Kuidas te lasteraamatu kirjutamiseni jõudsite? Kas vaatasite raamaturiiulite vahel ringi ja täpselt selline oli veel puudu või vajasid olemasolevad lood hoopis kaasi, mille vahele need kirja pandud saaksid?
Enamik lugusid selles raamatus on paberile pandud juba eelmisel sajandil, kui kirjutasin peamiselt hoopiski humoreske. Humoreskide ja lastelugude kirjutamises on midagi väga sarnast, mõlemad vajavad tihedust ja täpsust, ei saa heietada ega lohiseda. Nii humoreske kui ka lastelugusid on kirjutanud näiteks Mark Twain ja Oskar Luts. Kaasaegses Eesti kirjanduses aga näiteks Andrus Kivirähk ja Ilmar Tomusk. Ma siis mõtlesingi, et mis need lastelood mul niisama sahtlites pikutavad, toon värske õhu kätte.
“Ükskord ühes paigas” koosneb mitmest erinevast osast. Miks otsustasite erinevad lood ühte raamatusse kokku köita? Ja miks ei saanud igast loost hoopis omaette iseseisev raamat?
Enamik esimese osa „Üks tüdruk, nimi Merike“ lugusid on tegelikult kunagi samanimelises raamatukeses juba ilmunud. Teise osa „Üks isa ja üks ema“ lood on kõik trükis avaldamata, kuid mõnda nendest lugesin ma omal ajal hoopiski täiskasvanutele huumoriõhtutel. Kolmandas osas “Ükskord ühes paigas” on lugusid igast servast. Kokku panin need kolm osa sellepärast, et raamat oleks ikka tublim tükk, mitte niisama klibakas. Vaatasin, et need kolm osa peaks nagu kokku sobima küll. Mõne loo jätsin ka välja, sest süžee oli nii harras ja kaunis, et läks praegusest lustlikumast
üldmeeleolust lahku.
Raamatu sisututvustuses seisab, et raamatus on päri- ja pahupidised lood. Kas see annab ühtlasi loa ka raamatut hoopis tagantpoolt ettepoole lugema hakata või on raamat siiski teadlikult just järjestust silmas pidades kokku pandud?
Heade raamatute tunnuseks on, et loe mis leheküljelt tahes, ikka on huvitav. Loodetavasti on nõnda ka selle raamatuga.
Millest tulenevalt sai raamat endale pealkirjaks “Ükskord ühes paigas”?
Olin raamatu pealkirjaga väheke hädas. See oli alguses vaid kolmanda osa pealkiri. Ilona Martson, kes luges käsikirja abistas mind, pakkus, et võiksin raamatule just sellise pealkirja panna. Tõepoolest – enamik selle maailma jutustamisi algab ju sõnadega ükskord oli, ükskord elas, kord ühes kuningriigis, elas kord üks jne. Mis minulgi keerutada…
Kas iga lasteraamat peaks õpetama lapsele midagi uut või suunama teda kuidagi uutmoodi mõtlema? Milliseid väärtuslikke õppetunde saavad lapsed teie uuest raamatust?
Õpetuslikkuse ehk didaktilisusega on nii- ja naamoodi – miski iva peaks ju igas lookeses olema, ent kui see on liialt pealtükkiv, võib lugu ise oma särast ilma jääda. Olen vägagi rahul, kui minu lugude lugemine muudab meele rõõmsamaks. Enamale ei pretendeeri.
Mida on lapsed hoopis teile õpetanud? Ja mida võiksid neilt õppida ka teised täiskasvanud?
Sellega on nii, et kuni inimesel lapsi pole, on ta ise veel lapsukene. Lapsed õpetavad meile eelkõige tingimusteta armastust, ent ka kohuse- ja vastutustunnet, loobumist tühjast-tähjast ja paljupalju
muud, mis käib inimeseks saamise juurde.
