„Vaadake!“ kiljatas Portia Featherington. „Colin Bridgerton on tagasi!“
Penelope tõstis pilgu oma tikkimistöölt. Nende ema pigistas Lady Whistledowni Seltskonnalehe värskeimat väljaannet sõrmede vahel nii kõvasti, nagu Penelope ise oleks pigistanud, ütleme, hoone katuselt alla rippuvat köit. „Ma tean,“ ütles ta poolihääli.
Portia kortsutas kulmu. Talle ei meeldinud sugugi, kui keegi – kes tahes – teadis kõmu-uudiseid enne teda. „Kuidas sina said Whistledowni lehe kätte enne mind? Ma käskisin Briarlyl see minu jaoks kõrvale panna ja mitte lasta kellelgi seda puutuda …“
„Ma ei näinud seda Whistledowni lehes,“ sekkus Pene- lope, enne kui ema läks vaest tagakiusatud ülemteenrit nuhtlema. „Felicity rääkis mulle. Eile pärastlõunal. Talle rääkis omakorda Hyacinth Bridgerton.“
„Sinu õde veedab päris palju aega Bridgertonide majas.“
„Nagu minagi,“ tähendas Penelope, mõeldes endamisi, kuhu see jutuajamine viia võib.
Portia kopsis sõrmega vastu lõuga – nii tegi ta alati, kui midagi sepitses või plaanis. „Colin Bridgerton on selles vanuses, et peaks endale naist otsima.“
Enne kui ta silmad oleksid pealuust välja tunginud, õnnestus Penelopel neid pilgutada. „Colin Bridgerton ei abiellu Felicityga!“
Portia kehitas kergelt õlgu. „On veidramaidki asju juhtunud.“
„Mina pole küll midagi sellist näinud,“ pomises Penelope.
„Anthony Bridgerton abiellus tolle Kate Sheffieldi nimelise tüdrukuga ja tema oli isegi veel ebapopulaarsem kui sina.“
See polnud päris tõsi; Penelope arvas pigem, et nad olid seltskondlikul redelil olnud võrdselt madalal positsioonil. Aga paistis, et polnud suurt mõtet seda emale rääkida, sest too arvas tõenäoliselt, et oli oma kolmandale tütrele teinud komplimendi, kui ütles, et ta polnudki tol hooajal olnud kõige ebapopulaarsem tüdruk.
Penelope tundis, kuidas huuled pingule kisuvad. Ema „komplimentidel“ oli tavaks herilase kombel nõelata.
„Ära mõtle, et ma tahan kritiseerida,“ ütles Portia järsku murelikuks tõmbudes. „Tegelikult on mul sinu vallalisuse üle väga hea meel. Kui just mu tütarde seltskond välja arvata, olen ma siin maailmas üksinda ja on lohutav teada, et üks teist hakkab minu vanaduspõlves minu eest hoolt kandma.“
Penelopele kangastus tulevik – selline tulevik, nagu ta ema oli kirjeldanud – ja tal tekkis järsku kihk joosta välja ja abielluda korstnapühkijaga. Ta oli juba ammu alistunud mõttele, et jääb igavesti vanatüdrukuks, kuid oli siiski kuju- tanud ennast ette elamas omaenda väikeses hubases rida- majas. Või siis õdusas majakeses mere ääres.
Aga viimasel ajal oli Portia külvanud vestlused üle vih- jetega oma vanadusele ja sellele, kui õnnelik ta on, et Pene- lope saab tema eest hoolitseda. Ometi olid nii Prudence kui ka Philippa abiellunud heal järjel mehega ja neil oli külluses raha, mille abil tagada emale mugav elu. Ehkki tegelikult oli ka Portia ise võrdlemisi jõukas; kui ta perekond oli talle kaasavaraks raha andnud, pandi neljandik sellest tema isik- liku konto tarbeks kõrvale.
Ei, kui Portia rääkis „hoolt kandmisest“, ei viidanud ta rahale. Portia tahtis orja.
Penelope ohkas. Ta oli ema vastu ülemäära karm, isegi omis mõtteis. Seda juhtus liigagi tihti. Ema armastas teda. Ta teadis, et ema armastab teda. Ja ka tema armastas ema.
Aga mõnikord juhtus, et ema talle väga ei meeldinud.
Ta lootis, et see ei tee temast halba inimest. Aga päri- selt, ema võis isegi oma lahkeima ja heasüdamlikema tütre kannatuse proovile panna, ning nagu Penelope esimesena tunnistas, võis ta olla kohati veidi liiga sarkastiline.
„Miks Colin ei võiks sinu meelest Felicityga abielluda?“ küsis Portia.
Penelope tõstis võpatades pilgu. Ta arvas, et teema on ammendatud. Ta oleks pidanud paremini teadma. Ema oli ülimalt järjekindel. „Nojah,“ lausus ta aeglaselt, „esiteks on Felicity kaksteist aastat Colinist noorem.“
„Pähh,“ turtsatas Portia ja rehmas ükskõikselt käega. „See ei tähenda midagi, ja sa tead seda sama hästi.“
Penelope kortsutas kulmu ja kiljatas, kui kogemata nõelaga näppu torkas.
„Pealegi,“ jätkas Portia muretult, „on ta,“ – ta heitis taas pilgu Lady Whistledowni Seltskonnalehele ja uuris seda, et mehe täpne vanus teada saada – „kolmekümne kolme aas- tane! Kuidas saaks ta vältida kaheteistkümneaastast vanusevahet enda ja oma naise vahel? Kindlasti ei eelda sa, et ta abielluks kellegi sinuvanusega.“
Penelope imes torgata saanud sõrme, kuigi teadis, et nii oli äärmiselt ebaviisakas käituda. Aga tal oli vaja midagi suhu pista, et hoida end tagasi, ütlemast midagi kohutavat ja kohutavalt sapist.
Kõik, mida ema ütles, oli tõsi. Paljude – vahest isegi enamike – kõrgseltskonna abielude puhul olid pruudid tosin või enamgi aastat peigmehest nooremad. Kuid ometi tundus Colini ja Felicity vanusevahe suuremana, vahest seetõttu, et …
Julia Quinn “Ülestunnistus. Bridgertonide saaga 4. Osa”
Mõneks ajaks Londoni saginast põgenenud Colin Bridgerton on üksluisest hurmurielust tüdinenud. Veel enam on ta tüdinenud kurikuulsast klatšimoorist Lady Whistledownist, kes alustab igat kolumni Colini mainimisega. Kui noormees lõpuks pealinna naaseb, leiab ta eest muutunud maailma ja … ühtäkki nii veetleva Penelope Featheringtoni. Kuid siis avastab Colin, et Penelopel on üht-teist varjata, ning seni veendunult poissmehepõlve pidanud noor mees peab otsustama, kas paeluv neiu on ohtlik vaenlane või teejuht igikestva õnneni.
