Berit Kaschan on eesti luuletaja, kirjandusteadlane ja -terapeut, kellega meil õnnestus Vaimse tervise kuu raames üks inspireeriv ja põnev intervjuu pidada. Saame teada, kuidas käib kirjandusterapeudi töö, miks on raamatute lugemine oluline vaimse tervise vitamiin ning kuidas on igaühel võimalik väga lihtsalt ise rakendada kirjandusteraapia põhitõdesid kas või kodus. Kõige juurde loomulikult näited kirjandusest ja Beriti lugemissoovitused.
Tere, Berit! Kuidas sul läheb?
Tere ja aitäh küsimast! Mul läheb täitsa hästi.
Oled enda elukutse kohta öelnud, et “kirjandusterapeudi töö on viia inimesed kokku lugudega, mida nad just sel eluhetkel kõige rohkem vajavad”. Mida see amet endast kujutab?
Jah, ütleme siis nii, et kirjandusterapeut ehk biblioterapeut juhib inimesed elurõõmu ja heaolu suunas nende loovust kasutades – kirjutamisharjutuste, ilukirjanduslike tekstide lugemise ja arutelude kaudu. Selle kõige taustal on teadmine, et lugude jutustamine on üks inimeste tugevamaid instinkte, et inimestena mõtestame oma elu lugude kaudu ja kogemuse sõnastamine annab sellele struktuuri ja võimaldab seda juhtima asuda. See toob juba iseenesest kergenduse. Mulle on algusest peale kirjandusteraapia puhul olnud sümpaatne ka see, et inimene, kellega terapeut töötab, on protsessis aktiivne osaline ja igalt kohtumiselt on võimalus lahkuda väikse eduelamuse, näiteks värskelt valminud luuletusega. Kirjandusteraapiliste võtete kasutegur on suur ka terviseennetuse kontekstis – inimeste igapäevase elurõõmu ja heaolu hoidja ning kasvatajana.
Lugemise ja kirjutamise, aga ka jutustuste kuulamise, soodsat mõju inimese hingeelule on täheldatud muidugi aastatuhandeid. Muistse Teeba raamatukogu sissepääsu kohal seisis silt kirjaga “Hingeravi paik” ja ka kreeklaste Apollo oli luule- ja meditsiinijumal samaaegselt, samuti keltide Brigid. Neid näiteid on maailmakultuuris muidugi veel rohkelt ja seda, et tegemist pole meelevaldsete seostega, kinnitab neil päevil üha suurem hulk teaduslikke uurimusi.
Näiteks eelmisel kuul ilmus ajakirjas Social Cognitive and Affective Neuroscience artikkel, mis uuris lugejate suhet oma lemmiktegelastesse George R.R. Martini saagast “Troonide mäng”, oma parimatesse sõpradesse ja iseendasse. Uurimusest selgus, et lemmiktegelastest mõeldes ja rääkides aktiveerusid inimeste ajus samad piirkonnad, mis oma sõpradest rääkimise puhul. Lisaks oli oluline järeldus, et mida rohkem kirjandustegelasega sarnasust tunti, seda enam aktiveerusid ka tegelasest mõeldes need ajupiirkonnad, mis iseendast mõeldeski. See kinnitab, et lugemiskogemus saab tõepoolest osaks inimese elukogemusest.
Sinu nimi seostub lisaks teraapiale ka loominguga – oled kahe luulekogu autor. Kas näed ennast ennekõike lugeja, kirjaniku või kirjandusterapeudina? Mil määral need rollid omavahel seotud on?
Eks nad ikka on seotud, kuidas täpselt, selles osas on mul endalgi veel avastamisrõõmu. Lugeja on neist loomulikult vanim ja ega temata vist teisi rolle polekski välja joonistunud. Terapeudi roll on neist kolmest vormiliselt kõige värskem, aga sisuliselt on tema ka tegutsenud päris ammu.
