Valdojad_1

Ema ja tütre rännakud raamatu- ja filmimaailmas – vestlus Kristi ja Liisabet Valdojaga

Kristi Pärn-Valdoja ja Liisabet Valdoja on ema ja tütar, kelle ettevõtmised on viinud neid maailma kõige kaugematesse paikadesse, aga ka sügavale raamatulehtede vahele. Kristi on ajakirja Säde peatoimetaja, kelle töö viib teda tihti kokku põnevate inimestega veel põnevamates kohtades. Liisabet järgib enda haridust fotograafina ning rakendab enda lugemiskirge Instagrami kontol @bookishpages. Räägime Kristi ja Liisabetiga rändamisest, raamatutest ja paljust muust.


Tere, Kristi ja Liisabet! Kuidas teil läheb?

Kristi: Tere ja tänan küsimast, patt oleks nuriseda. Kevadine Säde on kenasti trükist väljas, mis tähendab, et nüüd on rohkem aega lugeda ja niisama vedeleda, enne kui töö uue numbriga jälle lahti läheb.

Liisabet: Hei! Tegelikult läheb täitsa hästi. Kuna sotsiaalelu on praegusel ajal vaiksem, siis olen saanud sellevõrra rohkem lugeda ja looduses jalutada, mis on ainult head teinud.

valdojad_1

Mitmes raamat teil sel aastal lugemisel on?

K: Ma ei pea loetud raamatute üle arvet.

L: Minul on hetkel pooleli selle aasta 38. raamat.

Olete ameti ja õpingute tõttu alati palju ringi reisinud. Sarnaselt meile kõigile, olete viimase aasta jooksul oluliselt vähem välismaale pääsenud. Kuidas selle muutusega toime tulete?

K: Sellega on nüüd nii, et kuna mul on käsil üks projekt, mis seotud Itaaliaga, siis oleks ka siinkohal patt nuriseda – olen saanud reisida küll. Samuti oleme Liisabetiga Säde fotoprojektide raames käinud nii Roomas kui ka Pariisis, loomulikult kõiki ettevaatusabinõusid arvesse võttes – maske kandes ja testides end nii enne kui ka pärast reisi. Aga eelmise karantiini ajal, kui tõesti üldse reisida ei saanud, mõtlesin küll, et lähen lihtsalt lennujaama ja istun seal tühjas ootesaalis natuke.

L: Hahaa, eriti ei tulegi! Ma olen hingelt rändaja ja mul on olnud õnne oma elu jooksul väga palju reisida, nii et ma pole enam harjunud nii pikka aega ühes riigis viibima ja muutun rahutuks. Lugesin just Caleb Azumah Nelsoni romaani “Open Water”, mille tegevus toimub Inglismaal, mu n-ö teises kodus, ja see tekitas küll nii suure Londoni-igatsuse, et hakka või nutma. Aga samas just niimoodi ma praegu selle igatsusega toime tulengi: loen nii palju erinevates riikides aset leidvat kirjandust kui vähegi võimalik.

Liisabet, oled elanud legendaarses Pariisi raamatupoes Shakespeare & Company [loe Liisabeti raamatupoeseiklusest lähemalt], kus lugesid iga päev läbi vähemalt ühe raamatu. Milline näeb välja see tõeliste raamatufanattide maailm ning millised raamatud sind sealsetesse mälestustesse tagasi viivad?

L: Shakespeare & Company’s veedetud aeg on üks kõige olulisemaid kogemusi terve mu elu jooksul, nii et meenutan seda tihti ja helgusega. See n-ö raamatunohikute maailm oli nii minu maailm kui veel olla sai, tundsin seal end vaat et kodusemalt kui kuskil mujal. Lugesin seal veedetud aja jooksul läbi umbes 40 raamatut, millest paljud olid sealsete sõprade soovitatud, ja need soovitused meenutavadki mulle kõige eredamalt sealset aega ja inimesi. Näiteks Richard Brautigani “The Sombrero Fallout” meenutab mulle siiani raamatut soovitanud sõpra – pisut omamoodi, kuid äärmiselt vahvat iiri muusikut ja fantaasianohikut. Graham Swifti “Mothering Sunday” jällegi tuletab mulle meelde kaas-tumbleweed’i  Emmat, kes mulle selle raamatu kätte sokutas.

valdojad_2

Lisaks nostalgiat tekitavatele raamatutele on ka teoseid, mis panevad igatsema veel külastamata kohti. Millised raamatud teis ohjeldamatut reisihimu tekitavad?

