsengut ja põrmu pudenemist ning jõuab jalutuskäigul läbi ajaloo välja tänapäeva. Loe edasi…
Mihkel Kunnus soovitab: “Suurepärane ja põhjalik aimeraamat, mis näitab, kui habras, unikaalne ja asendamatu (ja inimlikul ajaskaalal ka taastumatu) on nii argine asi nagu muld. See raamat ehk aitab sügavaimas mõttes maa peal püsida.”
David Quammen “Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia”
Mitme teadusharu piirimail kulgevas tõsielupõnevikus viib tuntud kirjanik David Quammen lugeja reisile Austraalia võidusõiduhobuste tallidesse, Kesk-Aafrika džunglitesse, Borneo ja Bali saarele, Kagu-Aasia suurlinnade turgudele, Bangladeshi lagunenud majadesse ja Hiina koobastesse, ajades üle maailma levivate taudide nagu SARSi, linnugripi või ka päris tavalise, kuid igal aastal erineva gripi jälgi.Mitme teadusharu piirimail kulgevas tõsielupõnevikus viib tuntud kirjanik David Quammen lugeja reisile Austraalia võidusõiduhobuste tallidesse, Kesk-Aafrika džunglitesse, Borneo ja Bali saarele, Kagu-Aasia suurlinnade turgudele, Bangladeshi lagunenud majadesse ja Hiina koobastesse, ajades üle maailma levivate taudide nagu SARSi, linnugripi või ka päris tavalise, kuid igal aastal erineva gripi jälgi. Loe edasi…
Mihkel Kunnus soovitab: “Scientific American‘i parim raamat aastal 2012 ja põhjusega. Inimene on liik, kelle arvukust on evolutsioon pannud piirama ainult nälja ja haigused. See raamat kirjeldab teist ürgvaenlast ja näitab, muuhulgas, kuidas ja miks üks superrelv – antibiootikumid – on kaotamas oma tõhusust.”
Leszek Kołakowski “Revolutsioon kui ilus haigus”
Raamatutega “Miniloengud maksiprobleemidest” ja “Mida küsivad meilt suured filosoofid” Eestiski suure populaarsuse võitnud Poola filosoofi Leszek Kołakowski 26 esseed, kus kriitilise käsitluse all on nii totalitarism kui ka demokraatia. Aastatel 1956-2003 kirjutatud esseed näitavad ka marksistliku revisionisti ümberkujunemist konservatiivseks mõtlejaks. Vaata raamatut!
Mihkel Kunnus soovitab: “Suurepärane ja igahaljas esseistika ühsikondlikel teemadel, kus Poola filosoofia suurkuju arutleb igijuurdunud puuslike üle, mis ei sure pidevast tapmisest hoolimata. Võrratu pilguselgistaja kõigile, kellele läheb korda ühiskondlik-poliitiline inimolu.”
Denis Noble “Elu muusika. Bioloogia teispool geene”
Mis on elu? Tunnustatud füsioloog ja üks süsteemibioloogia rajajatest Denis Noble püüab selles väga isiklikus ja kohati sügavalt poeetilises raamatus vastata just sellele küsimusele. Autor väidab, et elu alusküsimustele vastuste saamiseks tuleb meil vaadata kaugemale, kui võimaldab pelgalt geenikeskne vaade bioloogiale. Genoom ise ei ole elu. Mis on elu? Tunnustatud füsioloog ja üks süsteemibioloogia rajajatest Denis Noble püüab selles väga isiklikus ja kohati sügavalt poeetilises raamatus vastata just sellele küsimusele. Autor väidab, et elu alusküsimustele vastuste saamiseks tuleb meil vaadata kaugemale, kui võimaldab pelgalt geenikeskne vaade bioloogiale. Genoom ise ei ole elu. Loe edasi…
Mihkel Kunnus soovitab: “Hea ülevaatlik raamat teoreetilise bioloogia eesliinilt. Geenid on küll väga olulised, ent me elame ja kogeme siiski fenotüüpidena, mitte genotüüpidena ja seega peame lisaks geenidele vaatlema ka muid tingimusi, kasutama ka teisi lähendusi. Muusika metafoor viitab seosele ja terviklikule läbikomponeeritusele. Sisaldab boonusena Kalevi Kulli põhjalikku järelsõna.”