Ennast kui autorit tunnen tegelikult kõige vähem ja mis seal salata, praegu saab ta argipäevas ka kõige vähem tähelepanu. Niisama jooksvaid üleskirjutusi teen muidugi regulaarselt ja eks ka terapeuditöö aitab kirjutamise kui praktikaga kontakti hoida, aga autorina kirjutamine on siiski midagi muud. See on otsus käsikirjale pühenduda, mis eeldab ka vastavaid ümberkorraldusi päevakavas. Ja lisaks olen ma väga aeglane kirjutaja, lõputu lihvija ja ei taha ka naljalt ühtki teksti käest ära anda. Iga teksti kirjutan nagu viimast oma elus. Kõlab tegelikult nagu täiuslik mittekirjanik. Eeldatavasti saaksin seda protsessi muidugi endale lihtsamaks teha. Aga kas peaks?
Seda võib siiski öelda, et kõiki neid kolme rolli, nii lugejat, terapeuti kui ka kirjanikku, ühendab sarnane absurditaju, teadmistejanu ja ma julgeks ka öelda, et päris hea vaist.
Peaasi.ee toob oluliste vaimse tervise vitamiinidena esile puhkamise ning positiivsete emotsioonide kogumise. Millist rolli mängib kirjandus vaimse heaolu säilitamisel?
See on tõesti tänuväärne kampaania ja kirjutamine ning lugemine sobivad sellesse vitamiinikomplekti ka väga hästi.
Kirjandus võib olla suurepärane maailma avardaja ja tujutõstja, lõõgastaja ja aidata näha oma elukogemust uues valguses ning anda ideid uuteks unistusteks. Lugemine avardab empaatiavõimet ja arendab emotsionaalset intelligentsust – see teeb meist paremad suhtlejad ja teiste inimeste tunnete lugejad. Lisaks on uuringud näidanud, et regulaarsed raamatulugejad magavad paremini ja aju seisukohalt on lugemine meditatsioonile üsna sarnane tegevus.
Väga praktiline eneseabivahend on ka päevikupidamine, oma elusündmuste ja tunnete täiesti aus ja vahetu ülestähendamine. Päevik annab võimaluse vaadata ennast uuest perspektiivist ja kirjutamine valmistab meid juba muutuseks ette, neuroloogilisel tasandil hakkame sündmust läbi kirjutades seda juba vabastama ja ümber töötama. Loomulikult ei pea aga kirjutama ainult häirivatest asjadest, väga kasulik on kirjutada ka asjadest, mis meeldivad. Kuna meie aju jätab meelde ebameeldivaid kogemusi mitu korda suurema tõenäosusega kui meeldivaid, siis on hea, kui teadlikult positiivsete mälestuste ja reaktsioonide meeldejätmisesse panustame. Päevikusissekannete juurde võiks lisada ka kuupäevad – see aitab pidada järge ja ühtlasi ka “kuulda” vaikushetki oma sissekannete vahel.
Kas kirjandusteraapia põhitõdesid saab ka terapeudi juurde tulemata ise rakendada?
Jah, loomulikult. Selles mõttes, et endale meeldivate kirjandusteoste lugemine juba ju ongi see rakendamine. Ja enda tarbeks kirjutamine samuti, lisaks eelpool mainitud emotsioonidepäevikule võib olla abiks ärasaatmata kirjade kirjutamine – kirjutad ausa kirja inimesele või nähtusele, mis sind ärritas, aga ära ei saada. Selliseid kirju olevat vihahoos enese maandamiseks kirjutanud ka Abraham Lincoln.
Üks päris inspireeriv ja samas lihtne harjutus on võtta ette fotoalbum ja püüda meenutada päeva, mil mõni pilt on tehtud, vaadelda neid inimesi, meenutada nende kohta detaile – häält, maneere jms. Ja hakata pilte elustama kirjutamise läbi, sest kirjutades tekivad ja ilmutavad ennast seosed ning mälestused, mis niisama meenutades meile ligipääsetavad ei ole. Sellised harjutused on üldiselt puhastavad ja võivad kirjutajale kinkida ka mõned ilusad mälestused, mis olid ununenud.
Veel üks võimalus teraapiaks on kirjutada alternatiivseid lõppe tuntud lugudele. Näiteks võtsime ühe kirjutamisgrupiga Tammsaare “Tõe ja õiguse” I osa lõpustseeni, loomulikult mitte eesmärgiga “Tammsaaret teha”, aga see olukord endi kui inimeste jaoks lahti mõtestada.
