Sarjas „Väike algus, suur lugu“ on ilmunud kaks esimest raamatu, üks neist räägib president Lennart Merist, teine kirjanik Leelo Tunglast. Tegemist ei ole pelgalt elulooraamatutega, vaid sisukate ja mitmekülgsete teostega, mis tutvustavad noortele lugejatele Eesti kultuuriloos oluliste inimeste elu ja loomingut läbi arusaadava teksti, sõnaseletuste, käsikirjaliste tsitaatide, loovülesannete, koomiksite ja fotodest inspireeritud illustratsioonide.

Sarja keskne mõte on, et igast lapsest võib saada president, kirjanik, helilooja või tippsportlane. Iga suur lugu saab alguse väikesest sammust.

Raamatute autor on kirjanik Liis Sein ning sarjale on omanäolise ja sooja visuaalse maailma loonud illustraator Laura Verte. Intervjuus räägivad nad sarja sünnist, loomeprotsessist, inspiratsioonist ning sellest, milliseid tundeid nad loodavad noortes lugejates äratada.

Kuidas sündis mõte alustada sarja „Väike algus, suur lugu“?

Liis: Idee ja ettepanek tulid Herta Kirjastuselt ning olin peaaegu kohe nõus seda sarja koostama ja kirjutama. Töötades Eesti Lastekirjanduse Keskuses, on mul hea ülevaade sellest, millised lasteraamatud Eestis ilmuvad ja millistest raamatutest on puudus. Elulooraamatuid lastele ja noortele võiks kindlasti rohkem olla.

Laura: Üks Herta Kirjastuse kirjastajatest töötab ise eesti keele õpetajana ning ta jäi ühel hetkel hätta leidmaks lastele kodumaistest kultuuritegelastest rääkivatest elulooraamatutest. Just sellistest, mis räägiksid eestlastele tähtsaid lugusid koolilastele loodud keeles ja pildis.

Millise emotsiooni tahaksite, et laps raamatut lugedes tunneb?

Liis: Ma väga loodan, et laps saab juurde julgust unistada suurelt. Kasvõi presidendiks või kirjanikuks saamisest. Miks mitte! Kellegi teise eluloo lugemine võib anda julgust oma huvidega tegelemiseks või millegi uue proovimiseks. Lihtne soovitus: kui sind huvitavad raamatud ja kirjutamine, siis loe palju ning püüa ka ise kirjutada. Näiteks Leelo Tungal luges lapsena väga palju raamatuid ja kirjutas juba siis oma esimesed luuletused.

Laura: Ma usun, et üks olulisemaid emotsioone võiks olla äratundmine või innustuse leidmine, et iga laps, olenemata raskustest või keerulistest aegadest, võib saata korda suuri ja häid tegusid. See tundub olevat hea unistamise alge, ka täiskasvanutele.

Ja kui raamatu võtab kätte laps näiteks sellises eas, kus tal on ees küsimused tuleviku kohta – millisesse kooli õppima minna, millise huvialaga jätkata, mida tulevikus teha – siis mõlema praegu ilmunud raamatu peategelase näitel on tore tõdeda, et täiskasvanuna ei pea sugugi ainult ühel alal tegutsema. Iga asi võib saada teoks omal ajal.

Ja muidugi loodan, et raamatusari paneb kõiki julgelt unistama!

Mis inspireerib teid kirjutama, illustreerima ja looma?

Liis: Mind inspireerib kirjutama elu ise. Inimesed minu ümber. Kirjandus, teater, film, muusika. Kõik …

Kui ma juba tean, millest kirjutama hakkan, meeldib mulle mõnda aega selle mõttega lihtsalt mängida – mõelda, unistada, teha märkmeid. Ja kui ühel hetkel algab kirjutamine, on ka see protsess äärmiselt huvitav. Selles on erinevaid emotsioone: rõõmu, kurbust, teadmatust, avastust ja siis jälle palju-palju rõõmu …

Laura: Tundub, et üheks tugevaks sütitajaks on lihtsalt väga suur huvi illustreerimise ja lõputute võimaluste vastu. Illustreerides pole kunagi üht õiget vastust. Ja kuigi see võib vahel pea hoopis segi ajada, on see väga inspireeriv. Ühelt poolt joonistan ma enda jaoks, et oma kirele väljundit leida, aga teisalt pole sugugi vähetähtis see, kellele või milleks luua, et jutustada lugusid. Olgu selleks pildi kaudu lihtsalt mõne väikese mõtte või tunde väljendamine, pikema sõnumi edasiandmine või suure loo jutustamine.

