Viivi Luik on eesti kirjanik, kes on avaldanud nii luulet, proosat kui ka esseistikat.
Armastatud luuletaja sisukad raamatusoovitused on nüüd meie lugejate ees.
Anton Hansen Tammsaare „ Tõde ja õigus” III
Viivi Luik: “Valisin välja just kolmanda köite, kuna mind on see sügavalt liigutanud. Minu jaoks on see köide „Tõe ja õiguse” süda. Selles on kaks stseeni, mis mulle alatiseks meelde on sööbinud. Indreku kõnelus vana mõisahärraga suurel mõisate rüüstamise ajal ja Indrek oma ema surivoodil mürgiga ema kannatusi lõpetamas. See on suure kirjaniku võimas teos, mis ei aegu seni, kuni inimesed loevad raamatuid selleks, et iseennast teiste kaudu paremini mõista.”
Marju Lauristin „Marjustini sajand”
„Marjustini sajand“ ühendab ühe suguvõsa loo ja Eesti ajaloo, koduse poliitika ja tänapäeva Euroopa probleemid. Siin saavad kokku essee ja intervjuu, pihtimuslik meenutushetk ja põhimõtteline diskussioon, emotsionaalne monoloog ja teoreetiline arutlus, isiklik saatus ja ühise aja lugu.
Autorid on teinud seda raamatut lootuses, et selles visanduva eluilma jooned lõikuvad lugeja omadega ja aitavad tal selitada ka oma vaadet möödunud ja praegusele ajale siin, meie ühises ja igaühele erinevas Eestis ja murelikult tulevikku vaatavas Euroopas. Loe edasi…
Viivi Luik: “Raamat, mis tõepoolest võtab kokku terve sajandi. Mind liigutas autori võime oma vanemate keerulisest elust ausalt ja väärikust kaotamata rääkida. Samuti rõõmustas mind see,et autor on tänapäeva Eestist ja tänapäeva Euroopast kõneldes sõnastanud midagi, mida ma ise olen sõnatult tajunud.”
Frederic Gros „Kõndimise filosoofia”
“Kõndimise filosoofia” (2009) on Frédéric Gros` (s. 1965) tuntuim teos, milles autor mõtiskleb muuhulgas erinevate kõndimisviiside – palverändlus, matkamine ja uitamine – üle, vaagib kuulsate kirjameeste kõndimisharjumusi ning rõhutab, et kõndimine ei ole sport. Loe edasi…
““Kõndimise filoosoofiat” ei saa rahulikult lõpuni lugeda. Tekib tahtmine kõndida. Väike tiir toas, siis õues, seejärel juba tänavale ja edasi, kuhu jalad viivad,” on raamatut iseloomustanud tõlkija ja luuletaja Hasso Krull.
Viivi Luik: “Raamatu ümbrispaberi pöördel on kirjas: ”Kõndimise filosoofias vaatleb autor mitmesuguseid kõndimisviise -palverändlust, matkamist, uitamist -, vaagib kuulsate kirjameeste kõndimisharjumusi ja rõhutab muuseas, et kõndimine ei ole sport.”
Võluv raamat kõndimise kunstist.”
Jaak Jõerüüt „On nagu on”
Kõik inimesed peavad päevikut, ainult et selle päeviku nimi on mälu. Mälupäevik on ammendamatu, seda olen kas või selle raamatu küsimustele vastates kogenud. Mõni mälupilt, mis tundus alati olevat hetkega kättesaadav, mis alati tundus viivat mind hetkega mitmekümne aasta taha, minevikku, mis tunnetuslikult paistab juba sajandite kaugusel, see mälupilt hakkas nüüd sellesse süvenedes, seda oma vaimusilmaga pingsalt puurides, laienema, teravnema, mustvalge pilt muutus iseenesest värviliseks ja tummfilmist sai iseenesest helifilm. Mälupäeviku formaat on salapärasem kui mistahes vanaemadeaegne kalligraafilise kirjaga täidetud sametkaantega kirjaplokk või uuema ajastu digifail. Loe edasi…
Viivi Luik: “Raamat , mis on nagu anfilaad, kus uksed avanevad üksteise järel ja kui nad kõik on avanenud, tekib perspektiiv, tekib vaade. Uksed avanevad 19.sajandisse, avatud ustest paistab purjelaevu ja kapteneid, kauneid noori naisi, sõjaväelasi ja kirjastajaid, kes kõik ehitasid üles iseseisvat Eestit. Kuid uste tagant pääseb valla ka okupatsiooniaja ängistust ja lootusetust, seal on 60.-ndate kohvik Pegasus ja lõppude lõpuks on seal Eesti iseseisvuse taastamise ärevad päevad ning ka see, mis pärast sai. Neid uksi avada oli mulle üllatav , sest raamat on kirjutatud elavalt ning haaravalt.”