Stseen, kus Andres nutab piibli kohal ja Mari nutab samal ajal salaja voodis ega julge oma meest lohutama minna, sest kardab, et too tõmbub selle peale veel enam endasse, on ühelt poolt väga ränk ja teisalt valusalt argine. Proovisime sellele leevendust leida. Kujutada ette, et see ei ole lõpp, et lugu läheb edasi. Et Andres ja Mari ikkagi hakkavad suhtlema ja teineteisele inimestena lähenema. Kuidas? Mis peaks selleks juhtuma? Kas see on üldse võimalik? Panin tol korral ka tähele, kuidas kirjutamise alguses kõik sügavalt välja hingasid. Lahendusi leiti erinevaid, näiteks kasutati maagilise realismi võtteid, mõnel juhul kaasati ka psühholoog. Üks kirjutaja püüdis Andresel ja Maril aidata kõigepealt leida ühist hingamisrütmi, sest seda on vaja enne saavutada selleks, et sõnadele üldse tekiks ruumi. Ja ma usun, et kogu see arutelu, mis eelnes ja järgnes sellele kirjutamisele, oli meie kõigi jaoks samuti inimlikult väga avardav. Muu hulgas sai selgeks, et eks ikka kõige parem ravim selliste olukordade vastu on jooksvalt oma mured lahti rääkida. Suurem osa inimeste probleeme on ju oma olemuselt kommunikatsiooniprobleemid.
Kas lugemine mõjub alati kui vaimse tervise vitamiin või on sellele ka vastunäidustusi?
Tõsi, samamoodi nagu mõni inimene ei sobi mõtte- ja vestluskaaslaseks, ei sobi selleks ka iga raamat. Raamatu valimisel tuleb endaga hästi aus olla – kui tunned, et sul raamatut lugedes hakkab halb, meeleolu järjest langeb või ärevus kasvab, siis ei tohiks end lugema sundida. Või peaks raamatust kellegagi rääkima. Eks kirjandusteosena avaldatakse ka palju tekste, mille kirjutamine on olnud autori jaoks ilmselgelt puhastava mõjuga, aga teoseks pole käsikiri tegelikult küpsenud. Ja on olemas ju ka kirjanduslikke meistriteoseid, mis käsitlevad teemasid, millesse siiski süvitsi sisse minna ei ole soovi. Just sel põhjusel pole ma ise lugenud Goldingi “Kärbeste jumalat” ja jätsin otsusekindlalt pooleli John Fowlesi “Liblikapüüdja”.
Kusjuures, ka Dostojevski on üks klassikuid, kelle loomingu lugemine on näiteks depressiooni korral pigem vastunäidustatud, kuna ta on loonud täiuslikult pessimistliku reaalsuse. Geniaalne kirjanik, loomulikult. Aga lugeda ehk pigem siis, kui ülejäänud elus asjad enam-vähem joonel on. Samas, naiivse süžee ja lamedate karakteritega kirjandusteose lugemine ka tuju tõsta ei aita. See võib olla inimesele sama kurnav ja ärritav kui teos, mis on emotsionaalselt liiga raske või keeleliselt ligipääsmatu. Aga õnneks on palju vahepealseid variante ka olemas. Terapeut või siis raamatut soovitav sõber peaks suutma hinnata, missuguseid emotsioone tekst võib lugejas käivitada. Iseendale lugemiseks raamatut valides tuleks endalt küsida, missugust kogemust ma soovin praegu oma ellu juurde saada.
Üksi kirjutades väga sügavate läbielamistega tegeleda ka ei soovitata. Inimeste kandejõud on muidugi erinev, aga kui on soov puudutada sündmuseid, mis on traagilised ja olnud sügavalt traumeerivad, võib tekkida väga tugev mälestuste tulv, sest läbikirjutamine teeb mälestused detailsemaks, ja võib tekkida tunne, et lugu matab su, minevik võtab oleviku üle. Selliste protsesside jaoks võiks usaldusväärne ja vastavate teadmistega tugiisik kõrval olla.
Oled varasemalt maininud, et biblioteraapia levik on näiteks Leedus loonud olukorra, kus koolituse saanud raamatukogu- või poe töötajad oskavad vastavalt kliendi elus aset leidvale olukorrale ja tundemaastikule lugemist soovitada. Milline näeks välja sinu unistuste maailm, kus kirjandusteraapia on laialt levinud?
