Mehis Heinsaare värskeim raamat „Eesti keelde sukelduja“ sisaldab ajavahemikus 2011-2025 kirjutatud lühijutte, novelle ja pikemaid jutustusi. Kogumikus vahelduvad seikluslikumad ja mõtisklevamad lood ning moodustavad kompositsioonilise terviku, mida autor peab oma senise loomingu üheks õnnestunumaks. Intervjuus räägib Heinsaar lugude valikust, kirjutamise tööharjumustest ning sellest, mida ta soovib lugejale oma maagilise realismi vaimus loodud tekstidega edasi anda.

„Eesti keelde sukelduja“ on kogumik jutustusi ja novelle, mis on kirjutatud 14 aasta jooksul. Kuidas olete ise aja jooksul muutunud autorina?

Eks mingil määral kindlasti olen muutunud, vähemasti elukogemuste kasvamise võrra. Võib-olla olen kirjutajana ka veidi rahulikum. Samas suhe kirjandusse ja kirjutamisse pole muutunud. Võrdleksin seda suhet antiikaegse templi preestriga, kellel on oma tempel ja väljavalitud, või õigemini talle määratud jumal, keda ta tões ja vaimus teenida soovib. Kui olla juba kord millelegi pühendunud, tuleb seda teha läbi elu, kuni lõpuni välja. Ning ei tohi kaotada usku sellesse, mida teed. Ei tohi kaotada usku kõrgematesse väärtustesse, ilu, vaimu ja sõnakunsti pühadusse. Sest kui kõik läheb hästi, kui oled piisavalt kaua oma templit ja kutsumust teeninud, siis hakkab see poole elu pealt omakorda teenima sind. Hakkab teenima selles mõttes, et üha kergem ja tõesem on elada sõnakunsti vaimude maailmas. 

Selles kogumikus on nii varem avaldatud kui täiesti uusi lugusid. Milline oli teie valikukriteerium kogumikku jõudmiseks?

Valikukriteeriumiks oli, et raamat tuleks kompositsiooniliselt terviklik ja temaatiliselt vaheldusrikas. Kuna eelmise jutukogu ilmumisest on juba hulk aega möödas, ning vahepeal päris palju uusi lugusid kirjutatud, siis oli mul võimalik valida mitmekümne loo ja novelli seast, ning säärane valik ka teoks teha. Seikluslikud ja pikemad lood vahelduvad mõtisklevamate ja lühemate lugudega teatava kompositsioonilise rütmi järgi.

Kas mõni lugu sellest kogumikust on teie jaoks isiklikult olulisem kui teised? Miks see just eristub?

Kõik jutud ja novellid on selles raamatus mu jaoks erineval moel olulised. Kui just üks lugu esile tuua, siis võiks see ehk olla raamatu nimilugu „Eesti keelde sukelduja“, kuna selle sünd leidis aset väga rasketes tingimustes. Olin just ära kaotanud hulga käsikirju, oli juhtunud ka muid eraelulisi asju ja õnnetusi, mistõttu olin depressioonis. Selle loo idee sünd ja selle kirjutamine kandis mind tunnetuslikult väga sügavale ja väga kaugele, tuues mu stressist sel kombel taas välja, ning muutes tugevamaks kui enne. See oli minu jaoks nagu meeli raviv jutustus. Loodan et see on seda ka lugeja jaoks. 

Kas teil on mingid kindlad tööharjumused või rituaalid, mis aitavad teil kirjutama asuda?

Kui lugu, või õigemini loo idee visandina sünnib, siis võib see juhtuda ükskõik kus. On juhtunud, et kui idee kargab pähe, siis kükitan sealsamas tänavanurgal maha ja kriban tunni ajaga paar-kolmkümmend lehekülge kiires kirjas märkmikusse. Ma ei pane sel ajal tähele midagi muud, ei mind riivavaid möödujad või nende kommentaare. On vaid meeltes tulitav nägemus, mis vaja otsekohe kirja panna. Hiljem, lugu ümber kirjutades ja viimistledes, on lugu muidugi teine. Siis on tõesti juba omad distsipliinid ja harjumused mängus. Tavaliselt on siis nii, et hommikul esimese, lahjema kohviga, loen tund või kaks mõnda filosoofilist raamatu, mis mõjub ajule nii-öelda nagu vaimu-gümnastika, pannes mõttemaailma ergud tööle. Pärast seda teen tunnikese aias või maja ümber midagi, asudes seejärel koos kangema kohviga kirjutama. Tavaliselt kirjutan kolm-neli tundi neljal päeval nädalas. Elu on näidanud, et kui sellest kauem või rohkem kirjutan, kisub asi juba grafomaaniaks. Kirjutamise ajal peab endal ikka vaim või „elusamuse“ tunne sees olema („Elusamus“ on Uku Masingu leiutatud sõna, mis tähendab vaimses mõttes süvenenumat, kontsentreeritumat ja väekamat elamisviisi). Kui see tunne laiali hajub, tuleb lõpetada ka kirjutamine sel päeval.  

