Ain Küti “Sagadi paruni mõrvalugude” sarja viies raamat „Kadunud sõrmuse mõistatus“ viib lugeja 1830. aastasse, kui Flensborgi linna justiitskolleegiumi ruumest näpatakse Taani Aafrika koloonia asevalitseja testament.
****
Avanduse mõisasüdamele otsustas Fock läheneda väikese ringiga. Simuna kiriku teeristi jõudes peatas Fock ratsu, lasi pilgul korraks selja taha käia ja nähes, et Rosenbachi kaasa antud jüngrid olid jäänud piisavalt maha ega saanud näha, kuhu suunas Sagadi härra pöörab, keeras ratsu kiirelt idasuunas ja kihutas kannuseid andes pühakoja poole. Sellest möödudes võttis ta suuna allikale, millest sai alguse pikk ja kaunis Pedja jõgi. Korraks selja taha kiigates ohkas ta kergendatult, sest saatjad oli maha raputatud. Edasi paremale jäi veidi enam kui ühe tiinu suurune tihe metsatukk, mille taga asus mõisa viinaköök. Focki plaan oli liikuda läbi puudesalu viinavabriku taha, pöörata sealt lõunasse ja tehes ringi ümber abihoonete, jõuda nii lõpuks mõisapargi tagaküljele. Sinna tihedama võsaga serva oli tal plaan jätta hobune ja liikuda seejärel edasi juba jalgsi. Tiik asus pargi samas nurgas ja nii oli vähem tülikat seiklemist.
Enamjaolt kulges teekond viperusteta. Viinaköögile lähenedes hoidis Fock aegsasti vasemale, et mitte seal askeldavatele tegelastele silma jääda. Liikudes seejärel põlluäärt mööda, hoides tuulekaitseks seisva võsa varju, oli Sagadi härra jõudmas juba peaaegu eesmärgini, kui märkas ootamatult põõsaste vahel külitavaid mehi, kes ilmselgelt mõisatööde tegemisest ära hiilinud olid ja nüüd oma päeva luuslanki lüües laiaks lõid. Ehmatus oli kahepoolne, kuid kõik käitusid vaoshoitult ja üritasid teha nägu, et üksteist ei märganud. Fockile selline variant igatahes sobis.
Pargi tagaosas avastas Sagadi härra, et mitte kaugel põllu veerel asub väike põõsastik, mille juurde oli hulganisti tassitud põllult korjatud kive. Või siis vastupidi, et algselt kokku korjatud kivide ümber aegamisi võsa tekkis. Igal juhul oli Fockil selle üle hea meel ning põõsaste kohal kõrguvad paar sihvakat leppa olid justkui loodud selleks, et Sagadi härra oma ratsu nende külge siduda saaks.
Heites veel kord pilgu ratsu suunas ja nähes, et koht on tema hoidmiseks pea ideaalne ega paista teele, astus Fock pargi suunas. Esmane eesmärk oli üle vaadata tiigi äärne, eeskätt just selle läänekallas ehk siis Agathe surmapaik. Pargini jõudes seisatas Fock suure sirelipõõsa taha ja jälgis mõnda aega ümbrust. Mingit liikumist ta kuskil ei märganud. See ei tähendanud aga, et oleks võinud ettevaatuse kaotada. Avalikult mööda pargiteed sammuda Fock ei söandanud ja nii hiilis ta vargsi põõsaste varju hoides edasi.
Tehes korraks peatuse, klõpsas Fock oma taskukella lahti ja nägi, et tal on veel pool tundi aega. Plaan oli vaadata üle tiigi kallas, istuda uuesti sadulasse, liikuda tuldud teed tagasi ja läheneda siis mõisamajale kirikupoolset teed pidi. Nii tundus Fockile ohutum ja selliselt poleks ta äratanud üleliigset tähelepanu. Ratsa saabumist ta varjata nii ehk naa ei saanud, sest tõlda tal enam polnud, eitada polnud mõtet ka Mooral peatumist, sest Sternbergi otsimas käinud teener tuli ju Avanduselt. Ohates korra suundus Fock edasi tiigi poole.
