Rahva Raamatu kirjastaja René Tendermann tutvustab paari raamatut, mida ta julgeb nimetada eelmise aasta parimaiks ja soovitab mõnd äsjailmunut, mis nendele sugugi alla ei jää. Kirjastaja, tõlkija ja toimetajana on René Tendermann ilu- ja noortekirjandust välja andnud 17 aastat, ning on Paabeli Torni tõlkeauhinna laureaat.
Kadri-Ann Sumera “Seitsme aja raja taga”
Nende heledate, võib isegi öelda plasside kaante vahel on imeline raamat. Juba pealkiri on puhas poeesia – „Seitsme aja raja taga“.
Ma hakkasin seda raamatut lugema pehmelt öeldes pika hambaga. Ma ei ole suur elulooraamatute austaja, sest üldiselt on need täis eneseimetlemist, vigade parandamist ja õigustamist. Õnneks ei ole Sumera oma päris elulooraamat. Autori sõnul on tegemist pigem eri pikkuse ja kujuga novellidega, võimalusega tagasi vaadata ja veenduda, et pettumuste ja kõrvetada saamiste kiuste on tal tegelikult päris hästi läinud.
Juba esimese peatüki – lugu tema isa Lepo Sumera autojuhtidest – järel olin nii haaratud, et raamatut ei saanud käest panna. Lugusid kirjutades oli autoril vist kogu aeg muie näol, sest minul lugedes oli küll. Peale keeleilu nautlejate (ja Sumera raamat on tõeline nauding!) võiksid raamatut lugeda muusikud ja need, kes tahavad rohkem teada, milline võib olla muusiku elu. Sumera kirjutab oma elukutsest seda kordagi ilustamata, ikka neist raskustest ja läbikukkumistest ja alati naljaga pooleks.
Kindlasti üks 2020. aasta parimaid raamatuid!
Armin Kõomägi “Perifeeria kangelased”
Armin Kõomägi mininovellide kogumikku julgen ma nimetada 2020. aasta parimaks eesti autori ilukirjanduslikuks raamatuks. Ma olin selles kindel juba esimeste lugude järel – see on Kirjandus (rõhk kõigil kolmel sõna, kirjandus suure K-iga). Kogumikus on 24 jutukest, igaüks kolm lehekülge pikk, mõni ehk lõigukese jagu pikem. Lugude pikkus ei olnud juhuslik, hiljem sain ühest raadiointervjuust teada, et asja võti oligi tähemärkide arv!
Perifeersete kangelaste ring on uskumatu ja nad pole sugugi nii perifeersed: kirjanikud ja heliloojad, jäämäel Manhattani kaile lähenev jääkaru, tiigerkrevetina sündinud Aragóni kuninga Fernando II armee jaoülem Gabriel Ramón de Trujillo, pensionisamba müüjad jt.
Iga jutt oli elamus. Kuigi lubasin endale, et loen ainult ühe loo päevas, tegin pättust iga päev. Raamat sai liiga ruttu läbi, aga maiustustega vist ongi nii. Mina tänan!
William Boyd “Sulnis hellitus. Amory Clay mitu elu”
William Boyd on geniaalne kirjanik! Tema romaan “Sulnis hellitus. Amory Clay mitu elu”, mis Kaisa Kaera heas tõlkes ilmus Varrakult eelmise aasta alguses, on endiselt helgelt-selgelt meeles.
Romaanis “Sulnis hellitus” jutustab Boyd inglise fotograafi ja fotožurnalisti Amory Clay (1908–1983) eluloo. Raamatut kaunistavad kümned Clay fotod oma lähedastest, ajaloolistest isikutest ja sündmustest, seiklustest. Ta alustab oma karjääri Londoni pidude fotograafina, kuid jõuab välja dekadentlikku Berliini, jäädvustab mustsärklaste mässu 1936. aastal, käib ajakirjanikuna Teise maailmasõja ja Vietnami sõja rinnetel. Loomulikult on Amory Clay väljamõeldud isik, kuid Boyd maalib meile imelise pildi sellest, milline võis olla naisfotograafi elu 20. sajandi keskpaigas.
Krista Kaera aastatetagusest artiklist leidsin Boydi tsitaadi: “Isegi sulle kõige lähedasemate inimeste puhul pääsed sa ainult minimaalselt ligi sellele, mida nad mõtlevad ja tunnevad. Nii et kuhu siis pöörduda, kui tahad tõesti mõista, mida teised inimesed endast kujutavad, kuidas nad käituvad, mõtlevad ja tunnevad teatud olukordades? Parim paik selleks on romaan.”
Ja “Sulnis hellitus” on vapustav romaan!