Simon Blackburn „Tõde. Teejuht neile, kes segaduses“
Tõe küsimuse eest ei pääse keegi. Aga kas “tõde” on üldse olemaski? Kas ta pole mattunud tõlgendustesse, nagu oletas Nietzsche? Antiigist alates on filosoofe vaevanud küsimus, kas tõde on absoluutne või suhteline. Simon Blackburn alustabki oma käsitlust absolutismi ja relativismi konfliktist; kaalub seejärel Nietzsche arusaamu tõe ja illusiooni kasulikkusest; eristab filosoofilisi suhtumisi meie arusaamade staatusse (eliminativism, realism, kvietism, konstruktivism); uurib objektiivse tunnetuse võimalikkust loodus- ja inimteadustes, teaduse ja pseudoteaduse vahekordi, sallivust ja religiooni, uskumist ja aktsepteerimist, tõesse suhtumise moraalseid ja poliitilisi järeldusi ning kultuuridevahelisi arusaamisprobleeme. Loe edasi…
Mihkel Kunnus soovitab: “Teejuht neile, kes segaduses. Tähendab, enamvähem kõigile.”
Jaan Undusk „Eesti kirjanike ilmavaatest“
Akadeemik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk (s. 1958) on raamatusse koondanud maailmavaatelisi portreid Eesti alal üht- või teistviisi ringi toimetanud kirjanikest. Kõik nad polegi olnud eestlased või esmajärjekorras eestikeelsed, ja mõned neist on viibinud rohkem mujal kui Eestis. Ühetagi neist poleks aga ei tänane Eesti riik ega ajas edasi kestev eesti vaim mõeldavad. Loe edasi…
Mihkel Kunnus soovitab: “Võrratu öökapi raamat ajule, mis veel on täiesti virge. Sobib lugeda ka hommikul ja päeval. See teos annab mitmes mõttes mõõdu kätte. Kui palju on võimalik lugeda! Kui palju on võimalik läbi näha! Kui elegantselt ja täpselt saab üldistada! Kui rikas on Eesti kirjandusmaastik! Kui hästi ja täpselt saab eesti keeles kirjutada!”
Theodore Zeldin „Inimsuhete ajalugu“
Käesolev, algselt 1995 ilmunud raamat on vahest kõige tuntum Zeldini teos. See on mõtterohke ja südamlik käsitlus inimese eraelust, tunnetest ja nende ajaloost. Teose peatükid lähtuvad autori vestlustest lihtsate prantsuse naistega, kuid arenevad sealt kaugeid ajastuid ja maid haaravateks faktitihedateks esseedeks inimloomuse kohta. Kõne all on teemad nagu sugudevahelised suhted, vestluskunst, kokandus, emotsioonide areng jne. Raamatut iseloomustab humaanne ja soe stiil. Loe edasi…
Mihkel Kunnus soovitab: “Leidsin selle raamatu ajaloosektsioonist, aga see võiks olla ka eneseabiraamatute või ilukirjanduse riiulis. Leebe ja erudeeritud humanist lepitab inimest iseenda ja maailmaga, süstib optimismigi ja toob hulgaliselt inspireerivaid näiteid. Suureks väärtuseks on ka soovituslik kirjandus vastaval teemal iga peatüki lõpus.”
Urmas Vadi “Neverland“
“Neverland” on külluslik raamat inimeste obsessioonidest, haarav nagu film, mille omavahel põimuvaid liine tahad muudkui edasi jälgida. Mis saab eakast näitlejannast, kes hakkab reaalsusega sidet kaotama? Aga patriootlikust eestivenelasest, kes astub kaitseliitu? Ja peategelaste paarist, kui naine tüütu mehe pärast pikka kooselu päevapealt maha jätab? Romaan annab ühtlasi nii ängistava kui ka halenaljaka pildi sellest, kuidas inimesed oma kujutluste ja üksteisega (ammugi veel üksteiseta) hakkama ei saa. Iñárritu ja Aronofsky Eesti kastmes, koos autorile omaste fantaasiaelementidega. Maarja Kangro
Loe edasi…
Mihkel Kunnus soovitab: “Miski ajab nad jalule. Kõik muu taandub, peale tuleb see lämmatav, kogu maailma enda alla mattev ärevus. Nad tunnevad läbematut vajadust tegutseda, sest midagi peab ju ometi tegema! Aga mida? Seda nad veel ei tea. Kuid teistmoodi ka ei saa, nad on juba jalul ja ärevus aina kasvab.”