Mida soovite, et lugeja teie kogumikust kaasa võtaks?

Tänapäeval, mil keeruliste aegade tõttu on jälle esile kerkinud majanduslikud probleemid ja sealtkaudu üha suuremad argipäevaraskused, mil seoses sõjaga nii palju negatiivseid uudiseid meedia kaudu ellu tungib, on soov, et lugeja leiaks mu maagilise realismi vaimus kirjutatud juttudest midagi, mis viiks või kannaks teda kõledast argireaalsusest mõneks ajaks ära teise, muinasjutulisemasse, kuid vaimusilmas sama reaalselt ettekujutatavasse maailma. Minu kirjutatud ja ette kujutatud maailmas leiab aset palju kummalisi seiklusi, seal juhtuvad juhtuvad imed ja imelised tervenemised vaimu läbi. Samas juhtuvad need lood kõik siinsamas Eestis, paikades, kus olen ise seigelnud ja rännanud. Kõik seiklused ja muinaslood selles raamatus on elust endast välja kasvanud. Kui lugeja saab teha jalutuskäigu tolles teises reaalsuses, mis ju tegelikult siinsamas kõrval, meis endis, meie alateadvuses ja unenägudes elab, kui ta saab sedakaudu mõneks tunniks vaimujõudu koguda ja igapäevaelust välja puhata, siis on mu lood head vilja kandnud, ja minu ülesanne kirjanikuna täidetud.

Kas on mõni lugejate tagasiside kogemus, mis on teid kõnetanud või üllatanud?

Jah, on olnud päris mitmeid inimesi, kes on tulnud mu juurde ja öelnud, et olen oma lugudega suutnud neid vaimsest tupikust välja aidata. Säärane otsene ja siiras vastukaja on mulle väga hinge läinud. 

Kui peaksite ühe lausega kokku võtma, mis tähendab „Eesti keelde sukelduja“ just teile isiklikult, mis see oleks?

„Eesti keelde sukelduja“ on kompositsiooniliselt kindlasti mu kõige õnnestunum jutu- ja novellikogu, kus kõik lood omavahel teineteist toetavad ja täiendavad. Selles mõttes võin teosega olla sama rahul, nagu võis Pink Floyd olla rahul oma plaadiga „Dark Side of the Moon“, mis on kompositsioonilise tervikuna nende kõige õnnestunum plaat.

Mehis Heinsaare lugemissoovitused:

Soovitaksin nelja raamatut, mis kõik mulle väga meeldisid, ning hinge ja vaimu toitsid:
1) Peedu Saar „Kastimees“. Minu arvates on see eelmise aasta kõige huvitavam rännuraamat, mis jutustab autori väga erinevat sorti seiklustest ja eluvaatlustest Londonis.
2) Sabine Appel „Caterina De` Medici. Strateeg ja uusaja teerajaja“. See on väga hästi kirjutatud vaimu avardav raamat, ühtlasi ka ülimalt (kohati kohutavate) sündmusterohke, rikkalikul ajaloo-materjalil põhinev teos.
3) Varlam Śalamaov „Kuritegeliku maailma kroonika“. Raamat on järg Varlam Śalamovi „Kolõma juttudele“, mõlemad Ilona Kivirähki suurepärases tõlkes. Teos jutustab dokumentaalsete novellidena sajanditaguse Venemaa koonduslaagrite üliraskest elust ja põrgu-lähedastest tingimustest kullakaevandustest, kus poliitilised vangid pidi koos elama ja töötama koos kõige hullemate kriminaalkurjategijatega, ning lisaks sellel taluma pidevalt korravalvurite ja ülemuste alandusi ja piinamist. Ometi suutsid paljud inimesed seal ime läbi ellu jääda, teiste seas ka selle raamatu autor. Varlam Śalamov jagab seda jubedat elukogemust lugejatega. Lisaks hiilgavale mäletamise võimele on ta ka meisterlik novellist ja suurepärane kirjanik.
4) David Grann „Vaikse ookeani avastamine. lugu laevahukust, mässust ja mõrvast“. See on kolmesaja aasta taguse seiklusliku ookeaniretke kirjeldus, laevahuku ja merehädaliste põnev ja ülimalt dramaatiline lugu, kus autor on suutnud lisaks ajaloolisele panoraamile psühholoogiliste peensusteni lahti kirjutada väga erinevate inimeste käitumise äärmuslikes tingimustes. Kuuldavasti kavatseb vanameister Martin Scorsese selle raamatu põhjal mängufilmi teha, milles on juba lubanud kaasa mängida ka Leonardo di Caprio. 

Foto Mehis Heinsaarest: Priit Simson / Ekspress Meedia