Mida arvate teie tänapäevasest elukeskkonnast, kus me lapsi kasvatame? Kas noorus on hukas? Kas ja kuidas üldse õnnestuks meelitada lapsi rohkem lugema?
Lugemine nõuab ju võrreldes paljude teiste tarbimisviisidega, nagu (multi)filmid, mängud ja videod, palju rohkem aega ja keskendumisvõimet. Noorus on alati hukas, aga alati tuleb ta ka sealt
hukast välja. Me mõõdame tänapäeva lapsi paraku omaenese lapsepõlve järgi, aga mõõdupuud ise on pidevas muutumises. Üsna kindlasti kohanevad lapsed praeguse maailmaga hoopis paremini, kui meie ise seda suudame. Keskendumisvõimega on läbi aastatuhandete olnud aga nii, et kellele on seda antud rohkem ja mõnele vähem. Kui väheke pingsamalt meenutada, oli ka minu poisipõlve kaaslaste seas küllaga neid, kes raamatutest ei hoolinud. Ometi said neist igati ontlikud ja vahel ka väga edukad kodanikud. Ja vaadake ometigi – kui keskendunult lapsed tänapäeval oma telefonide ekraane uurivad! Kuidas nad siis ei keskendu?
Kui suur raamatusõber olite teie väikese poisina?
Kusagil 9-10aastaselt sai minust lugemishull, kes jättis vahel kooligi minemata, et saaks kodus raamatuid lugeda. Selline lugemiskirg ei ole läbinisti positiivne, selles on ka üksjagu põgenemist oma
kohustuste ja kogu maailma eest.
Millises kirjanduslikus vaimus kasvatasite oma lapsi?
Oma lapsi pole ma lugema sundinud, aga kui nende meenutusi uskuda, siis olla ma palga- või honoraripäevadel neile ikka toonud kingiks raamatuid. Ise ma seda ei mäleta, ent ju siis nõnda oli. Meil käis pidevalt külas ka kirjanikest sõpru, kes lapsi kingita ei jätnud, kui neil midagi lastepärast ilmus, nt Ott Arderile meeldis kohe väga lastele oma raamatukesi kinkida, pühendusega ja puha. Nii nad lugema hakkasid ja teevad seda tänaseni.
Sisututvustuse põhjal võiksid raamatuga ka lapsevanemad tutvuda.Miks võiksid täiskasvanudki aeg-ajalt lasteraamatuid lugeda?
Üks hea lastelugu on alati miskit enamat kui lihtsalt hea lastelugu – selles pole pisimatki hinnaalandust, pigem vastupidi. Kui selles peitub kujund, milleta ei ole ühelgi lool mõtet, siis täiskasvanud lugeja jaoks võib see kujund avaneda hoopis teistsugusena kui lapsele, nii-öelda vau!-elamusena. Võtkem tänasest Eestist kasvõi Ilmar Trulli või Joel Sanga lasteluuletused – loed ja lustid ka kuue- või seitsmekümnesena.
Mis oli või on ehk tänaseni teie lemmik lasteraamat?
Olen läbi aastakümnete nautinud muinasjutte. „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ lummasid mind lapsena ja paeluvad ka nüüd, kuid praegu mõtestan neid hoopis teisiti kui jõngermannina.
Võib-olla soovitaksite raamatusõpradele veel midagi, millega kindlasti lähiajal tutvuda tasuks?
Raamatusõber on üks lai mõiste ja raamat veel laiem. Hea raamat ei pruugi olla ei romaan, jutu- ega luulekogu. Ise loen ilukirjandusest meelsamini kõiksugust aja- ja kultuurilugu. Julgen valida vahel tutvumiseks mõne raamatu valdkonnast, mis on siiani väljapoole senist huvideringi jäänud – nii leiab asju, mida pole osanud otsidagi.
Mis on järgmised projektid, millele nüüd käed külge panete?
