1. Mida mäletad esimesest koolipäevast?
Mul on kooli algusega kentsakad lood. Enne esimest klassi käisin ma eksperimentaalses nullklassis, mina ja üks teine poiss ka, sisuliselt olime koos hoopis kolmanda klassiga, istusime esimeses pingis, kuulasime, mis suuremad tegid, vahepeal lahendasime oma ülesandeid.

Sellest aastast on mul hajusaid mälestusi. Aga kui siis mu päris esimese klassi esimene september kätte jõudis, siis oli üsna selge, et… ma olen imelik. Ülejäänud klass tuli kõik koos lasteaiast ja tundis üksteist, mina olin selle nullklassipoisiga nagu kokku laulatatud ja õpetajad teadsid meid kahte natuke liiga hästi. Lasteaias ei olnud ma kunagi käinud, enne nullklassi käisin emal tööl kaasas, raamatukogus.

Ja nii on mul esimesest koolipäevast meeles terav arusaam, et ma ei saa mitte kunagi olema päris selline, nagu on teised. Tasapisi hakkan selle tõdemusega harjuma.

2. Mis on sinu kõige eredam mälestus kooliajast?
Üks kõige eredam lugu, mida mu lapsed mult ikka vahel uuesti tellivad: see, kuidas ma ühel hommikul kodust kooli läksin kogemata nii, et mul oli hiir püksis, õigemini seeliku ja sukkpükste vahel. Mu kass jäi hiirest ilma ja kooli garderoobis kostus kõva karjumist, kui hiir mu seelikuvoltide vahelt välja vupsas. Olen selle loo ka oma jutukogu pealkirjaks pannud, nii ongi, “Hiir püksis”.

3. Lemmiktund? Miks?
Mulle meeldis vene keel, eriti kui seda hakkas õpetama Narvast meile kolinud romantiline, Puškinisse armunud õpetaja. Ma arvan, et mu elu vene keele tipptase oli keskkooli lõpetades, lugesin vabalt keerulisi raamatuid. Pärast seda on olnud lained alla ja natuke üles ja siis taas alla. Keelt ju omandatakse ja unustatakse hüppeliselt.

4. Mida tegite vahetunnis?
Mäletan, et vahetunni ajal aeti kõik klassist välja, jalutama või õue. See tundus mõttetu, aga nüüd saan ma sellest aru. Kui nüüd oma kirjatööd teen, siis ajan end ka vahepeal teadlikult püsti ja lähen jalutama või õue.

5. Palju hüppasid kehkas kaugust?
Kindlasti vähe! Ma olin astmaatik ja erigrupis. Üks segane lugu oli hüppejalaga, õpetaja ei uskunud, et mul on vaja vasaku jalaga tõugata, sest ma olin paremakäeline. Alles täiskasvanuna sain teada, et on olemas aju ristdominantsus ja saab küll nii olla, et inimesel on samal ajal dominantne parem käsi ja vasak jalg, ja omakorda õlg ja kõrv võivad olla ristimustris. Sellistel inimestel on muide raskem suulistele koordinatsioonikorraldustele alluda.

6. Lemmiktoit koolisööklas?
Mulle meenub, et oli üks hakklihasupp, mis maitses üsna hea. See oli isegi ilusat rohekat tooni, oranžide porganditäppidega. Muud toidud olid hallid või pruunid: kalakaste, hakklihakaste, karamellikissell, kakaokissell. Mu meelest jäi enamik toitu meie koolisööklas alles. Sööklas käidi niisama rituaali korras ja seltsielu elamas. Huvitav oli vaadata, kes su vastu istuma sattus, kui laudadesse loeti.

7. Millis(t)e pättus(t)ega koolis hakkama said?
Ma tegin poppi. Mul oli vahepeal vaja omaette olla. Kodus olid õde ja vend, koolis olid teised inimesed. Ja nii ma vahel lihtsalt teesklesin, et lähen hommikul kooli, ütlesin õele ja vennale, et nad mind ei reedaks, ja hiilisin keldrisse raamatuid lugema. Elasime kortermajas ja seal tsiviilkaitseruumis oli päris viisakas nari, sest see oli tuumasõjaks valmistumise aeg.