Kust tuli idee valida just Lennart Meri ja Leelo Tungal esimesteks raamatuteks?

Liis: Need ettepanekud tulid samuti kirjastajalt ja mulle väga meeldis mõte alustada sarja president Lennart Meriga. Ja suur rõõm on ka Leelo Tungla raamatust. Lastekirjandus on mulle väga oluline.

Laura: Peab tõdema, et nimekiri Eesti kultuuritegelastest, kellest võiks selles sarjas raamatut teha, on tegelikult üpris pikk, põnev ja kaalukas. Selles, et Lennart Meri ja Leelo Tungal oleksid esimesed peategelased, oli meil koos Liisiga tugev äratundmine. Nende lood on rääkimist väärt, põnevad oma mitmekülgsuses ning igati inspireerivad – usun, et nii väikestele kui suurtele.

Kes oli see inimene teie lapsepõlves, kes pani teid uskuma, et võite teha suuri asju?

Liis: Minu pere, aga eelkõige vanaema Helge ehk lihtsalt memme. Olin lapsena palju oma vanavanemate juures. Memme rääkis mulle õhtuti muinasjutte ja kirjutas sahtlisse ka luuletusi. Me rääkisime palju elust, armastusest, kirjandusest … Mul on hea meel, et ta jõudis ära oodata minu esimesed raamatud ning elas mulle iga kord väga kaasa.

Laura: Eks need olid ikka oma vanemad, kes elasid mulle lapsepõlvest peale kaasa ja utsitasid Muusikakeskkoolis pilli harjutama ja kunstiringis pildid ikka rahulikult lõpuni joonistama. Vanemate usk minusse, distsipliini harjumuse tekitamine ja teatud vabadus valida ise oma tee, on kindlasti headeks alustaladeks olnud. Kuigi täna vaatab isa mu tegemisi pilvepiirilt, siis ema on siiamaani mu kaljukindel unistuste toetaja.

Sellega seoses meenuvad lapsepõlvest hetked, kui korraldasime kodus vennaga kunstinäituse, tegime pikalt ja pühendunult seinteviisi taieseid, meisterdasime ja müüsime pileteid ning meil oli vist isegi korralik näituse avamine. Juba siis oli see minu jaoks suur asi!

Kas on juba ka mõtteid, kellest võiksid järgmised raamatud selles sarjas rääkida?

Liis: Järgmine raamat on helilooja Olav Ehalast, mis ilmub loodetavasti kevadel ja sealt edasi kunstnik Edgar Valterist sügisel. Plaanid on suured, aga liigume vaikselt, üks raamat korraga.

Mis on teie enda järgmine „väike algus“?

Liis: Iga uus lugu, mida hakkan kirjutama, on millegi väike algus. Ja neid alguseid on palju rohkem, kui jõuab lõpuni kirjutada. Mõni ootab oma õiget hetke, mõni saab inspiratsiooniks mõnele teisele loole …

Laura: Minu jaoks on juba see, et saan igapäevaselt joonistada ja seda oma tööks nimetada, üks imetore „väike algus“.

Laura, kuidas sündisid illustratsioonid nende raamatute jaoks?

Laura: Ilustratsioonikeele loomine sarja alguses võttis omajagu aega ja katsetamist. Pidin eelkõige arvestama, et tegu pole üksiku teosega, vaid pika, loodetavasti aastaid kestva raamatusarjaga. See tähendab, et pildikeel peab olema jätkusuutlik nii tehniliselt kui ka inspireerivalt. Tähtis on, et sama illustratsioonistiil sobiks universaalselt kirjeldama erinevaid kultuurialasid ning -tegelasi. Kui mitmed illustratsioonid põhinevad erakogu fotodel, siis tahtsin jätta ruumi Liisi ja minu fantaasiale ja ettekujutustele. Hästi põnev ja vaheldusrikas on ka see, et nii mõnedki stseenid, olustikud või dialoogid on raamatutes edasi antud koomiksitena. Need lõigud, mis Liis on koomiksiteks kirjutanud, on minu jaoks väga inspireerivad ja armsad.

Seega tekkis alguses üpris palju tahkusid, millega arvestada. Ma ei tundnud end nende küsimustega aga kunagi üksinda, sest meil on Liisi ja kirjastusega väga tore koostöö ja ma tunnen, et ma saan alati nende poole pöörduda ning tänu neile inspiratsiooni leida.