Kui veel päevi antakse, jõuan ehk mõndagi. Sahtlites sügeleb üksjagu erinevaid lugusid, arvuti kõvakettale talletub teadmisi maailma kalafaunast ja millest kõik veel, aga täpsemalt ära ütelda ei
taha, sest mina võin ju küll plaane teha, kuid…
Kohe-kohe on jõulud ukse ees. Üldiselt soovitakse jõuluperioodil nii jõulusoojust kui ka lume olemasolu. Kas ka teil on mingi kindel faktor, ilma milleta jõulutunnet tekkida ei saa või on see pigem suhtumise küsimus?
Rõõmustavad lumi ja jää, ikka selle va valguse pärast. Vanemas tähenduses on ju jõuludki eelkõige pööripäev – päikese, valguse taassünni püha. Mäletan väga selgelt üht esimest jõulupüha –
istusin õngega järvejääl, külma oli nii 20-25 kraadi, taevas hämune pakasepäike ja minust lausa nõrgus seletamatut, kirjeldamatut õnne.
Pere ja lapsed on teie äsjavalminud raamatu sisu ja isegi kaanepildi loomisel suureks inspiratsiooniks olnud. Jõulud on kindlasti üks olulistest perekondlikest kokkusaamistest. Millised on teie pere jõulud?
Eks lapselapsed ole ootusärevad, kingid ju tulemas ja ikka see küsimus, et kas jõuluvana ka saabub. Laud on lookas ja laual on kindlasti ka paar kalarooga. Oleme kõik ühel õhtul koos, mis on juba omaette väärtus. Luuletama keegi ei pea, kui ise just ei taha. Tavaliselt ei taha, asja ajavad ära ka sedasorti värsid nagu „jõuluvana punanina hüppas üle laualina“ jms. Pühalikust surmtõsidusest on asi kaugel. Kõik on rõõmsad, kuni kinkide pärast kaklema ei lähe.
Kas jagaksite raamatusõpradele mõne salmi, mida jõuluvanale esitada?
Ei ole mul paremat kui üks ammune epigramm:
„Kui tuleks Kristus praegu siia,
me oleks sallivamad, eks?
Ei raatsiks teda risti lüüa –
ehk ainult silma siniseks.”
Tegelikult on ka paremat. “Tähesära” luuletus, mille kirjutasin kunagi samanimelise jõulunäidendi jaoks. Sellest enam paremat ma vist ei suuda…
Kui pöörad vahel taeva poole pilgu,
mis sest, et huupi, ja mis sest, et harva –
siis sinu silmis taevatähti vilgub
ja sinu silmad on siis taevakarva.
Kui vaatad aina üles taeva sisse,
nii kõrgele kui ulatuvad silmad,
siis tuleb taevas sinu silmadesse
ning oled ise täheke siin ilmas.
Mis oli enne ja mis tuleb pärast,
see kõik on kaugel-kaugel-kaugel ära.
On ilmaruum, on vilkuv tähesära,
ja oled sina, teadmata, mispärast.
Ja tõuseb kõrge tähekaar su ette…
See taevatare sinisärav värav.
See tähevärav, mille taha ära
me läheme, kui aeg on jõudnud kätte.
Sa pöörad vahel taeva poole pilgu.
Ei teagi, miks – on vahel lihtsalt tarvis.
Ja sinu silmis tähesära vilgub
ja sinu silmad on siis taeva värvi.
Vladislav Koržets “Ükskord ühes paigas”
Päri- ja pahupidiseid lugusid lastele ja lastest vanematele. Raamatu esimeses osas on lookesed sellest, kuidas kangastub maailm ühele Merikese nimelisele tüdrukutirtsule. Raamatu teises osas läheb ühe isa ja emaga midagi nii sassi, et me ei saagi enam aru, kas nad on üldse täiskasvanud inimesed. Raamatu kolmandas osas on pisema või suurema krutskiga lugusid loomadest, inimestest ja kellest kõik veel, näiteks ühest karvaste jalgadega toolist. Vaata raamatut!
Vladislav Koržetsi kõik raamatud leiad meie e-poest!