Väikse saarekesega veesilm oli veidi väiksem, kui Sagadi härra mäletas, kuid küllalt järskude kallastega. Suundudes sinna, kust preili Agathe leiti, nägi ta, et kaldal sirgusid üsna kõrged kasvud. Leides koha, kus kaldataimed rohkem katki tallatud, arvas Fock, et on leidnud otsitava paiga. Aega oli mööda läinud piisavalt ja mingeid täpsemaid jälgi leida oli võimatu. Nähtut hinnates vajus Fock mõttesse. Kui preili vette libises, siis välja saamine oli üsna keeruline, eriti suure ja paksust kangast kleidiga. Majast polnud kohta hästi näha, poolel teel asuvad ilupõõsad varjasid vaate. Seega oli paik kuritööks jälle igati sobiv. Teisalt aga, kui keegi preili vette lükkas ja teda uputada tahtis, pidi teo toimepanija korralikult märjaks ja mudaseks saama. See ju pidi ometi silma jääma. Ise kukkudes oleks Agathe hakanud aga kindlasti karjuma ja tahtis Fock seda tunnistada või ei, aga kuulatades hetkeks, taipas ta maja juurest kostvaid helisid hinnates, et häärberini oleks appihüüd kostnud kindlasti.
Mõeldes hetke, vangutas Fock pead ega osanud nähtu põhjal kindlat seisukohta võtta, oli siin siis tegemist kuritööga või ei. Pigem kaldus tema mõte sinna suunas, et sellise õnnetusega, nagu seda tema ametivennale serveeriti, siin tegemist ikkagi polnud.
Asutades end minekule, tuli Fockile korraga üks mõte. Vaadates otsivalt enda ümber, märkas ta eemal kalda ääres üht paraja pikkusega kaigast. Haarates selle kätte, liikus ta jalge ette vaadates tagasi tõenäolise sündmuskoha juurde. Küünitades ettevaatlikult kaldast alla, katsus Fock mõõta pinnalt paistva kivinuki juurest vee sügavust. Kätt välja sirutades pistis ta toika vette ja lausus siis omaette paar vandesõna. Vett õieti polnudki, heal juhul paarkümmend sentimeetrit. Siia nüüd küll keegi ei upu, mõtles Fock ja püüdis end ettevaatlikult kaldast allapoole libistada, et katsuda kaugemalt. Otsides toikaga ettevõtmisele toetust, libastus korraga jalg ja ta prantsatas kõige täiega kõhuli võhumõõkade vahele vette.
„Kurat ja põrgu!“ vandus Fock ja üritas end käpuli tõustes kalda poole tagasi keerata. Haarates kasvude vahelt kübara, silmas ta kaldaäärses mudas korraga kerget sädelust. Põlvili laskudes puhastas Fock veidi pinnast ja välja ilmus väike sõrmus, mida kaunistas omalaadne roheline looklev muster. Pistes leiu kiirelt taskusse, üritas Fock kaldast üles saada. Lükates taimed kätega laiali, tardus Sagadi härra üllatusest paigale. Tema ees seisis instituudi ravijuht Hugo Gelberg.
„Tere päevast, härra Fock, nagu näha, jõudsite varem!“
Seda öeldes sirutas ta hädalisele käe, mille viimane morni näoga vastu võttis.