Jah, tegelikult on maailmas juba paiku, kus kirjandusteraapilised võtted on kasutusel üsna erinevates keskkondades. Minu senine kogemus pärineb peamiselt Ühendkuningriigist ja Ameerika Ühendriikidest, kus kirjutamise ja lugemise tujutõstvat toimet üha laiemalt rakendatakse. Erineva fookusega kirjutamisgrupid raamatupoodides ja muidu huvitegevusena on üsna tavalised, nagu joogatunnid või meil ka näiteks laulukoorid. Samuti mõnel pool, näiteks ka Leedus, peaks olema juba praegu raamatukoguhoidjaid, kes oskavad lugemismaterjale soovitada lugeja meeleolust lähtuvalt.
Lisaks on kirjandusterapeute, kes töötavad vägivallaohvritega, on neid, kes töötavad kinnipidamisasutustes ja aitavad sealsetel elanikel oma elukogemust mõtestada ning ka kirjutamis- ja lugemisgrupid vähiravipatsientide psühholoogiliseks toetamiseks on mõnel pool juba täiesti tavaline nähtus.
Loodetavasti hakkame ka inimliigina üha enam mõistma, et inimese hakkamasaamine välismaailmas algab siiski tema sisemaailmast. Meeleseisund ja hoiakud kajastuvad ju lõppeks kõiges, mida teeme. Oma sisemaailma eest tuleb hoolt kanda ja tagada inimestele selleks võimalikult palju erinevaid oskuseid. Loomulikult ei saa miski meid kaitsta elus kõigi kriiside eest, aga saame õppida säilenõtkust, kriisidest läbi tulemise oskust.
Ja muidugi võiks me rohkem rääkida sellest, missugune imeravim on kultuur. Kultuuris peitub inimeseksolemise essents, kultuuriloome on aegade algusest olnud inimkonna jaoks üks psüühiliste pingete maandamise efektiivsemaid ja kaunemaid viise, mis mõjutab nii neid, kes loovad, kui neid, kes loodut kogevad ja seda enda sees uuesti loovad. Olgu siis päeval või öösel.
Kuidas saab kirjandus meid aidata ajal, mil reisimine on kättesaamatus kauguses ning isoleerituse tunne on lihtne tekkima?
Eks ikka saab. Vähemalt selle lootusega panin ise öökapile valmis Nikos Kazantzakise romaani “Kreeklane Zorbas”, mis on absoluutne ood eluarmastusele. John Fowlesi “Maagi” julgen ka kohe soovitada, sest see on üks senise elu meeldejäävamaid ja mitmetasandilisemaid reisielamusi, mis kirjandusteosest on saadud.
Hiljutine väga kosutav lugemiselamus oli armeenia kirjaniku Narine Abgarjani romaan “Taevast kukkus kolm õuna”. Ühe Armeenia mägiküla saatuse näitel avab meisterlik jutuvestja inimolemuse tema mitmetahulisuses, näitab saatuse karmust ja heldust, sekka maagilist realismi, head toitu ja tohutul hulgal inimlikku soojust. Raamat algab päevast, mil selle peategelane, 50-aastane Sevojantsi Anatolia surema heidab, sest märgid näitavad, et tema lõpp on lähedal. Tegelikult aga saavad selle kummalise päevaga alguse naise elu kõige õnnelikumad aastad.
Need kõik on ühtlasi ka lood, mis annavad elule avarama perspektiivi kui tänane päev, annavad lugedes kogemuse sellest, et ainus, mis kindel, on muutumine. See, mis ühes ajas tundub suur ja šokeeriv muutus, näib järgmisel kümnendil lihtsalt veel üks asi, mis meie eludes juhtus. Julian Barnesi “Maailma ajalugu 10 ½ peatükis” soovitaksin selles võtmes ka.
See, et lähedased inimesed on kohati kättesaamatus kauguses, see annab muidugi tugevamalt tunda kui reisipiirangud, ma arvan. Võimalusel võiks siis harrastada üheskoos kirjanduslikke tegevusi, näiteks jalutamine on üks kirjanike lemmiktegevusi olnud läbi ajaloo. Ja kirjutada üles reisimälestusi, sest reisidest saavad paigad meie sees.
