Merilin Mandel on kasvatuspsühholoog ning raamatute „Jess, lapsed!”, „Jess, inimesed!” ja „Mis värk nende kehadega on?“ autor. Aastal 2020 tunnustas Eesti Seksuaaltervise Liit teda aasta seksuaaltervise edendaja auhinnaga humoorika ja tervikliku seksuaalkasvatuse elluviimise eest Instagrami kontol @jesslapsed. Merilinile pakub mõnusalt lusti meie ühiskonnas olevate tabuteemade kergelt ja kelmikalt lahkamine. Miks? Loe intervjuud Meriliniga. Merilin tõi raamatusõpradeni ka enda isiklikud raamatusoovitused.
„Mis värk nende kehadega on?“ on raamat kõigest sellest, mis täiskasvanuid tihti punastama ajab. Karvad, vulvad, murdeiga, armastus, peenised, seemne- ja munarakud, kehade katsumine, turvalisus, päevad, seks, rasedus, sünnitus ja muu, mis tavaliselt ühiselt söögilaua taga teemaks ei tule. Siin kaante vahel on kõik lihtsalt ja loogiliselt lahti seletatud! Lühidalt: kui sul on keha ja sa sellest kehast veel päris kõike ei tea, siis see raamat on sulle.
Tutvu raamatuga allolevas katkendis!
„Nii imelik ikka, et inimestel on nii erinevad kehad. Me oleme ju kõik inimesed, aga sa vastad igale mu küsimusele, et see ja too on iga inimese puhul erinev. Kas tõesti on või?“
„Aga vaatame siis õige koos aknast välja. Näed, kui erinevad ninad inimestel on? Mõnel terav, mõnel lame, mõnel natuke viltu, mõnel hoiab ninaots üles, mõnel on kaarjas. Ja nagu nina, on ka kõik teised kehaosad igaühel enda moodi. Kas sa näed seal tänaval kas või kaht samasugust keha? On kehasid, millel on kaks kätt, kehasid, millel on üks jalg, kehasid, millel tulevad sõrmed välja otse küünarnukist, kehasid, mis on pikemad või lühemad, heledama või tumedama nahaga, paksemad, kõhnemad, roheliste või hallide silmadega, mõnel on hambad sirgemad, mõnel puseriti. Isegi sama inimese tehtud ja samast ahjust välja tulnud kaneelirullid on kõik täiesti erinevad. Nii et on ju täiesti loogiline, et inimesed, kes kasvavad erinevate vanemate rakkudest ja sünnivad erinevatest kehadest, on sama erinevad kui kõik kaneelirullid!“
„Või lilled!“
„Või lilled, jah. Või lumehelbed.“
Laps itsitab. „Ainult et kaneelirullid süüakse lõpuks ära, aga inimesi ei sööda.“
Kass ringutab mõnuga ja sõnab siis: „Ära tõesti ei sööda, aga kaneelirull on vähemalt oma elu lõpuni samasugune. Te, inimesed, muutute aga terve elu jooksul nagu ülejäänud looduski!“
„Ise sa muutud!“
„Ise sa muutud ka! Võrdle näiteks noore ja vana puu koort – alguses on see siledam, elu jooksul muutub aina karedamaks ja krobelisemaks nagu inimkehagi. Kui sa mõtled näiteks looduse valitsejatele – kassidele, ilmselgelt –, siis nendegi karvad muutuvad vananedes aina hallimaks nagu teilgi. Isegi su lemmikkaisukas (kuigi tema ei ole elusolend) on ajaga muutunud lotendavaks ja väljaveninuks, sest ta on käinud kaasas niivõrd paljudel seiklustel ja teda on nii palju nii suure hoolega kallistatud. Kehadele, mis elavad, tekivadki elamisest kulumisjäljed. Varsti kasvavad sul pikemad ja jämedamad karvad näole ja kõrvadesse ja suguelundite ümber ja jalgadele ja kõhule ja varvastele ja … Millalgi muudavad need karvad aga värvi, lähevad valgemaks ja hallimaks, ja osa kaob lausa ära nagu puulehed enne talve. Su nahk muutub elu jooksul aina täpilisemaks ja kuivemaks, sinna tekivad venitusarmid aegadest, kui keha muutub suuremaks, tselluliit, kui naha all olev rasvkude end ümber sätib, ja kortsud näole ja kehale, kui nahk hakkab aina vähem venima. Mitte kellegi keha ei ole 15-aastaselt samasugune nagu viieaastaselt ja 50-aastaselt samasugune nagu 25-aastaselt. Nukker on ainult see, et väga paljud inimesed kardavad vananemist, sest nad arvavad, et ainult noorus näeb ilus välja. Tegelikult on ju suur rõõm elada oma kehaga terve elu. Pealegi ei tee inimest ilusaks mitte ta keha, vaid see, mida ta mõtleb, ütleb ja teeb!“