****
Fock istus tekki mähitult instituudi suures salongis, rüüpas tassist kuuma teed ja põrnitses vaikselt enda jalge all paiknevaid parketilaudu. Sellist alandust nagu nüüd polnud ta ammu tundnud, kui üldse kunagi. Kogu kiire kõnni ajal majja oli ta püüdnud välja mõelda põhjust, mis asja tal tiigi äärde oli. Seni tulemusteta, mitte ühtegi head mõtet pähe ei tulnud. Tõmmates tekki koomale, sulges Fock silmad ja üritas veel kord mõelda. Pargi taha jäänud ratsu pärast ta ei muretsenud, alati sai öelda, et lasi end tuua Mooralt tõllaga ja kuna Rosenbachil oli asjaajamisi, siis tullakse talle hiljem järele. Mida tegi ta aga tiigi ääres? See nägi kõik vägagi nuuskimise moodi välja, eriti arvestades seda, et Anrep oli eile nende vestluse seal preili Agathe teemal järsult katkestanud. Head lahendust polnud, nagu ka aega, sest saabus härra Anrep. Fock võttis tubli sõõmu teed ja otsustas siiski, saagu mis saab, riskida.
„Härra Fock, milline õnnetus! Ma palun tuhat vabandust, et pole veel jõudnud tiigi kaldaid kindlustada ja nagu teate, ei hüüa õnnetus tulles. Tundsite nüüd omal nahal, mis võis preili Agathele saatuslikuks saada! Kui nüüd Hugo mulle õigust rääkis, siis kukkusite vette just täpselt samas kohas, kus see õnnetu hingki. Ma veel kord väga vabandan!“
Anrep kummardas kergelt ja võttis Focki vastas istet. Viimane ei teadnud hetkeks, mida vastata. Kardetud irooniat kaaslase hääles igatahes ei olnud, nagu ka kurjust ega tõredust. Korraks kõheldes otsustas ta vaikida ja noogutas.
„Oma, või õigemini härra Rosenbachi ratsu pärast ärge muretsege, tallimehed viisid ta kindlasse kohta ja olgem kindlad, et ta praegu Avanduse värskel kaeral laseb hea maitsta. Igal juhul parem kui see närtsinud sügisene rohi, mille kostile ta jätsite. Väärt loom, sellist peab hästi toitma.“
Nüüd oli Fock omadega täielikult plindris.
„Ma tänan, härra Anrep, et minu õnnetusse nii mõistvalt suhtute,“ alustas Fock aeglaselt sõnu ritta seades. „Olin hooletu, ei saa salata. Aga parem, kui see juhtus minu, kui et mu sugulase Antoniga. Palun tuhandest vabandust, et tahtsin siiski preili Agathega juhtunu tuules oma silmaga ja nagu näha, ka kõige muuga ära katsetada, et ega midagi sellist ometi minu kalli sugulasega juhtuda ei või.“
Fock pööras pilgu kaaslaselt ära, sest viimasel hetkel pähe turgatanud hädavale tundus talle niivõrd hale, et otsa Anrepile seda öeldes ta vaadata ei tihanud. Viimast ei paistnud see aga häirivat.
„Väga hea mõte, härra Fock,“ lausus Anrep Sagadi härra üllatuseks. „Pean tunnistama, et ma ise oleks ilmselt samaselt käitunud. Tõsi, erinevalt teist oleks ma endaga vähemalt ühe julgestaja kaasa võtnud. Kasvõi Hugo. Ta oleks kindlasti hea meelega näidanud teile nii õnnetuskohta kui teisi ohtlikke paiku veesilma ääres. Teiega juhtunu valguses olen teinud nüüd ja sama otsuse, et piirame tiigi ja kedagi sinna kõndima enne kalda kindlustamist enam ei lase.“
Fock oli kuuldust mõnevõrra üllatanud ega saanud esimese hooga aru, kas öeldu oli mõeldud tõsiselt või lihtsalt viisakusest. Mõeldes majaisanda eilse tõreda käitumise peale, kui jutuks tuli õnnetult surnud preili Stackelberg, oli toimunud selge muutus. Selle põhjust ei osanud Fock aga ära arvata. Igaks juhuks ei hakanud ta vastuseks midagi ütlema, vaid ainult noogutas. Mida muud tal teha oligi.