Mihkel Mutt “Eesti ümberlõikaja”
Tegevus toimub vaheldumisi Alam-Kolkaküla alevis ja Brüsseli peakorteri kuluaarides. Teemadeks on Lääne-Euroopa muutumine miljonite migrantide saabudes, Ida-Euroopa suhtumine sellesse, inimeste identiteedikriis ja Eesti hetkevalikud. Läbiva liinina otsitakse vastust küsimusele, kas eestlusel on tulevikku, ja kui, siis kus ja missugune? Loe edasi…
Mihkel Kunnus soovitab: “Kellele romaani soovitada? Rahvusraamatukogu referent Maire Liivamets vastab sellele küsimusele nii: „Kindlasti peaksid seda lugema need, kes saavad palka igat masti integreerumis-, lõimumis-, ühendamis- ja liitumispropaganda nimel töötamise eest. Neil peaks lugemiseks aega jätkuma, sest need protsessid on ju ülipikad, seega osa ootamisperioodist võiks „kolkakirjandusega“ tutvumiseks kulutada. Hea oleks, kui ka valitsevad jõud ja rühmitused raamatu kätte võtaksid. Siis veel peaminister ja president! Sõnaga, eelkõige need, kes täidavad käske ja müüvad riiki! Seejärel soovitan osta raamatu neil, kes on Eestist lahkunud raha teenima, et end hiljem jõukamana, päriseurooplasena tunda.“ Kirjutan alla. Lisaks veel kõik, kes peavad lugu heast naljast ja satiirist, ning need, kellele Eesti ja Euroopa saatus korda läheb.”
Rein Veski “Tappev mõistus. Elus- ja surnud aine, bio- ja noosfäär, inimkonna autotroofsus Vernadskiga ja Vernadskita “
Tahkest, vedelast ja gaasist koosnevate aineosakeste muutumine omasarnaseid järglasi saavateks elusorganismideks oli sündmus, mis muutis Maa abiogeense aine elusaineks ja pani aluse surnud ainele – põlevatele ja mittepõlevatele maavaradele, millest Eestis on tuntumad põlevkivid, fosforiit, paekivi, turvas ja järvesetted. Loe edasi…
Mihkel Kunnus soovitab: “See raamat on kindlasti huvitav loodusteadlastele, aga väga soovitav oleks just humanitaaridele, eriti sellistele, kes kipuvad piirduma väga vaimse sfääriga, ideedeajalooga, mis ainelis-tehnilised olud kõrvale jätab. Vernadski esindab maailmavaadet, kus elu ja mõistus ilmnevad kõige sügavamalt maiste nähtustena, lausa geokeemiliste jõududena (vastavalt siis bio- ja noosfäärina), teadmine, mis on ilmne ainult sügavale ökoloogilisele mõistmisele, Vernadski ideede õigsus on jõudnud ringiga massidesse kõige ebameeldivamal moel – kliimasoojenemisena, tõdemusena, et jah, tõepoolest, inimese mõju oma keskkonnale on nii suur, et jätab selge geokeemilise jälje, nii suur, et võib saatuslikult mõjutada enese elusolemise tingimusi.” Vaata edasi…
Charles Percy Snow ja Jerome Kagan „Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon. Kolm kultuuri“
Snow kurdab ületamatut lõhet teadlaste ja humanitaaride, eeskätt loodusteadlaste ja kirjandusintellektuaalide vahel, kes elavat otsekui eri maailmades, eri kultuurides. Humanitaaridel pole Snow’ järgi vähimatki arusaamist moodsa füüsika hiigelhoonest, samal ajal kui teadlaste ettekujutus kirjandusmaailmas toimuvast piirdub sellega, et nad on „püüdnud lugeda veidi Dickensit”. 2008. aastal valis The Times Literary Supplement „Kaks kultuuri” saja teose hulka, mis on enim mõjutanud lääne ühiskondlikku mõtet pärast Teist maailmasõda. Loe edasi…
Mihkel Kunnus soovitab: “Ühtede kaante vahele on koondatud Charles Percy Snow legendaarne kõne aastast 1959 ja pool sajandit hiljem sellest inspireeritud Jerome Kagani kirjutatud põhjalik vaatlus teadusilmale. Kuigi Snow kurtmine selle üle, et humanitaarintelligents ja reaalteadlased elavad pahatihti justkui eri planeetidel, aga inimkonna globaalprobleemide mõistmiseks ja leevendamiseks on mõlemate pilk vältimatult oluline, on aktuaalne ka tänapäeval, siis üksjagu ta toodud näidetest on ka aegunud, mistõttu on väga tänuväärne lugemisvara Jerome Kagani mahukam teos, mis annab erudeeritud ülevaate nii hõlmamatust nähtusest nagu kogu praegune teadus: reaal-, sotsiaal- ja humanitaarteadus.”
