„Uneskõndija“ on Lars Kepleri kümnes raamat, mille peategelane on Joona Linna. Lugejad võetaks kaasa elajaliku sarimõrvari jahile, kes on äärmiselt aktiivses faasis. See raamat oli enimmüüdud raamat 2024. aastal Rootsis.

Pseudonüümi Lars Kepler taga on tegelikult kaks kirjanikku, abielupaar Alexander Ahndoril (1967) ja Alexandra Coelho Ahndoril (1966). Nende ühise pseudonüümi esimene pool viitab Stieg Larssonile ja teine pool Saksa teadlasele Johannes Keplerile.

Tutvu raamatuga lähemalt allolevas katkendis

UNI JA UNENÄOD on meie, inimestega, kahe mõistatusliku kaaslasena alati ühes käinud.

Vanakreeka mütoloogias on unejumal nimega Hypnos. Ta elab moonidega ümbritsetud pimedas koopas, unustusejõe kaldal. Kui Hypnos magab, valvab teda poeg Morpheus – unenäojumal.

Tänapäeval jagab teadus une kaheks peamiseks faasiks: sügavaks uneks ja REM-uneks. Sügava une ajal on elektrilained ajukoores väga suured ja aeglased. Ent kaks-kolm korda öö jooksul muutuvad lained sama lühikeseks ja kiireks nagu ärkvel inimesel. Seda faasi nimetatakse REM-uneks (inglise keeles rapid eye movement) ehk kiirete silmaliigutustega uneks, sest siis liiguvad kiiresti ka silmad.

Parasomniaks peetakse funktsionaalseid häireid, mil aju viibib osaliselt unes ja osaliselt ärkvelolekus. Hästi dokumenteeritud häire, mida nimetatakse uneskõndimiseks ehk somnambulismiks, esineb viiel protsendil kõigist lastest, täiskasvanute seas on see aga palju ebaharilikum.

Nagu enamik parasomniaid, esineb uneskõndimine peaaegu alati sügava une faasis ja kestab ainult mõne minuti, aga on ka neid, kes kõnnivad unes REM-faasi ajal. Nende puhul aktiveerivad unenäod füüsilisi tegevusi nagu riidesse panemine, ukse lukust lahti keeramine ja kodust lahkumine.

Proloog

VIHMASE TAEVA HÕBEHALL valgus helgib poriloikude rahututes rõngastes, räästavees ja ääreni täis tsingist pesukausis.

Ema seisab kruusaplatsil vihma käes, vanaisa roostes auto ja puuriida vahel. Ta blondid juuksed on läbimärjad ning rinnahoidja ja teksad veest tumedaks tõmbunud.

Uut verd tõuseb haava sama kiiresti, kui vihm seda maha loputab.

Täna hommikul lõikus ta ennast igalt poolt ning viskas noa tuulekotta, enne kui majast paljajalu lahkus.

Poiss vaatab tuulekotta ja silmitseb verist ukselinki, lainetavat tapeeti seintel, laudpõrandat, millel on nuga ja isa purjetamiskummikute vahel pudel puhastatud piiritust.

Ema on terve öö rääkinud bensiinikanistriga autos ja kirvega kuuris, nende mõlema peale karjunud ja siis palunud taeva poole, et isa koju tuleks.

Poiss läheb tagasi oma tuppa ja vaatab aknast ema. Vihm ladiseb kiiremini plekk-katusele ja aknaplekile.

Vihmaveerenn on vanu lehti täis ja ajab üle.

Plastkattega terastross poisi vasaku randme küljes liigub mööda lakke kruvitud trossiliini. Tross võimaldab tal toas vabalt ringi liikuda. Ta saab voodis lamada, akna ääres seista ning põrandal istuda ja oma asjadega mängida.

Tal on erekollaste ja tuleleegina püsti seisvate juustega kummist troll, painutatav Roosa panter ja Ameerika politseiauto, millel olid esimesel nädalal sinised vilkurid.

Kui ta on trossi külge kinnitatud, siis saab ta minna tuulekotta ja tualetti, aga välisukseni ta ei ulatu. Kui ta käe välja sirutab ja trossi pingule tõmbab, nii et see soonib valusalt rannet ja kaenlaalust venitab, näeb ta katkise põrandaga kööki.

Ta ema toob kuurist kirve, läheb jälle vihma kätte ja jääb, pea longus, autorehvide ja roostes mootoriplokkide hunniku kõrvale seisma.

Tema taga särav traktoriteeninduse neoonsilt paneb vihmapiisad helendama. Ta tõstab lõua, pöörab aeglaselt ringi, osutab poisile aknal ja hakkab pikkade sammudega maja poole minema.