Sellest peale meeldib mulle keldrilõhn ja ämblikke ma ei karda. Palju raamatuid lugesin seal läbi. Ja muidugi tuli sellest vahel pahandust ka. Näiteks jäin käsitöötundides maha ega õppinudki kunagi taskurätiku äärepitsi heegeldama, laenasin oma sõbrannalt tema taskuräti ja näitasin õpetajale ja jäin vahele. Ma ei mäleta, mismoodi ma vahele jäin. Aga seda mäletan küll, et keldris lugesin sel ajal Leo Metsari “Keiser Julianust”.

8. Mis oli koolis kõige raskem, ebameeldivam?
Mu esimesed kolm (või neli, kui nullklassi ka arvestada) kooliaastat olid väikeses hubases maakoolis, palkmajas, endises moonakate koolis, kus kokku 30 last. Kõige keerulisem oli mu koolielus sügis, kui pidime hakkama bussiga sõitma suurde kombinaatkooli, kus kokku 800 last. Olin siis kümneaastane. Katsun oma meenutustes olla lihtsalt tänulik, et ma sain need aastad pisikest hubast kooli, samas šokk ja harjumine uuega oli päris keeruline.

9. Klassiõhtud ja koolipeod?
Esinesin näiteringiga, armastasin viktoriine ja olin see tüdruk, kes aktustel luuletusi luges. Ma olin üsna naiivne ja poistekauge tüdruk, sinisuka tüüpi. Diskodel käimise proovisin küll ära, aga see käis kiirelt, enne ja pärast seda olin oma klassi teatriorganisaatoriks. Üksvahe käisime isegi kord nädalas teatris! Kui ma õigesti mäletan, siis kolhoosibussi sai teatris käimiseks tasuta broneerida ja nii ma muudkui tegin.

10. Kelleks sa tahtsid kooliajal saada?
Ma tahtsin saada kirjanikuks, maailmaränduriks ja loomaarstiks. Nagu doktor Dolittle.

11. Milline on hea õpetaja?
Hea õpetaja on siiras. Ma mäletan siiani, kuidas meie vene keele õpetajale tulid pisarad silma, kui ta Puškinit luges. See oli ka hingeharidus.

12. Kui saaksid soovitada ühte raamatut, mis peaks olema lastele lugemiseks kohustuslik, siis see oleks…
Mulle ei meeldinud kohustusliku kirjanduse kontseptsioon üldse, mul oli raamatutest kahju, sest nägin, mismoodi nii mitmedki klassikaaslased neid raamatuid vihkama asusid. Õnneks olin raamatukoguhoidja lapsena enamiku neist juba varem läbi lugenud.

Ma saan sellest mõistusega aru, et iga kirjaniku jaoks on jackpot see, kui ta raamatust saab kohustuslik kirjandus ning seda igal aastal regulaarselt juurde ostetakse ja laenutatakse. Samas kaob selle raamatu ümbert ära see romantiline oreool, mida ma omal ajal poppi tehes keldrisse otsima läksin… Kaob see võlu, et lugemine on privileeg, on valik, mitte kohustus.

Minu enda raamatutest võib “Meie Eesti” raamatul ja töövihikul olla kohustusliku kirjanduse potentsiaali. Samas on need raamatud otsapidi ehk liiga üleannetud. Kui saatus tahab, et neist saab kohustuslik kirjandus, ma ei kurda, aga ma kindlasti oskan olla uhke ka selle üle, kui need jääksid alternatiivseteks, niisama-lemmikraamatuteks.

13. Mida soovitad ja soovid kooliminejatele ja kooliskäijatele?
Ma loodan, et su kool on väike, soe ja hubane saar. Ja kui ta seda ka ei ole, siis sa leiad vähemasti ühe õpetaja, kes on sulle see saar. Ja ma loodan, et sa leiad koolist sõpru, kes jäävad sinuga kogu eluks.

Epp Petrone “Meie Eesti”

Kas tead, kes oli Eesti esimene president? Aga kui vana on Eesti, kas vanem kui dinosaurused? Mis on õige eesti toit? Millest on tehtud kama? Miks Eesti oma raha ära kadus ja mängurahaks sai? Kas lipp võib öösel lehvida? Miks on Muhu seeliku triibud kollased?… Raamatu peategelane on kõike teada tahtev tüdruk nimega Anna. Tutvustame raamatus erinevaid Eesti paiku, meie ajalugu, toite ja kombeid. Kõik on kirja pandud ema-tütre dialoogidena, aga ka reisidena eri kohtadesse nagu Tallinna vanalinn, Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseum, Narva, Soomaa ja muud. Loe edasi…

Epp Petrone kõik raamatud leiad e-poest!