K: Üks, mis kohe meenub, on Bill Brysoni “Ei siin ega seal. Reisid Euroopas”, mis esindab minu jaoks reisikirjanduse tippklassi. Mahlakas ja vaimukas ning pärast selle lugemist tahaks küll kohe lennujaama tormata. Elena Ferrante raamatuid ei saa ma lugeda ilma, et kohe valus igatsus Napoli ja Lõuna-Itaalia vastu tekiks. See tuletab mulle ühtlasi meelde, et Ischia saarel ma ei ole ju ikka veel käinud! Grigori Služiteli “Saveli päevad”, mida juba korduvalt taevani kiitnud olen, paneb Moskva järele igatsema, ja kui juba Moskvale mõtled, siis meenub kohe, et ka Peterburi pole juba kaks aastat jõudnud… Suurepärase “Härrasmees Moskvast” autori Amor TowlesiRules of Civility” kirjeldab New Yorki nii detailselt ja rabavalt, et tunne pean-kohe-New-Yorki-saama-muidu-suren tekkis juba poole raamatu pealt.

Muuseas on minuga tihti pigem nõnda, et kui olen kusagil käinud, kus mulle väga-väga meeldib, tahan hoopis pärast reisi lugeda romaane, mille tegevus seal piirkonnas toimub. Nii ongi praegu näiteks ootamas järge Elsa Morante “Arturo’s Island”, mille tegevus toimub Itaalia väikesaarel Procida (üks mu lemmikuid) ja mille tõlkis hiljuti uuesti inglise keelde Elena Ferrante lugude tõlkija Ann Goldstein. Tel Avivi lennupiletite ostmises on küll raamatud “süüdi” – pärast David Grossmani “Maailma otsa” ja Dina Rubina “Cordoba valge tuvi” lugemist tundsin, et kauem enam Iisraeli reisi edasi lükata ei saa ja läksingi. Ja tänu Mary Ann Schafferi ning Annie Barrowsi raamatule “Guernsey kirjandus- ja kartulikoorepiruka selts” tean, et ühel päeval lähen ma Guernsey saarele ka.

L: Mulle meeldib riikide ja sealsete kultuuride kohta õppida mitte reisikirjadest ega -juhtidest, vaid just ilukirjandusest, ja kuna ma olen elus eesmärgiks võtnud lugeda võimalikult paljusid erinevate riikide autoreid, on reisihimu tekitavaid teoseid palju.

Kõige väljakannatamatuma reisiigatsuse tekitavad viimasel ajal aasia autorid, sest ma pole väga palju Aasias käinud, aga need mõned riigid, kus olen, on minus täiesti kustumatu mulje jätnud. Durian Sukegawa “Sweet Bean Paste” on näiteks üks tore Jaapanis aset leidev raamat, mis jubedat reisihimu tekitas, sama ka Koreas toimuva Frances Cha teosega “If I Had Your Face”.

Kõige ohjeldamatumat reisiigatsust on tegelikult viimasel aastal tekitanud hoopis Kawai Strong Washburni debüüt “Sharks in the Time of Saviors”. Selle tegevus toimub peamiselt Hawaiil, kus käisin rohkem kui kümme aastat tagasi ja kus veetsin oma 13. sünnipäeva. Igatsen seda paika tänase päevani ja see raamat ainult süvendas seda igatsust.

Kristi, oled intervjueerinud sadu põnevaid inimesi üle terve maailma. Kas võib juhtuda, et kõigi nende inimeste ja kohtade lood ei mahu ühel hetkel enam ajakirjakaante vahele ära ning võtavad hoopis raamatu kuju?

K: Hahhaa! No vot, midagi on küpsemas tõesti.

Töötate üheskoos loomingulises valdkonnas – lugedes, kirjutades ja pildistades. Kuidas (üksteiselt) inspiratsiooni ammutate?

