Marika Mägi “Viikingiaegne Eesti”
Marika Mägi raamat kõneleb mitte üksnes uljastest sõdalastest ja jõukatest kaupmeestest, vaid püüab näidata tollast elu erinevate inimeste seisukohast, kujutab viikingiaegset eluolu – hooneid, eluviisi, toitu ja riietust – niivõrd, kuivõrd sellest teada on. Vähemalt Eesti saared ja rannikualad olid viikingiajal osa ühisest Põhjalast. Samalaadsed olid relvad, ehted, ornamendid, rõivad, küllap ka kombed, tavad ja ühiskonnakorraldus, ehkki kõiki arvamusi ja oletusi viikingiaegse Skandinaavia kohta ei saa mõistagi automaatselt Eestile üle kanda. Loe edasi…
Vladislav Koržets soovitab: “Et mõista paremini enese kohta ajas ja ruumis, tuleb kiigata tagasi, ajalukku. Kuidas elati Läänemere ääres tuhande ja enama aasta eest? Marika Mägi on suurepärane teejuht, kes toob välja, mida saab arheoloogilise leiumaterjali põhjal järeldada ja mida oletada. Teaduspõhise jutu seovad kirjanduslikud vahepalad, milledes kangastub autori ettekujutus tollasest eluolust. Need on väga hästi kirjutatud. Lugesin huviga juba Marika Mägi eelmist raamatut „Rafala. Idateest ja Tallinna algusest“ – põnev on jälgida, kuidas potikildude või hauapanuste põhjal joonistub ettekujutus ammustest aegadest.”
Peter Wohlleben “Puude salapärane elu”
Kas puud on sotsiaalsed olendid? Metsnik ja kirjanik Peter Wohlleben tõestab veenvalt, et tõesti, mets on sotsiaalvõrgustik. Ta kirjeldab põhjapanevatele uutele teaduslikele avastustele toetudes, kuidas puud on nagu inimperekonnad: puuvanemad elavad koos oma lastega, suhtlevad nendega, toetavad neid kasvamisel, jagavad toiteaineid nendega, kes on haiged või vaevatud, ja isegi hoiatavad üksteist ähvardavast ohust. Loe edasi…
Vladislav Koržets soovitab: “See raamat avas minu jaoks varasemast märksa laiemalt puude ja metsa olemuse, n-ö „puude hingeelu“.”
Marju Kõivupuu “Loomad eestlaste elus ja folklooris”
Rahvapärimus looduse ja loomade kohta köidab inimesi ka nüüd – ja eriti nüüd –, mil moodne maailm kipub loodusest üha enam eemalduma. Just loomadega seotud pärimuse muutumine ja teisenemine on motiveerinud Marju Kõivupuud kirjutama raamatut, mis keskendub inimese ja loomade suhetele. Pärimuspõhisest vaatenurgast on raamat ka peatükkideks liigendatud: juttu tuleb metsa ja veeloomadest, kodu ja lemmikloomadest, ohtlikest loomadest, mütoloogilistest loomadest, loomadest rahvameditsiinis ja loomamatustestki. Kindlasti ei mahu nende kaante vahele kõik põnev, mida Eesti loomapärimusest leida võib – ja see polegi autori eesmärk –, kuid loodetavasti leiavad lugejad raamatust mõndagi põnevat. Loe edasi…
Vladislav Koržets soovitab: “Mulle meeldib, et Marju Kõivupuu pole pannud kaante vahele lihtsalt pajatuste või rahvalaulude kogumikku, vaid folkloori ka jõudumoodi „lahti rääkinud“ ja veel enamgi, sidunud vahel selle ka omaenese elujuhtumistega.”
Olavi Ruitlane “Vee peal”
Raamatu sündmused leiavad aset Võru linnas aastatel 1981-1982. Tollane realasus, ajastutruud elupildid ning peategelase põgenemised selle eest kalavetele kõnetavad ilmselgelt ka praegu. Piirid inimlikkuse ja ebainimlikkuse vahel on haprad, heatahtlikkusest võib teisipidi saada koorem. Kindlasti on raamat inimeseks olemise ja jäämise manifest, ilus armastuslugu, kirglike kalapüügihetkedega kalameesteraamat, asjalik lugemine nii täiskasvanutele kui noortele. Loe edasi…
Vladislav Koržets soovitab: “Viimastel aastatel tuleb mul väga harva ette, et ei suuda raamatut käest panna. Olavi raamatuga just niimoodi juhtus. Väga hea lugu.”
Ernst Enno “Rändaja õhtulaul”
Mahuka kogumiku ülesehituse aluseks on Ernst Enno (1875–1934) neli luulekogu: „Uued luuletused”, „Hallid laulud“, „Valge öö“ ja „Kadunud kodu“. Avatsükli „Üksilduse maa“ ja lõpetava tsükli „Kumendavad rannad“ moodustavad kogudes avaldamata luuletused. Ernst Enno on eesti luule puhtakujulisemaid ja sugestiivsemaid lüürikuid. Juhan Liivi ja Gustav Suitsu kõrval andis just tema 20. sajandi esimeste kümnendite jooksul suuna uuele, isikupärasele, moodsale luulele Eestis. Vaata raamatut!
Vladislav Koržets soovitab: “Võtan vahel jälle kätte ja lähen ära. Minevikku, tulevikku, ei tea kuhu.”
Vladislav Koržets “Laulud või nii”
Oma esimesse ja tõenäoliselt ainsasse luuleraamatusse on Vladislav koondanud Joel Sanga abil paremiku oma luuletustest. Valdav enamus nendest ei ole varem trükivalgust näinud, kuid mitmed tekstid on saanud tuntuks lauludena. Loe edasi…
Vladislav Koršets, Kaarel Koržets “Koržetsi suur kalaraamat”
See raamat on mõeldud nendele, kellel huvi kalade ja kalaroogade vastu on tavapärasest suurem. Kaante vahele võib muidugi vaadata ka see lugeja, kes seni veel eriline kalasõber pole, sest mine sa tea, mis meid siin ilmas ootamatult paelub. Mind on kõik kaladega seonduv köitnud üle poole sajandi: alates päevast, mil püüdsin jõmpsikana Keila jõest oma esimese ahvena. Kalaroad tulid mu ellu üksjagu hiljem kui kalad, aga need tulid säärase vungiga, et nakatasid ka mu poja Kaarli, kellest sai selle raamatu täieõiguslik kaasautor. Kirjutamise tööd ei raatsinud ma temaga siiski jagada, jätsin selle mõnud endale, kuid raamatu retseptiosa koostamisel oli tema roll minu omast suuremgi. Just samamoodi nagu meie kalarestos Kalambuur, kus tema kanda on peakoka koorem ja mina saan olla tänitav-torisev vanatoi. Suurepärane tööjaotus, kas pole? Loe edasi…
Tutvu kõigi Vladislav Koržetsi raamatutega siin!
Loe ka intervjuud kokkavatest ja kirjutavatest Koržetsitest!
