Anna Fifieldi raamat “Suur järeltulija. Hiilgava Seltsimehe Kim Jong taevalikult täiuslik saatus” on kulisside taha vaatav lugu maailma kõige kummalisema ja tabamatuma türanni Kim Jong Uni tõusust ja valitsemisajast. Raamatu autor on ajakirjanik, kel on parimad sidemed ja parim arusaamine Põhja-Korea veidralt ohtlikust maailmast.
Raamatule on saateks eessõna kirjutanud Aasia poliitika vaatleja Erki Loigom:
Põhja-Korea ebainimlik eksperiment kestab üle 70 aasta. Selle loonud Kimi perekonna võim ei näita nõrgenemise märke. Kui riigi rajaja Kim Il Sung 1994. aasta juulis suri, tundusid muutused Nõukogude Liidu ja Hiina toetuse kaotanud Põhja-Koreas vältimatud. Uueks juhiks tõusnud Kim Jong Ilil oli olnud kaks kümnendit oma võimubaasi kindlustamiseks, kuid seegi dünastiline ja pikalt asjaosalistele teada olnud liidrivahetus nõudis aastaid kestnud vangerdusi, sageli fataalseid. Põhja-Korea režiim elas üle enam kui miljon inimelu nõudnud näljahäda ning tuli kadudeta välja lahesõdade ja araabia kevade mõjudest. 2011. aasta detsembris elupõletamise kätte surnud Kim Jong Il oli järeltulija valinud välja aastaid varem ja see polnud vanim poeg, nagu tavaks. Vaatamata sellele seisis noorukese Kim Jong Uni ees võimatuna näiv missioon – kehtestada end gerontokraatliku ja läbinisti korrumpeerunud eliidi hulgas konstantselt kiratsevas kuningriigis.
Kim Jong Uni ei saanud võimuvahetuse hetkel lugeda siiski täiesti kogenematuks. Sajandivahetusel Šveitsist koolist naasnud nooruk jätkas Pyongyangis ülikooliõpinguid ja paralleelmaailmaks kvalifitseeruva peremudeli luksusfluidumis elades viibis piisavalt Põhja-Korea võimuladviku keskkonnas. Kim Jong Unile lõid kõrged kindralid kulpi juba tema mudilaspõlves. Kuigi maailma avalikkuse ette ilmus Suur Järeltulija alles 2010. aastal, on viiteid tema nimetule äramärkimisele Põhja-Korea meedias juba 2008. aastast, andes tunnistust „Uue Särava Päikese“ peatsest tõusust. Samamoodi valmistati 1970ndate lõpus ette partei ladvikut ja hiljem ka Põhja-Korea avalikkust Kim Jong Ili liidriks kasvatamise protsessis. Kuid just kolmanda Kimi ees seisis liidrile omaseid kogemusi ja soliidset iga hindavas Aasia hierarhilises ühiskonnas üüratu väljakutse – luua lühikese perioodi vältel lojaalne võimubaas, tagada elanikkonna joonelpüsimine ning jääda otseses mõttes ellu. Kim Jong Uni võimutäiuse saavutamise hetkeks loetakse 2016. aasta kevadel toimunud Korea Töölispartei 7. kongressi, mis kinnitas kestvate ovatsioonide saatel Targa Marssali igakülgselt Korea Rahvademokraatliku Vabariigi kõrgeimaks juhiks. Vahemikus 2012–2016 kõrvaldatud inimeste hulka partei ladvikus hindab Lõuna-Korea luure mõttekoda INSS (Institute for National Security Strategy) numbriga 340. Mitmed juhtumid on olnud fataalsed. Kim Jong Un ei pidanud paljuks hukata hõimlast ja mentorit Jang Song Thaeki ning kõrvaldas massihävitusrelvaks liigituva närvigaasiga Kuala Lumpuri lennujaamas (!) poolvenna Kim Jong Nami. Ainuüksi need kaks fakti tõendavad võimukoridorides puhuvate erisuunaliste tuulte tugevust ja riske, mida noor liider enda ümber tajub.