L: Me oleme mõlemad suured reisijad, filmide vaatajad, teatrikülastajad, kunstiaustajad ja lugejad, mistõttu jagame pidevalt üksteisega igasuguseid fotoseeriaid, filmimõtteid, reisimuljeid ja raamatusoovitusi, mis meil tekivad. See on kindlasti suur inspiratsiooniallikas.

valdojad_4

Lugemisearmastus algab tihti juba maast madalast. Kas Liisabetist kasvas nii suur raamatusõber omal käel või on lugemisel olnud teie koduses kasvatuses eriline roll?

L: Kasvades ümbritsesid mind igas toas raamaturiiulid ja -hunnikud ning kaks vanemat, kes olid ja on ise hoogsad lugejad. Nii tekkis see huvi täitsa loomulikult. Kuna mu vanemale vennale loeti igasuguseid põnevaid raamatuid, aga mulle enam mitte, pidin ise midagi ette võtma ja ma ausalt öeldes isegi ei mäleta aega, mil mul poleks raamat näpus olnud. Pigem on suurem probleem olnud minu nina raamatutest väljasaamisega kui vastupidi!

K: Liisabetiga läks mõneti samamoodi nagu minu endaga. Mu lapsepõlvekodus oli tohutu raamatukogu – mu vanaemal oli kõik lausa katalogiseeritud ja puha ning muidugi luges ta mulle õhtuti lasteraamatuid ette. Süües kasvas isu ja ma nõudsin igal õhtul, et mulle poole ööni ette loetaks, kuni vanaema teatas, et kuule, õpi ise lugema! Mõeldud, tehtud ja sealtmaalt ma pole enam pidama saanud. Liisabetiga juhtus aga nii, et temast neli aastat vanemale vennale lugesin ma igal jumala õhtul samuti poole ööni, küll Harry Potterit, küll Lindgreni. Kui ma siis Liisabetile ette lugeda ei jaksanud, ütlesin ka, et loe nüüd ise! No ja ajalugu kordus – sellest ajast saadik pole ta raamatuid käest pannud.

Loete palju ka võõrkeelset kirjandust. Kas on teoseid, mille eestikeelsete tõlgete ilmumine teid viimasel ajal eriti rõõmustanud on?

K: Ehk Matt Haigi “Kesköö raamatukogu”, mis 2020. aastal Goodreads’i lugejate poolt parimaks ilukirjanduslikuks teoseks valiti. Lisaks on mul pööraselt hea meel, et Elton Johni elulugu ilmus eesti keeles vaat et samal ajal kui originaal. See on üks kõige säravamaid, ausamaid ja vaimukamaid elulooraamatuid üldse – ma ei mäleta, millal ma lugedes niimoodi naernud oleks. No kui ehk Ilfi ja Petrovi lood välja arvata.

valdojad_3

Juba õige pea on käes emadepäev. Milliseid raamatuid ema ja tütrena üksteisele selle päeva puhul soovitaksite?

L: Esimene, mis mul ema-tütre suhetest rääkivatest raamatutest meelde tuleb, on Betty Smithi “A Tree Grows in Brooklyn”, mis räägib noorest tüdrukust 1920ndate Brooklynis. Üldiselt soovitaks ma seda rohkem võib-olla tütardele kui emadele, aga kuna me ostsime selle raamatu emaga kahekesi New Yorgis reisil olles ja mina hakkasin seda lugema nendel samadel Brooklyni tänavatel, kus raamatu tegevus toimub, siis on see mulle kuidagi eriti helgelt meelde jäänud.

K: Kuna mind huvitab väga Itaalia kirjandus, siis püüan ma igal võimalikul juhul – olgu emadepäev või mitte – Liisabetile just Itaalia autoreid ette sokutada. Hiljuti tõin talle Sardiiniast Michela Murgia “Accabadora” ja Susanna Tamaro raamatu “Follow Your Heart”, aga minu teada pole ta nendeni veel jõudnud. Samuti käin talle peale nagu uni, et ta loeks läbi kaks mu täielikku lemmikut – prantslase Laurent Gaudé’ “Scortade päikese” ja Itaalia autori Niccolò Ammaniti “Ma ei karda”. No küll ta ükskord ka nendeni jõuab!

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil kevin.loigu@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Archives