“Kas üksindus ja üksiolek on sünonüümid? Sümboliseerivad need suurt vabadust või moodsa ühiskonna hirme? Tõlgendusruumi jagub ja see ongi sümpaatne, sest tõenäoliselt leiab iga lugeja eneses killukese peategelast,” ütleb raamatu autor Ester Urbala oma esimese novellikogu kohta.
Jutustamislaadilt tundub autori pilk justkui leebelt irooniline, aga võta sa kinni, kellele see hääl üldse kuulub? Kas autorile endale või hoopiski survestavale ühiskonnale, kes novellikogu peategelasele justkui igal sammul püüab mõista anda, et ootab temalt pisut enam, kui tal pakkuda on?
Ester Urbala kaastööd on ilmunud ajakirjades Looming ja Edasi.org. Ta töötab teleprodutsendina, toimetab kaasa Loomingu Raamatukogu kuldsarjaga, on kirglik lugeja ja armastab loodust, eriti linde ja seeni.
Raamatu on toimetanud Marika Mikli, illustreerinud Liisa Kruusmägi, kujundanud Lauri Tuulik. Kirjastus Pilgrim.
LOE KATKENDIT ESTER URBALA NOVELLIKOGUST “JUMALIK MÄRK”:
On soe öö kusagil Madridi äärelinnas. Üks kulunud konverentsihotell ühes kulunud ärikvartalis on seljatanud järjekordse päeva. Universumi mõõtkavas täiesti tühise, asjaosaliste jaoks aga kaugeltki mitte. On sõlmitud pinnapealseid suhteid, on näidatud end keskpärastes rõivastes, on rohkesti joodud odavat kohvi. Tegus päev tegusatele inimestele, keda eristab üksteisest värviline kaelapael ja selle küljes tolknev nimesilt. Peaaegu nagu märgistatud lehmad karjamaal. Nüüd aga on see toimekas kari jagatud laiali nummerdatud tubadesse, mida on kuueteistkümne korruse peale 483. Moodne laudatäis suigub vaikselt unele.
Vaid veidi puudub südaööst. Karin pole veel voodis. Ta toetub vastu dušikabiini seina ja kastab end meresooja veega – nagu vaal. Glasuurplaatide vahel turritab üksik karv. Kindlasti mitte juuksekarv, hoopis jonnakam ja traatjam on ta. Karin teab küll, mis see on, aga kelle siis? Ta suunab dušiotsiku ähvardavalt sissetungija poole. Too osutab visa vastupanu. Karin ei anna ka niisama lihtsalt alla – ta laseb veesurvel puhta töö teha, ja peagi kaob karv pettunult äravoolu. Naine hõõrub oma keha seebise nuustikuga. Oranž hotelligeel, kõik-ühes-mass, lõhnab magusläägelt. Üldse mitte tema moodi.
Karin on valmis. Ta kuivatab end ja vaatab. Nii palju peegleid pole teda mitte kunagi korraga esitlenud. Eest, tagant, küljelt ja isegi laest. Milline kubistlik vaade, mõtleb ta, kui oma kolmnurgaks viilutatud tagakülge uurib. Karin vaatab üles ja naeratab tahtmatult. Nii pole ju üldse näha, et ta on kaalus jälle veidi juurde võtnud. Vastupidi. Selline droonivaade maalib temast päris kutsuva pildi. Ta mässib valge froteerätiku endale ümber, aga peab tõdema, et mõni sentimeeter jääb siiski puudu. Nagu ikka. Ta avab akna ja heidab voodile. Paheline suurlinnaõhk voolab tuppa.
Karin ei raatsi magama jääda. Ikkagi esimest korda komandeeringus. Ka pea on ütlemata selge. Praegu kuluks ära (kallis) šampanja hotelli lobby´s, tumedasilmse võõra hotellituba, veel veidi šampanjat (minibaar) ja saladuslik lahkumine hommikul. Kerge häbi ja ahnelt neelatud peavalutabletid. Umbes nii nagu filmis. Ja ta otsustab mõne sellise televiisorist üles otsida. Ta pressib puldinuppudele, koputab ekraanile, mudib juhtmeid, kuid aparaat ei allu mitte ühelgi mõeldaval viisil. See lihtsalt ei tööta.