Põhja-Koread on nimetatud maailma avatuimaks suletud riigiks. Just teadlik suletus on olnud paljude teiste faktorite kõrval oluline, saamaks aru 21. sajandil kujuteldamatu mudeli jätkuvast toimimisest. Välismaailma jaoks loob selline saladuseloor võimalusi hämmastavateks spekulatsioonideks. Põhja-Korea teemadel on kirjutatud tuhandeid raamatuid ja uurimustöid, meediakära detsibelle ei maksa mainidagi. Enamik neis kajastatud väiteist põhineb kuuldustel. Analüüsid on johtuvalt kirjutaja kogemusest pigem arvamused. Riigis töötavad vähesed välismaalased võivad kinnitada info liikumise absoluutset kontrolli ja kiivat järelevalvet. Põhja-Koreas on proovinud kanda kinnitada üksikud lääne meediaagentuurid, kuid nende kajastused n-ö sündmuskohalt on osutunud uudisväärtuseta reportaažideks ja kohalike propagandistide etteantud tekstide mahalugemiseks. Julgeolekuaparaadi ametnikega tööruume jaganud ajakirjanikud on riigist varem või hiljem lahkunud. Veelgi vähem on võimalik tuua faktilist selgust riigi esiperekonna olemusest, millest kõnelemine on Põhja-Koreas välistatud. Lubatud, õigemini kohustuslik on pühkida üksikuid värskeid tolmukübemeid Suurte ja Kallite piltidelt. Arutlused esileedi Ri Sol Ju käekottide teemal võivad lõppeda kinnipidamisasutuses.
Käesolev raamat, mille on kirjutanud Korea poolsaare problemaatikaga süvitsi kursis olev Anna Fifield, seob hästi kokku vähesed teadaolevad infokillud Kim Jong Uni lapsepõlvest ja isiklikust elust. Autor on teinud meeletu töö, reisides peategelasega seotud paikadesse ja intervjueerides kümneid asjaosalisi. Raamatus saavad oma kogemust jagada nii need, kes on ebainimliku eksperimendi eest põgenenud, kui ka need, kes sellega tänapäevani kokku puutuvad. Kõnelevad põgenikud, poliitikud, varasemate bestsellerite autorid, Kim Jong Uniga isiklikult kokku puutunud koolikaaslased, kokk Kenji Fujimoto. Põhja-Korea ajaloost püsivalt huvitujad saavad Kim Jong Uni esimesest seitsmest valitsusaastast väga hea kronoloogilise ülevaate. Olulised sündmused ei ole niisama reastatud, vaid nauditavalt loetava stiiliga lahti seletatud.
Kim Jong Un – kas poolearuline või kainelt kaalutlev türann? Soovitan Põhja-Koreast kõnelevaid ulmelisi uudiseid, aga ka loogilisi arutlusi lugedes endale korduvalt meelde tuletada, et valitsejate peamine eesmärk on võimul püsida. Režiimi langedes mistahes stsenaariumi rakendumisel kannab mõnekümnetuhandeliseks hinnatav eliit väga karmi vastutust. Asjaolu teadvustamine annab paljudele idamaade muinasjuttude kategooriasse kuuluvatele arengutele enam-vähem loogilise tausta. Kim Jong Uni sammud muutuvad seeläbi paremini mõistetavaks. Tekib arusaamine verisest kaadripoliitikast, ennaktempos arendatavast massihävitusrelvade programmist, inimõiguste olukorrast. Kim Jong Un peab olema vägagi kainelt kaalutlev strateeg, et suuta hoida tasakaalu mõningaid ainelisi vabadusi lubava rohujuuretasandi turumajanduse ja rangelt kontrollitud riikliku plaanimajanduse vahel. Püsiv ainelise heaolu mõõdukas kasv on režiimi stabiilsuse garantii. Tagada sanktsioonide koorma all eliidi jätkuv lojaalsus on kõrgemat kvalifikatsiooni nõudev juhtimisülesanne. Kim Jong Unile kaasa tunda ei ole päris korrektne, kuid jälgides kunagise spordipoisi tervise taandarengut, on selge: selle ohtliku riigimudeli kooshoidmine on närvesööv väljakutse, kus lõõgastumine täiel rinnal on möödapääsmatu. Just Kim Jong Uni tervis võib olla selle keti nõrgim lüli.