Kate Elizabeth Russell “Minu sünge Vanessa”
Kui hästi me tegelikult mäletame seljataha jäänud sündmuseid ja traumasid ning mis hetkel me hakkame neid õigustama, kas või enesekaitseks? “Minu sünge Vanessa” on tõeliselt võimas debüütromaan, mida on peaaegu võimatu käest panna. Raamat on vapustavalt vapustav, sest toob külmavärinad seljale ja lugejal hakkab päris kõhe.
Ilma igasuguse kahtluseta on „Minu sünge Vanessa“ üks 2020. aasta olulisemaid tõlketeoseid. Romaan tekitas furoori juba enne ilmumist, kuid autor otsustas #Metoo skandaali tõttu avaldamisega oodata, kartes, et see võib 18 aastat kirjutatud romaanile pigem halvasti mõjuda.
Peategelane Vanessa Wye on 15-aastane, kui internaatkoolis temast 27 aastat vanem õpetaja ta ära võrgutab. Kuigi Vanessa ei ole kaugeltki meeldiv tegelane, tõmbab autor lugeja kaasa, kirjeldades teismelise veidraid mõttekäike ja eneseõigustusi. Russell on öelnud, et nii Vanessa kui ka Strane muutusid talle täiesti väljakannatamatuteks, aga ometi oli neist põnev kirjutada. Romaani tegevus toimub 2000. ja 2017. aastal. Seitseteist aastat pärast armuafääri oma õpetajaga on viimase vastu esitatud süüdistus ahistamises ja seksuaalses ärakasutamises. Vanessa usub aga, et see oli tema esimene armastus ega tule välja omapoolsete süüdistustega, mis kindlalt mehe vangi mõistaksid.
Joseph Heller “Nõks-22”
Jälle üks vapustav romaan! (Vapustav on nii vapustav sõna, et ma kasutan seda vapustava häbematusega.) Aga kui „Minu sünge Vanessa“ kohta võib öelda, et see on 2020. aasta üks olulisi romaane, on „Nõks-22“ üks 20. sajandi olulisemaid romaane. Ja lõpuks ometi, pärast 60 aasta pikkust ootamist on see ilmunud suurepärases tõlkes ka eesti keeles.
Romaan põhineb autori enda kogemustel Teise maailmasõja ajal Itaalias, kus ta teenis lennuväes. Tegevus toimub sõja lõpus Ameerika pommituseskadrilli baasis Itaalia rannikul. Peategelane kapten Yossarian on täis püha viha, sest ta peab olema sõjas, kus sajad ja tuhanded inimesed, keda ta isegi ei tunne, tahavad teda tappa. Paljud on nimetanud seda Ameerika “Švejkiks”, sest raamat on tõesti naljakas, kuid kõigest hoolimata on see ikkagi sõjaromaan ja sõjakoleduste eest tahaks lugeja pageda sama paaniliselt nagu raamatu tegelased.
Dialoogid on lausa geniaalsed ja vaimukusi lendab igal leheküljel. Yossariani seisukoht on, et nad kõik on hullud (ka need, kes tahavad neid tappa) ja tema ainsaks eesmärgiks on kuidagimoodi sellest hullusest pääseda ja tagasi koju naasta. Sest „surnute jaoks ei ole vähimatki vahet, kes sõja võidab“.
Jojo Moyes “Armastatu viimane kiri”
Jojo Moyes on armastuslugude absoluutne meister. Tema romaan “Armastatu viimane kiri” ilmus paar aastat enne kirjaniku maailmakuulsaks teinud romaane “Mina enne sind” ja “Pärast sind”.
Kui leiad oma elu armastuse, kas peaksid riskima kõigega või lootma, et see läheb üle? Selles romaanis on olemas kõik, mis ühes romantilises romaanis olema peab ja päris kindlasti peab arvestama raamatu lugemise tagajärjena raskete füüsiliste või vaimsete vigastustega – murtud süda, pisaranäärmete totaalne üleujutus jne, näidustustena võib esineda ka raskekujulist kurbuse- või õnnetunnet.
Romantilise kirjanduse austajate jaoks on aasta alanud hästi, sest see on raamat, mida peab lugema!
Jonas Bonnier “Lasud Knutbys”
Päriselus aset leidnud sündmuste põhjal kirjutatud ilukirjanduslikud romaanid (kuigi iluga, tuleb tunnistada, pole neil tihti midagi pistmist) on ennegi laineid löönud, üks mu lemmikuid, Truman Capote’i “Külmavereliselt”, kuulub lausa kirjandusklassikasse. Nende romaanide puhul peab tõdema, et inimese fantaasia on ikka palju nõrgem kui see, millega inimene päris elus hakkama saab.