Karin ohkab teatraalselt, justkui publikusse, ja võtab nagist hotelli hommikumantli. See on kare ja selgete kandmismärkidega. Isegi eelmise kasutaja lõhna on tunda. Kindlasti mees, kahtlustab ta, ja seob mantlihõlmad eest kokku. Need ulatuvad napilt vastamisi. Ta tunneb end kui ülekaaluline mees naise kehas.
Karin riputab nimesildi kaela. Igaks juhuks. Võtab kaasa teleripuldi, tõenäoliselt tühjad patareid, ja suundub fuajeesse. Öine koridor mõjub heidutavalt. Õnneks pole ta üksi. See mees on ju ka, kelle järele hommikumantel ikka veel lõhnab. Koridorivaip on paljaste jalgade all mõnusalt pehme, kuid plekiline. Siin on punaseid ja pruune laike ning võõraid karvu. Karin kõverdab varbaid ja kahetseb, et susse jalga ei pannud. Üldiselt aga on hotellis vaikne. Ta noogutab tunnustavalt. Ikkagi korralik koht. Ühe numbritoa ukse taha on tõstetud kandik, millel on tühjaks joodud šampanjapudel ja kaks klaasi. Huulepulgaga märgistatud klaas on kummuli. Peaaegu Karini stsenaarium, ainult teiste osatäitjatega. Toas valitseb üksmeelne vaikus. Juba?
Koridorinurgas tuksleb jäämasin nii kutsuvalt, et Karin pistab näo selle avausse. Mõnusalt jahe õhk rahustab tema punetavat nahka (lõunapaus õues ilma päikesekaitseta). Aga masinas pole jääd. Lihtsalt jahe õhk. Jääga täitub too suve poole, siis, kui siin Madridis temperatuur palju kõrgemale tõuseb. Karin kujutab ette, mida kõike numbritubades jääga teha saab, võdistab seepeale korraks õlgu ja mõtleb, et suvel võiks siia tagasi tulla.
Lifte on reas kaheksa. On üsna raske aru saada, milline parasjagu peatub. Karin on möödunud päeva jooksul mitu korda maha jäänud. Aga nüüd, öö hakul, kui pea on väga selge, taganeb ta ülevaate saamiseks mitu head sammu. Seal ta ongi. Number kolm avaneb. Ta vajutab L – lobby.
All on samuti meeldivalt rahulik. Administraator on kuhugi kadunud. Baarileti ääres istuvad tõmmud stjuardessid. Lühikesed punased seelikud, kurguni nööbitud jakikesed, vormimütsid vallatult ühel küljel. Näib, nagu ootaksid nad öist äralendu. Või siis on äsja saabunud. Naiste lopsakad taguotsad voolavad üle roheliste baaripukkide justkui Dalí sulanud kellad. Nende punaseks värvitud suud närivad isukalt kokteili jääkuubikuid. Aeg-ajalt paiskavad nad õhku seltsimeheliku naerupahvaku. Nad on lärmakad ja kaunid. Karin vaatab oma hallikat hommikumantlit ja mõtleb, kas ka tema võiks punases vormirüüs sama võluv olla. Ta pole selles päris kindel.
Vestibüülis mängib mahe džäss. Keset ruumi suures tugitoolis tukub jaapanlane. Seljas värskelt triigitud helesinine särk, jalas tumedad viigipüksid. Raske öelda, kui vana ta võiks olla. See on alati keeruline. Mehe nägu on kergelt habetunud. Allapoole kõverdunud nurkadega suu jätab mulje, nagu näriks ta midagi nätsket. Turris kulmude all puhkavad kitsad suletud silmad. Karin võtab mehe vastas istet ja jääb administraatorit ootama. Tal on vaja uusi patareisid.
Ester Urbala “Jumalik märk”
„Ja kuidas mul siiani läinud on?“
„Üle ootuste hästi.“
„Jah?“ muheleb Karin.
„Nojah. Esimesest hetkest peale olete olnud tarmukas ja julge. Helistate võõrale, annate koduse aadressi, istute küsimusi esitamata autosse ja lasete end metsa sõidutada. Elukindlustuslepingut ei julgeks ma küll teiega sõlmida. (Mees naerab.) Olete riskianalüütikute õudusunenägu, aga psühholoogina pean teid tunnustama. Mõõdukas särts kombinatsioonis kuulekusega. Võib vaid ette kujutada, mida te organiseeritud kollektiivina veel korda suudate saata!“ Loe edasi…