„See on teie otsustada, härra Anrep, ja ma loomulikult tervitan teie valikut. Peamine, et rohkem õnnetusi ei juhtuks. Samas tänan teid mulle osutatud abi eest, pean eeskätt silmas kuivi riideid.“
Fock avas korra omaümber oleva teki ja paljastas haigehõlstid, mis talle selga antud olid. Hea küll, Anrep ise oli sellist mõõtu, et Fockile poleks tema rõivad isegi parema tahtmise juures selga mahtunud, kuid tuua need, millega ravialustele protseduure sooritati, tundus Sagadi härrale siiski natuke koha kätte näitamisena. Aga midagi muud nõuda polnud tal ei põhjust ega õigust vähimatki, ja kuivade riiete eest oli ta tänulik tõepoolest.
Enne kui Anrep midagi vastata jõudis, kostus Focki selja tagant pikk kiljatus ja sellele järgnev sõnavaling.
„Miks saan mina jälle viimasena teada, et meile on saabunud uus ravialune?! Kas ma ei ole korduvalt ja järjekindlalt selgeks teinud seda, et mina pean saama seda, mida mina tahan? Mitte keegi ei arutanud minuga, kas üldse oleks siia vaja võtta järgmine segane ja veel kes? Mees! Ja üleüldse – ma ju mõtlesin ja väljendasin ennast vägagi selgelt, et soovin oma aknalauale värskeid maasikaid. Aga kus need on? Mitte kuskil! Ja nüüd on selle asemel toodud siia mingi selline järjekordne vägivaldne hull, kellele on rahustamiseks pang vett kaela kallatud ja mina pean selle kõik alla neelama? Ma nõuan selle tegelase kohest lahkumist! Enne kui pole hilja ja ta siin kõiki hirmutama hakkab nagu see kakaduu!“
Fockil vajus suu kuuldu peale ammuli, pöörates pead, pillas ta peost oma teetassi. Pööramata vähimatki tähelepanu sellele, et peost pudenenud Meisseni portselan põrandale kildudeks pudenes, ei saanud Sagadi härra silmi etteaste teinud naisterahvalt. Jah, silmad ei petnud teda. See oli kevadel kadunud Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck, tema südamedaam. Focki meelehärmiks jäi mulje, nagu preili ei tunnekski teda.
Anrep pomises omaette vaikselt midagi, hõikas seejärel teenri tassikildude korjamiseks kohale ja tõusis.
„Auline krahvinna, vabandage mind, kuid lubage küsida, miks te ei viibi enda ruumides? Tuletan meelde, et kella järgi on teil hetkel puhketund ja ärge raisake palun oma jõudu ärritumiste peale. See ei tee teile head!“
Preili heitis kiirpilgu Fockile, sulges korraks silmad ja lasi kuuldavale põlastava häälitsuse.
„Mina puhkan siis, kui mina tahan! Pole võimalik puhata, kui majja tuuakse selline tegelane, kes juba nõusid lõhub, vajab rahustamist ning jõllitab mind nagu metsloom saaki! Kuhu me jõudnud oleme! Ja pealekauba ei ole enne lõunasööki üldsegi hea puhata! Jätke see endale meelde, doktor!“
Vaadates korraks öeldu peale tooli tagasi vajunud Fockile vilksamisi otsa, vangutas Anrep pead.
„Me oleme täna juba lõunatanud, preili. Varsti hoopis kantakse ette videvikuoode ja enne seda soovitan ma teil kindlasti veidi puhata.“
Võltskrahvinna ajas käed puusa ja pea kuklasse.
„Kuidas te julgete, ma kaeban teie peale! Lõunatada ilma minuta! Mitte midagi ei saa toimuda ilma minuta! Kindlasti on põhjus selles, et mulle lihtsalt ei raatsitud anda neid maitsvaid ahjus küpsetatud kuldnokki nagu teistele!“
Focki üllatuseks suutis Anrep jääda täiesti rahulikuks.