Mart Sander „Lux Gravis ehk Raske valgus“
Meid ümbritseb tuleviku ja mineviku võrgustik: juurdepääsupunktid, juhuslikud süsteemihäired ning inimesed, kes vastutavad kõige selle turvalisuse ja hoolduse eest. Kui oled ühena neist sündinud, ei põgene sa oma saatuse eest. Rooma leegionär, araabia poiss Inglise kloostris, valgustusajastu teadlane, vaid teadvusena eksisteeriv uurija – need on mõned tegelased väga erinevaist maailmaist, tegelased, kes ometigi kohtuvad kahte aastatuhandet hõlmavate sündmuste jadas. Loe edasi…
Mihkel Kunnus soovitab: “Üks mu lapsepõlve eredamaid ja kaasakiskuvamaid lugemiselamusi oli Jules Verne’i „Saladuslik saar“. Hiljem olen mõelnud, et kas see raamat oleks mõjunud nõnda ka siis, kui oleksin olnud tüdruk – pole seal ju ühtegi naistegelast! Igatahes Lux Gravisega on samamoodi. Tegelasteks on mungad, rüütlid ja teised enesest suurema teenimisele pühendunud mehed (täpsemini: sool puudub igaugune tähtsus). Mis on see enesest suurem? Raske valgus.”
Kaupo Vipp „Lokaalravitsus. Eeldused ja võimalused progressi üleelamiseks“
Mõistes et meie tänane heaolupohmelus on märgiks kogu tööstustsivilisatsiooni sügavast ja tõenäoliselt letaalse lõpuga haigusest, on loomulik küsida kas ja kuidas me saaks oma haigust ravida, olukorda muuta, arenguid paremuse poole suunata. Siin tuleb endile aru anda, et tegelikult on igasugune areng alati objektiivne, isereguleeruv ja iseorganiseeruv protsess, mis kujuneb lähtuvalt olemasolevatest eeldustest. Loe edasi…
Mihkel Kunnus soovitab: “„Lokaalravitsus“ on järg praeguseks neli trükki läbi müünud, teenitult populaarsele „Globaalpohmelusele“. Siin on põhjalikumalt lahti kirjutatud, miks üldse progress on miski, mis on vaja üle elada, ja antud juhiseid selleks, kuidas valmistada end ette protsessiks, mis praegu juba käimas on – lõputule (majandus)kasvule orienteeritud ühiskonna jõudmisele oma kasvu piiridele.”
Vaata ka Mihkel Kunnuse teoseid:
Mihkel Kunnus “Roheline süü”
Leedukas Svajūnas B., kes viskas tema ema kanu murdnud koera sillalt alla, saavutas rahvusvahelise kurikuulsuse ja pandi kaheksaks kuuks vangi. Ta põhjendas oma tegu sellega, et ema oli koera tõttu pidevas näljas. Põhjendus põhjenduseks, koer lihtsalt ei saa süüdi olla; leedukas küll. Vajadustega pole siin samuti midagi pistmist. Kui igavlev kiisuke Emmanuelle-Cyntherella suvatseb lõhefileekese seedimist väikse linnu- või hiirepiinamisega ergutada, siis käitub ta vastavuses oma loodusliku loomusega ja on täiesti süütu, nagu on täiesti süütu ka maastikku ümber kujundav kobras. Loe edasi…
Mihkel Kunnus “Minu eugeenika saladus”
About the author
