Rahva Raamat: Kirjelda palun end meie lugejale, kellena soovid end täna tutvustada.
✨ ULLA: Minu nimi on Ulla Saar ja olen illustraator.
✨ ESTER: Olen kirjutanud novellikogu „Jumalik märk“ ja nüüd siis lasteromaani „Koolipõlgurid“. Südames kannan soovi, et rohkem inimesi jõuaks lugemise juurde. Peale raamatute tõmbab mind looduse poole, erilised lemmikud on linnud ja seened.
RR: Mis inspireeris sind oma järgmise teosena just lasteraamatut kirjutama?
✨ESTER: Mul oli selle raamatu kirjutamise ajal tegelikult vaid üks soov – et lugeja satuks korraks maailma, mis erineb võimalikult palju tema igapäevaelust. Nii said kokku kõik seiklused, millest ma ise lapsena unistasin ja vist rohkemgi veel.
„Koolipõlgurid“ sobib väga hästi ka kooslugemiseks kodus. See tekitab mõnusa ühise ruumi ja ärgitab vestlusele, millest argipäev on hästi kaugel.
RR: Mis sind raamatu “Koolipõlgurid” karakterite juures enim kõnetas ning kuidas kulges seekordne illustreerimise protsess?
✨ ULLA: Enim kõnetas see, et tegu on inimlastega ja kõik veel selgelt eristuvate karakteritega. Põnev oli neid liikumas ja tegutsemas kujutada. Inimeste joonistamine on mu lemmik. Õnneks polnud raamatus ühtegi koera ega hobust, need mõlemad on mu jaoks tõelised katsumused. Protsess ise oli pika vinnaga, aga lõpuks väga intensiivne ja tihe.
RR: Kellena raamatutegelastest suudad enim samastuda?
✨ ESTER: Usun, et meis kõigis on tükike igast tegelasest. Olenemata vanusest. Vähemasti ühe päeva oma elust tahaks olla pingviin Muri.
✨ ULLA: Võib-olla üha rohkem ja rohkem rõõmsa Lauritsaga.
RR: Ajas tagasirännates, kuidas kirjeldaksid iseennast koolilapsena?
✨ ULLA: Küllalt korraliku aga omamoodi isepäisena, olin alati see kunstitüüp. Veidi imelik aga mitte piisavalt, et liiga üksi jääda.
✨ ESTER: Mulle tegelikult meeldis koolis. Mul läks seal hästi. Mu ümber olid head sõbrad ja kogu aeg toimus midagi. Igavust küll ei mäleta. Palju aega veetsin ka oma ema töökohas – Olustvere raamatukogus. See oli minu maailma keskpunkt. Olin hästi süsteemne lugeja. Võtsin hoolikalt läbi kõik erinevad žanrid, väga meeldisid siis krimkad ja õudukad. Aga isu sai täis, sest pole siiani rohkem neist teemadest lugenud.
RR: Sinu looming on end ilmutanud nii novellikogus, ajakirjades Looming ja Edasi.org. kui ka äsja ilmunud lasteraamatus. Milliseid žanreid soovid veel katsetada?
✨ ESTER: Täitsa võimalik, et „Koolipõlgurid“ võiks järje saada. Ikka sealsamas saarel, aga seekord oleks tähelepanu koolipõlgurite vanematel. Jälgiksime koos lastega, et kuidas käituvad täiskasvanud olukorras, kus neil on piiritu vabadus. Milliseid valikuid nad teevad, kas vastutus liigub üle lastele või mis üldse saama hakkab.
RR: Oled öelnud, et soovid oma töödega tekitada vaatajas küsimusi, panna teda rohkem süvenema ja vastuseid otsima. Anna palun raamatu lugejatele paar vihjet, mida “Koolipõlgurid” illustratsioonide puhul rohkem tähele panna või mida salamisi oled vihjata püüdnud.
✨ ULLA: Tihti on see tõesti nii, eriti isiklike tööde puhul. Raamatuillustratsioon on veidi teistmoodi kuna ma illustreerin kellegi teise teksti, kuigi ka sealt leiab väikeseid (minu jaoks) naljakaid detaile või vihjeid. Ma ei sooviks näpuga näitama hakata, igaüks näeb asju erinevalt ja avastamisrõõm on suur rõõm!
RR: Raamatu kirjelduses on palju metsikust ja metsikuid unistusi. Milline oli sinu lapsepõlve metsik unistus ja kas see on täitunud?
✨ ULLA: Tahtsin väga kunstnikuks saada. Selleks ma ka sain aga tore on olnud märgata, et praegu teen lisaks veel tööd (rahvusvahelised suhted) , millest ma poleks osanud unistada aga armastan seda kirglikult sellegipoolest.
✨ ESTER: Minus ei olnud kindlat soovi, et tahan saada kas lenduriks või loomaarstiks. Juba siis armastasin väga raamatuid. Sisemaa lapsena igatsesin mere äärde ja mõnele saarele – seal tundus kõik kuidagi metsik ja vaba. Nii et selles osas on küll minu unistused täitunud. Mind ümbritsevad raamatud ja kirjutamine. Ja üht saart kannan ka südames.
Ester Urbala “Koolipõlgurid“
Kujuta ette, et homme ei pea sa enam kooli minema ja võid teha, mida tahad.
Koolimineku asemel sõidad koos klassikaaslastega peaaegu asustamata saarele. Terveks talveks. Ilma täiskasvanuteta.
Oleks see natuke liiga metsiku unistuse täitumine?
Koolipõlgurite moodne eksperiment võtab kiiresti tuurid keset metsikut loodust üles. Mängu tulevad nii matuseauto, aare merepõhjas, saarele eksinud pingviin kui ka linnast põgenenud direktor.