“Lasud Knutbys” on üks õudsemaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Ja kuigi siingi kõlavad lasud ja tapetakse inimesi, nagu pealkiri lubab ja lugeja õigustatult ootab, pannakse raamatus toime ka inimese vaimu tapmine. Ajaloost on teada mitmeid sekte, kes uskmatu vaimu püüavad painutada, olgu see siis usu läbi pääsemise lubamine või maailmalõpu kuulutamine, erinevusi need rühmad ei salli.
Jonas Bonnieri teavad Eesti lugejad hästi – tema “Helikopterirööv” oli mõne aasta eest üks enimostetud põnevusromaane (samuti tõsielusündmustel põhinev!).
Andrzej Sapkowski “Haldjate veri”
Fantaasiakirjanduse klassika! Sapkowski on loonud usutava (fantaasia)maailma ja pannud mängu kõik, mis pakkuda on – alates haldjatest, kääbikutest, päkapikkudest ja lõpetades portaalide ja teleporteerumisega.
Poola keeles ilmus raamat 1994. aastal, aga nagu ikka, saabub menu alles siis, kui raamat avaldatakse inglise keeles ja see juhtus 20 aastat hiljem. Meie õuele saabus õnn Sapkowski “Nõiduri” sarja esimese raamatuga 2017. aastal (eelmisel aastal tehti kordustrükk) ja äsja ilmus sarja teine osa “Põlguse aeg”.
Hea meel on tõdeda (viimasel ajal ei juhtu seda liiga sageli!), et tõlge on väga hea. Seda raamatut peab lugema! Ja alles pärast raamatu lugemist vaadake Netflixist romaani põhjal tehtud sarja. Ka see on väga hea!
Graham Lawton “See raamat võib päästa teie elu”
Mina olen lihtsate lahenduste pooldaja ja kui raamatu pealkiri lubab päästmist, peab abikäe vastu võtma. Ja head nõu pakub see raamat kuhjaga, olgu siis eesmärgiks kaalust alla võtmine, toitumisharjumuste parandamine, enese vormi ajamine füüsilise pingutuse teel või soov teada, millised toidulisandid või väetoidud on raha väärt. Teadus on viimastel aastatel kahtluse alla seadnud kõik meie senised teadmised, kuid tõde “sa oled see, mida sööd” kehtib endiselt.
Teadusajakirjanik Graham Lawton on tegelenud aastaid biomeditsiinis toimuvate arengute tutvustamisega laiemale publikule ja on seda teinud üsna edukalt, kuigi tunnistab sissejuhatuses, et peab konkureerima igasugu posijatega, kellel oma maailmavaate levitamine palju libedamalt läheb. Rumaluse jõud on piiritu!
Lawton on kirjutanud suurepärase tervisliku eluviisi käsiraamatu, kummutades liiga laialt levinud müüte ja selgitades teaduslike uuringute tulemusi minusugusele teaduskaugele inimesele arusaadavas keeles. Just nende tihti ajuvabade müütide kummutamist pean ma piisavaks põhjuseks, et raamat kätte võtta ja end targemaks ja tervemaks lugeda.
John Gribbin “Teaduse ajalugu: 1543–2001”
Teine tark raamat, mida kõigile soovitan, on John Gribbini “Teaduse ajalugu”. Seda peetakse isegi nii heaks, et soovitatakse kasutada õpikuna keskkoolides ja ülikoolides. Õnneks saan kinnitada, et igavast ja kuivast õpikust on asi kaugel.
Gribbin vaatleb oma raamatus Lääne teaduse arengut seda mõjutanud isikute elude kaudu ja see on tõeline seiklusjutt! Ta alustab seda lugu 1543. aastast, kui ilmus kaks olulist teadust mõjutanud raamatut – Vesaliuse „Inimkeha ehitusest“ ja Koperniku „Taevasfääride pöörlemisest“. Need kaks raamatut näitasid, et inimene on vaid väike asjapulk väga suures maailmas, mis ei pöörlegi ümber meie, et võib-olla ei olegi kõige loodu taga jumal ja et Maa ei olegi universumi keskpunkt. Gribbin kirjutab haaravalt geeniustest, kes renessansi ajal kogu teadust juhtisid, juhustest (ka neid juhtus kogu aeg) ja konkurentsist teadlaste eneste, aga ka valitsejate vahel, kes nägid teaduse arengust tõusvat kasu
See on suurepärane raamat kõigile, kes on huvitatud ajaloost ja teadusest. Kindlasti võiks see olemas olla avalike- ja kooliraamatukogude riiulitel.
Lõpetuseks tsiteerin Mart Juure Instagrami-postitust: “Lamemaalastele, vaktsiinivastastele ja teistele “oma peaga mõtlejatele” ei soovita, võib maailmapildi ära lõhkuda. Kõigile teistele head lugemist.”
Nii on.
Loe ka teisi René Tendermanni lugemissoovitusi!
About the author