„Andestust, kuid siin on mingi eksitus. Täna lõunaks ei serveeritud üldsegi mitte kuldnokki, vaid me sõime munas klopitud riisikatega ahjurooga. Ka teie. Teate ju küll preili, et laululinnud on meil menüüs siiski pidulikel puhkudel, näiteks kellegi nimepäeval. Kuid täna pole mitte selline päev.“
Preili lõi selle peale kontsaga kõvasti vastu põrandat.
„Te arvate, et ma olen hull, jah? Täpselt nagu kõik need teised siin? Ärge mitte arvakegi! Tahate mind jälle karistuseks ilma söögita jätta! Ma hakkan kohe karjuma!“
Lubadusele preili suust järgnenud kisa sundis Focki kätega kõrvu katma. Õnneks saabusid kiirelt kaks õde, kes preilit minema talutama asusid. Saades Anrepilt korralduse teha ravialusele rahustuseks kuuma vanni, lahkus kolmik toast. Fock vaatas neile üllatunud ilmel järele ja lausus siis:
„See inimene on ju täiesti hull! Ma ei saa aru, kuidas te siin küll vastu peate!“
Anrep muigas kergelt ja võttis taas istet.
****
„Krahvinna von Güldenheim, härra Fock,“ alustas Anrep oma vastust. „Diagnoosiks rõhuv hüsteeria. Üsna moodne, kuid kahjuks laialt levinud daamide haigus. Soov olla tähelepanu keskpunktis, äärmine enesekesksus koos kiire erutuvuse ja karjumishoogudega. Hetkel lisanduvad meil preili puhul veel mäluhäired. Äärmiselt huvitav ravialune, sellist kooskõla pole mina varem näinud. Ja kuigi te just kuulsite selliseid väljendeid nagu hull ja segane, ei kasuta me siin neid. Nad on haiged ja meie kohus on pakkuda abi.“
Fock noogutas vastuseks. Eks oli temagi kuulnud, et ükski hull end ise kunagi hulluks ei pea. Kõiki teisi aga küll. Hetkeks mõeldes, kas minna preili kohta täpsemalt Anrepilt küsima või ei, sai uudishimu temast siiski võitu.
„Ma küll ei kujuta ette, kuidas midagi ehk kedagi sellist saaks või peaks ravima. Andestust, aga see preili, kuidas iganes tema nimi nüüd oli?“
„Krahvinna Maria von Güldenheim, Oldenburgi hertsogkonnast Saksamaalt.“
Nähes Focki üllatunud pilku, lisas doktor kiirelt juurde:
„Näen, et see tuleb teile uudiseks, kuid tõepoolest, meil on mõned ravialused ka kaugelt esivanemate maalt. Teiste seas ka preili Maria. Aga mida te täpsemalt küsida tahtsite?“
Fock proovis ette manada nii ükskõikse näo kui võimalik ning selle võimendamiseks pööras suud avades pea kõrvale.
„Ei midagi erilist, tahtsin vaid küsida, et kaua preili teie instituudi ravialune on olnud?“
Korraga läks Fock õhinale ja lisas juurde veel mõningad täpsustused: „On tema juures olnud märgata ka paranemise märke? Kui nii, siis ma ausõna ei soovi teada, millises seisus ta alguses siia saabus.“
Anrep silus mõtlikult käega põske ja vaatas silmi pilutades Fockile otsa.
„Teie puhul härra Fock on kohe näha, et olete ikka poissmees. Võin kihla vedada, et pea ükski meie soo sõrmusekandjatest poleks ühe naisterahva kuuldud etteaste peale sedasi ehmatanud nagu teie. Ärge saage valesti aru, ma loomulikult ei hakka nüüd nõudma teilt lõhutud portselani kinni maksmist, nii väiklane ma tõesti ei ole.“
Sättides end mugavamalt istuma, jätkas Anrep vestlust Focki jaoks väga üllatava avameelsusega.