Kimide pereelust pole teada just ülearu. Saame tugineda nende üksikute inimeste tunnistustele, kellel on olnud perekonnaga vabatahtlikum või sunnitult sisulisem kokkupuude. 1976. aastal röövitud ja kaheksa aastat sunniviisiliselt Põhja-Korea lootusetult mahajäänud ja oluliste loominguliste piirangutega filmitööstust arendama pandud Lõuna-Korea tipprežissööri Shin Sang-oki ja tema filmidiivast abikaasa Choi Eun-hee salajaste salvestuste kaudu oleme kuulnud Kim Jong Ili kirumas riigi mahajäämust ning teame Pyongyangi playboy peoloomsest olemusest. Teadmised Kim Jong Ili üüratust filmiarhiivist, noortest tüdrukutest koosnevatest „lõbustusbrigaadidest“ ja sunnitud õhustikuga kõrgetasemelistest joomaorgiatest pärinevad just Shinilt ja Choilt. Hämmastavalt avameelne oli 13 aastat Kim Jong Ili ja tema pere ihukokaks olnud jaapanlase Kenji Fujimoto 2003. aastal ilmunud raamat, mis sisaldab lausa perepilte, skeeme luksushäärberitest ning kummalises peremudelis kasvanud laste inimlike külgede kirjeldusi. Perekonna elustiil oli äärmuseni pillav isegi 1990ndate lõpus riiki tabanud näljahäda õudsematel kuudel. Kenji Fujimoto tunnistused on ainsad, mis aitavad natukenegi mõista Kim Jong Uni kasvamise lugu. Hiljem on Fujimoto küll tunnistusi muutnud, kuid pigem tuleb selle taga näha soovi pääseda Põhja-Korea liidri tapvast vihast. Nende ridade kirjutamise ajal on Fujimoto Põhja-Korea pealinnas tagasi ning pidamas sealsele eliidilegi liigkulukaid õhtusööke pakkuvat mereandide restorani.
Kim Jong Uni võimuperioodi alguspäevilt võime usaldada mõningaid infokilde liidri ajutise sõpruse võitnud ekstravagantse Dennis Rodmani suust, kuid jälgides mehe emotsionaalset ja füüsilist seisundit tema reisidel Põhja-Koreasse, tuleb saadud teadmisi võtta mõningase reservatsiooniga. Küll sai kinnitust teadmine, et Kim Jong Uni elustiil ja -kvaliteet on isa ja vanaisa loodud taset hoidnud, kui mitte kasvatanud. Kodumaja rõdult kohvi kõrvale rannast lastavaid keskmaarakette vaadelda ei ole jõukohane enamikule maailma liidritest, kuid just nii Kim Jong Un oma hommikuid Wonsani kuurordis paiknevas häärberis aeg-ajalt sisustab. Lendavad masinad on teda inspireerinud juba varajasest lapsepõlvest.