Palun soovita meile raamatuid, mis nii headel kui halbadel aegadel alati sinu jaoks olemas on.
Alati on vist minu jaoks olemas olnud Kurt Vonnegut. Tema viimast teost “Kodumaata mees” lugesin eelmisel aastal eriolukorra esimeste päevade ajal ja selle perspektiivitaju ja lõikav huumor on tulnud kogu järgneva sürreaalsuse üleelamisel tuntavalt kasuks. “Aga ma pean inimkonna kaitseks ütlema: ükskõik millisel ajastul terve ajaloo vältel, Eedeni aed kaasa arvatud, inimesed lihtsalt sattusid siia, “ on näiteks üks mõte, millest on ikka ja jälle abi.
Tihti loen üle luulet. Viimaste aastate eesti luulest on väga sügava mulje jätnud Mehis Heinsaare “Pingeväljade aednik”. Liisi Ojamaa koondkogu “Kahel lahtisel käel” samuti – Liisi Ojamaa luule lugemine oli see, mis pani mind oma esimesi teadlikke luuletusi kirjutama ja kalliks on see autor jäänud mulle tänini. Ja sel kevadel olen päris palju Betti Alverit lugenud, ikka hämmastav, kuidas mõni autor suudab jätkuvalt kummastada ja uusi elamusi pakkuda. Ja siis meenuvad Jeanette Wintersoni “Kehale kirjutatud” ja Arundhati Roy “Väikeste asjade jumal”, mida lugesin hilisteismelisena kohe üksteise järel ja need on siiani mu vereringes. Need tekstid avasid minu jaoks inimliku armastuse täiesti uues mõõtmes. Ja panid mind veelgi enam väärtustama oma vabadust.
Hiljutisematest lugemiselamustest Martti Lindqvisti “Aitaja vari”, mis on ennekõike küll abistaval elualadel töötavatele inimestele suunatud käsiraamat, aga sobib tegelikult lugemiseks kõigile, mõistmaks, mida tegelikult tähendab aitamine.
Julgustaksin inimesi lähenema ka audioraamatutele, seda enam, et neil päevil on meie silmad ülekoormatud. Ise alustasin äsja Isabel Allende värske teose “Soul of a Woman” kuulamist. Ja loomulikult soovitan ka kirjandusteemalist podcasti “Kapsapea”, mille üks saatejuhte ma juhtumisi olen. Käivitasime saate Levila platvormil koos Ester Urbalaga, innustununa ideest kutsuda ellu kirjandussaade, mille keskmes on lugejad ja nende isiklik suhe raamatusse. Igas saates vaatleme mõnd elulist teemat uuemate ja vanemate raamatute ning lugejatelt kogutud muljete põhjal, seega “Kapsapeast” saab rohkesti raamatusoovitusi igaks elujuhtumiks.
Minu enda jaoks on kirjandusteksti puhul vist siiski määravaima tähtsusega jutustajahääl, selle tämber ja loomulikkus. Veenev jutustaja suudab ju panna kuulama ka lugu, mis sisukokkuvõtte põhjal ei huvitaks. Ja veenvalt saab aga inimene edasi anda seda osa teadmisest, mis on juba temasse settinud.
Berit Kaschan “Hommikune vahetus”
Sul pole aimugi, et ammu oled oodatud osalema loomisloos. Küünarnukkideni elusavis, võrdsena võrdsete seas, tegelikkust voolima. Kasvatama visadust ja võhma, mõnuga juhuseid varitsema, ootusteta ilma lugema. Ja edasisi juhiseid küsima selge diktsiooniga. Vastavad unenäod on juba välja valatud.
Berit Kaschan “Ma naeran magades”
Kui jäiga selgrooga talv
tantsib viimseid takte oma halenaljakast fokstrotist ja kõhklevate südametega inimesed poolpimedates köökides
pasjanssi laovad aimates, et elu lööb kõik kaardid segamini niikuinii.
Sellel kuul
astusidki viimast korda läbi,
et mind julgustada
lõpuks ometi
kedagi järgmist
luuni ära armastama.
About the author