„Preili viibib meie juures umbes kaks kuud. Jah, meil on olnud temaga mõningaid probleeme, sest tema käitumine on niivõrd ettearvamatu. Kuid teistele ravialustele ei kujuta ta mingit ohtu.“
Tegelikult lootis Sagadi härra hetkel enim seda, et Annikvere preili pole siiski oma tervet mõistust täielikult kaotanud. Just nähtu ja kuuldu põhjal ta selles kindel olla ei saanud, sest polnud aimugi, mis siis Julianaga ikkagi juhtus. Kevadel oli läinud luhta hoolikalt planeeritud haarang Idavere mõisahärra von Gerneti vahistamiseks. Vähe sellest, kahtlusalune oli põgenedes võtnud endaga ühes peibutushane rolli mänginud Annikvere preili ja kadunud teadmata suunas. Mida aeg edasi, seda rohkem olid hakanud levima jutud, et preili ise üks kurjategijatest olnud ja kõik muu seal ümber toimunu vaid osav näitemäng. Kuigi Fock oli algul seda võimalust kategooriliselt eitanud, siis viimaks puges kahtlus ka tema hinge. Ometi tõrkus Sagadi härra mõistus uskumast, et Juliana, tema kallis armastatu, oli mestis Idavere mõisniku suguse lurjusega.
„Seda ma loomulikult ei kardagi. Kaks kuud on siiski üsna pikk aeg,“ alustas Fock oma vastust. „Kuuldu põhjal näen, et kasutate siin üsna mitmekesiseid meetodeid, soojad vannid, papagoid ja vajadusel sootuks teised meetmed.“
Anrep hakkas naerma.
„Ärge uskuge palun kõike, mida meie hoolealuste suust kuulete. Loomulikult ei jäta me kedagi söögita ega karista kuidagi teistmoodi. Me ikka tegeleme siin raviga ja kuidas, jätke meie hooleks. Tõsi, oleme ju instituut ja seega katsetame ning uurime erinevaid raviviise, kuid ei tee kunagi ega kuidagi oma hoolealustele liiga. Aga papagoide kohta saite nüüd valesti aru. Preili pidas kakaduud mainides silmas üht meie ravialust, Georg von Hegenbergi, väga keeruka haiguslooga härrat, kes end papagoiks peab, kõike kuuldut järgi kordab ja igal võimalusel kapi otsa või kuhugi mujale kõrgemale tavatseb ronida. Ja mis seal salata, kahjuks aeg-ajalt sealt ülalt, kui talle keegi või kellegi tegevus ei meeldi, kaela karata.“
Või nii, mõtles Fock. Järjekordne riigisakslane. Eestimaa rüütelkonda sellenimelist perekonda ei kuulunud. Mingil põhjusel kandis ka Annikvere preili mittekohalikku nime. Mis oli selle põhjuseks? Igal juhul üllatas riigisakslaste rohkus instituudis Sagadi härrat. Mõeldes aga äsja kuuldu peale, tuli tal naeruturtsatus maha suruda. Selle põhjustas kangastunud pilt, kuidas nad Wagnerile samasuguse käitumise oleks külge pookinud ja see kogu oma meheiluga kellelegi kuskilt kummutiotsast kaela oleks sadanud.
Ain Kütt “Kadunud sõrmuse mõistatus“
Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock satub sündmuste keerisesse, kui tema abi palub Maa-Viru distrikti meeskohtunik Karl von Rosenbach, kes jäi jänni uurides Avanduse mõisas asuvas vaimuhaiglas toimunud surmajuhtumit. Peatselt leiab aset veel üks kahtlane surm ning mida edasi, seda rohkem tunneb Fock, et keset hullumaja veidrat õhustikku ei suuda ta enam eristada, mis on tõelisus, mis kujutelm ja mis mängu keegi temaga mängib. Tal tuleb paljastada kurikaval salasepitsus, mille tagant paistab Sagadi paruni vana vaenlase kuri käsi. Muidugi ei unusta Fock tähtsaimat – leida üles oma südamedaam Maria Juliana von Nottbeck.
About the author