Kim Jong Uni võimuperioodi vältel on Põhja-Korea olmelistes arengutes toimunud rohkem kui eelmise Kimi ajal kokku. Kuigi Põhja-Koreasse suhtutakse sageli irooniliselt, on see päris riik. Erinevalt isast, on tajuda Kim Jong Uni soovi Põhja-Koread mitte üksnes koos hoida, vaid ka arendada. Näljahädajärgselt vohama hakanud turge ja rohujuuretasandi turumajandust on proovitud küll likvideerida, kuid juba Kim Jong Il mõistis arengu pöördumatust – inimesed katsid turgudel kaubeldavaga esmavajadused riigi abita. Kim Jong Uni „tarkuseks“ peetaksegi turgude ohjamist määral, mis ei loo ohtu tema raudsele haardele, tagades samas motiveeritud ja kontrollitud eraettevõtluse toimimise. „Sotsialism Korea moodi“ on väljend, mida näeme-kuuleme Põhja-Korea meediat jälgides regulaarselt. Keerukate, kuid selgelt Töölispartei ohjatud majandusmudelite tekke tõttu ei ähvarda oluliste sanktsioonidega maadlevat riiki enam õõvastavas mahus nälg, kuid hinnanguliselt maadleb kuni veerand elanikkonnast endiselt ebapiisava päevase kalorikogusega. Kim Jong Un peab arvestama teadmisega, et rahvas ei ole tema taga nii monoliitselt, nagu seda üritab meile teadvustada partei päevaleht Rodong Sinmun. Enamik noorele liidrile pandud ootustest on osutunud pettumuseks. Seespool koguneva vimma vormumist revolutsiooniks oodata (veel) pole, režiimile ohtlikum surve pressib riiki hoopis välispiiridelt. Tänu tehnoloogia arengule ja aina miniatuursematele andmekandjatele tarbitakse kogu riigis regulaarselt igasugust Hiina ja Lõuna-Korea meelelahutust, aga süüvitakse ka tõsisematesse analüüsidesse. Infotehnoloogia arengut prioriteediks pidav Kim Jong Un koolitab tuhandete kaupa programmeerijaid, kuid teab lugu oma oksa saagimisestki. Vaid riigipiirides töötav mobiilsidevõrk võimaldab siseturvalisuse eest vastutavatel riigiametitel olla kursis kõikide kodanike poolt õhku paistatud ebasobivate silpidega, kuid võib kriitilise massi saavutamisel tekitada sotsiaalmeedia laialdase leviku. Tänapäevaste väljakutsetega maadlemist on tunnetada: oluliselt on karmistunud välismeedia tarbimiselt tabatute karistused, piiridel on tugevdatud elektroonilise valve võimekust, raadio- ja telelevi segatakse üha võimsamate seadmetega ning iga uus turule toodud mobiilne nutiseade sisaldab vähem liideseid, kuid rohkem kohustuslikke aplikatsioone. Need fikseerivad ning edastavad seadmes tehtud iga päringu ja näpuliigutuse. Põhja-Korea on ainus riik maailmas, kus ei ole kasutatav globaalne internet.
Põhja-Korea mõistmine on ainulaadne ja kurvalt huvitav mõttemäng. Süvenedes teise maailmasõja ja Korea sõja järelmitest kerkinud ajutise sotsialistliku eduloo ajalukku, on nüüdisaegsesse maailmakorraldusse halvasti passiva jäänuki olukord osaliselt arusaadav. Oluline on teadvustada Hiina rolli, aga tunda ka teiste naabrite huvisid – paradoksaalsel kombel on neil kõigil endiselt Põhja-Koread tarvis. Erakliku kuningriigi käekäigus on üksikute inimeste „panus“ olnud niivõrd oluline, et nende rolli tuleviku kujunemisel on raske alahinnata. Mida rohkem tajume ja oskame mõista Põhja-Koread juhtivate seltsimeeste motivatsiooni, seda täpsemad võiksid olla sammud nende türannia ohjeldamiseks. Demokraatliku maailma vastused sõltuvad aga suuresti valimistsüklite vaheldumisest, mitte järjepidevast poliitikast. Aasias tehakse plaane aastakümnete ja sajandite kaupa. Põhja-Korea olemasoluga tuleb leppida, kuid tema meetoditega mitte. Ei tohi unustada asjaolu, et vaatamata Kim Jong Uni kõikvõimsusele on Põhja-Korea valitsemine päris arvestatava mõjujõuga vähemuse kollegiaalne heaoluprojekt. Võimalik liidri kadumine ei lahendaks Ida-Aasia ühte keerukamat probleemi lõplikult.
Anna Fifieldi “Suur järeltulija. Hiilgava Seltsimehe Kim Jong taevalikult täiuslik saatus”
Skeptiline, ent tähelepanelik Fifield loob lummava portree maailma kõige imelikumast ja salatsevamast poliitilisest režiimist, mis on isoleeritud, ent ometi rahvusvaheliselt oluline, pankrotistunud, kuid omab siiski tuumarelvi, ja selle juhist – isehakanud Armastatud ja Austatud Juhist Kim Jong Unist. Loe edasi…
About the author