Khaled Hosseini „Lohejooksja”
See on lugu isadest ja poegadest, lugu Amirist ja Hassanist, kes on justkui parimad sõbrad, kuid samas lahutavad neid aastasadadega juurdunud traditsioonid ja seisusevahe, vastandlikud usundid. See on lugu peensusteni järgitavast afgaani kombestikust ja traditsioonidest, mis jäävad kestma ka võõrsil, USAs afgaani immigrantide kogukonnas. See on lugu elude purunemisest ja saatuslikest muutustest, kui Afganistanis algab sõda, ning usust ja lootusest näha taas kord õitsvat kodumaad. See on lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest. Loe edasi…
Viivi Luik: “Vähe on raamatuid, mis on nii meisterlikult ja nii mõjuvalt kirjutatud, täiuslikult komponeeritud, nii et detailid, mida justkui mööda minnes kirjeldatakse esimestel lehekülgedel, korduvad hoopis saatuslikumates seostes raamatu lõpuosas. Seda raamatut lugedes saavad Afganistanis toimunud sündmused inimese näo ja inimese saatuse ega ole enam kuivad poliitika- või ajaloofaktid.”
Margus Laidre „Domus Belli. Põhjamaade Saja-aastane sõda Liivimaal 1554 -1661”
Raamat köidab nii professionaalset ajaloolast kui ka ajaloost huvitatud tavalugejat. Tegemist on tõsiseltvõetava teaduspublikatsiooniga, mis toetub aastatepikkusele põhjalikule uurimistööle, kuid on samas loetav põnevusromaanina. Värvikad, paeluvad inimsaatused, detaili- ja nüansirohked kirjeldused viivad lugeja otse sündmuste keskele ja meenutavad meile, et tolleaegsed probleemid pole kaotanud oma aktuaalsust praegugi: ikka ja jälle võib tõmmata paralleele tänapäevaga, nii riikidevaheliste suhete kui ka poliitikute-otsustajate tegutsemise osas. Loe edasi…
Viivi Luik: “Igaüks keda puudutab oma maa ajalugu ja saatus, peaks lugema seda ajaloolase ja diplomaadi Margus Laidre raamatut. Autor ütleb raamatu eessõnas: “Seda raamatut kirjutades sai mulle lõplikult selgeks,et tegelikkus on alati värvikirevam ja nüansirikkam mistahes fiktsioonist . Ja nii ongi kõige õigem lasta ajal ise oma lugu rääkida.”
Selles raamatus ärkab ellu vana Liivimaa, intriigide ja vandenõude maailm, eilne päev, mida peaksime tundma, et teada, mis meid homme võib oodata ja mida oleks läbinägeliku juhtimise korral võimalik muuta või ära hoida.”
Viivi Luik “Pildi ilu rikkumise paratamatus. Esseed ja artiklid”
Üks kindel ja mõjuv rohi valetamise vastu on see, kui ise ei valeta.
Kuid kuidas sa ei valeta, kui oled inimene ja sul on nii hele kui tume pool? Kuid kui valetad, tunnista endale, et valetasid. Sellega on juba suur samm astutud. Küsi endalt, kas on midagi, mis on sulle püha ja kui on, kas sa siis häbened, et oled valetanud. See tundub sõnades nii suurejooneline, liiga ilus, kuid tegelikult on see ainuke rohi, mis aitab maailma jälle tõe suunas pöörata.
„Vale mitu olekut”
About the author
