Alustame uue lugemissoovituste sarjaga! Rahva Raamatu kirjastaja René Tendermann paneb kord kuus kokku nimekirja kuni seitsmest eriti heast tõlkeraamatust. René ütleb oma soovituste kohta: “Tõlkekirjanduse tiraažid on viimasel ajal langenud majandusliku tasuvuse piirini, kõrge tasemega tõlked leiavad aina harvemini tee ajalehtede kultuurikülgedele, mistõttu peab kirjastaja ise härjal sarvist haarama ja härja rambivalgusesse juhtima.”
Kirjastaja, tõlkija ja toimetajana on René Tendermann ilu- ja noortekirjandust välja andnud 17 aastat, ning on Paabeli Torni tõlkeauhinna laureaat.
Anne Swärd “Vera”
Rootsi kirjanik Anne Swärd (sünd 1969) sai kõrgesti kiita juba oma esimese romaani “Polaarsuvi” (2003) eest. Tema kolmas, seni tuntuim romaan “Viimse hingetõmbeni” (2010) võitis juba mitmeid kirjanduspreemiaid ja on tõlgitud kaheksateistkümnesse keelde (ehk varsti ka eesti keelde?). Kriitika kiitis raamatut taevani, nimetades jaanuaris ilmunud raamatut üheks aasta parimaks romaaniks. Norra kriitik V. M. Skarstein kirjutas selle kohta nii: “Oma poeetiliselt minimalistliku realismiga annab Swärd edasi emotsioonid ja meeleolud, mis meid sügavalt puudutavad”.
Ma julgen “Vera” kohta öelda sama, mida lugupeetud kriitikud ütlesid “Viimse hingetõmbeni” kohta – tõenäoliselt üks selle aasta parimaid romaane. Ühe sõnaga? Bra! Kahe sõnaga: väldigt bra!
“Vera” jutustab loo noorest naisest Sandrine’ist, kes saabub 1945. aastal lapseootel põgenikuna Rootsi ja abiellub kõigest seitse kuud hiljem kõrgklassi kuuluva Cederite perekonna vanima poja Ivaniga. Pulmaööl sünnib talle tütar, kellele Ivan paneb nimeks Vera. See teeb Sandrine’i rahutuks. Tema teab nime tähendust. Seitsmeteistaastase pruudi kohta aga ei tea keegi mitte midagi. Kes ta on? Kust ta tuleb? Mis temaga sõja ajal juhtus?
“Kui ma Ivaniga esimest korda kohtusin, olin ma kuusteist ja pool aastat vana ja minu elu oli seljataga. Ma ei saa kunagi vanemaks, kui ma tookord olin. See juhtus Vitemölla rannahotelli trepil paar nädalat pärast minu saabumist, läksin temast mööda ja lasin mingil seletamatul põhjusel oma käel tema kortsus linaseid pükse riivata. Ma ei tea siiani, kas ta seda märkas, ent ta peatus poolelt sammult ja mina olin samuti sunnitud peatuma … ja pilgu tõstma, sest ta kõnetas mind: “Kas sina oled see prantsuse tüdruk?””
“Vera” on hingetuks võttev, täiuslik romaan. Anne Swärd jutustab ülima kergusega loo kohutavatest saladustest ja valedest ja jõletutest sündmustest. Kadri Papp on teinud imelise tõlke. Ja nende siniste silmade pilk jääb lugejat veel kauaks saatma.
Tutvu raamatuga lähemalt Rahva Raamatu e-poes.
Julian Barnes “Aja müra”
Julian Barnes päris tundmatu eesti lugejale ei ole, ühe olulisema inglise nüüdiskirjaniku loomingust on meil ilmunud “Maailma ajalugu 10½ peatükis” (e k 2003) ja Man Bookeri auhinna pälvinud romaan “Kui on lõpp” (e k 2013). Ei läinud kümmet aastatki, kui juba ilmuski eesti keeles kolmas Barnesi romaan.
Barnes on väga viljakas autor – tema sulest on ilmunud kolmteist romaani, mitmeid novelli- ja esseekogumikke ning biograafilisi teoseid, lisaks 1980ndatel neli krimiromaani Dan Kavanagh’ nime all. Üldiselt Barnes sõnu ei raiska, suurem osa tema romaanidest on õhukesed, kuid need sõnad on hoolega valitud, nii ka romaanis “Aja müra”.
Romaan jutustab 20. sajandi vene (ja maailma) olulisima helilooja Dmitri Šostakovitši elust ja tema suhetest nõukogude võimu, eelkõige tema terrorliku kõrguse Staliniga. Šostakovitši elust on kirjutatud varemgi (kaks väga head teost on ilmunud ka eesti keeles, kel huvi, astugu raamatukogust läbi – Šostakovitši/Volkovi “Tunnistus” ja Volkovi “Šostakovitš ja tsaar”), on ju just Šostakovitšiga toimunu kõnekaim näide võimu ja vaimu vastasseisust.
1936. aastal algas Pravdas ilmunud artikliga Šostakovitši vaenamine ja alandamine. Hirm ja ebakindlus jäi heliloojat jälitama kuni Stalini surmani. Barnesi vaikne, mõtlik sisemonoloog annab hästi edasi ahastuse, mida looja tunneb, kui tema looming maapõhja tambitakse, teda ennast reetlikuks formalistiks ja rahvavaenlaseks nimetatakse. Kusjuures on oluline meeles pidada, et Šostakovitšit ei ähvardanud mahalaskmine ainult Stalini käsul – juhi sõnal (mida vahendas rahvale ajaleht Pravda) oli massidele uskumatu võim ning suurem oht ähvardas teda hoopis lintšimise näol ajupestud üliõpilaste ja tööliste käe läbi.
“Aja müra” on vapustav romaan võimu ja vaimu suhetest, mida vanem lugejaskond veel mäletab, kuid millest noorem lugejaskond peab teadma, et hoida ära olukorra, kus kõrgeima võimu kandja võib endale lubada teatrite sulgemist või hüüdeid stiilis “Pea maha!”.
Tutvu raamatuga lähemalt Rahva Raamatu e-poes.
J. M. Coetzee “Elizabeth Costello”
Nobeli kirjanduspreemia laureaat J. M. Coetzee on pärast elutöö eest pälvitud medalit kirjutanud üsna mitu raamatut. Kõrgele tunnustusele kohaselt on tema peamised teosed õnneks eesti keeles ilmunud. Tema romaan “Elizabeth Costello” ilmus 2003. aastal, mõned kuud enne olulisimaks kirjanduspreemiaks peetava auhinna omistamist. Coetzeed peetakse küll Lõuna-Aafrika (või üldisemalt Aafrika) kirjanikuks, kuid 2003. aastal asus ta elama Austraaliasse ning võttis mõni aasta hiljem Austraalia kodakondsuse.
Romaan jutustab vananevast Austraalia kirjanikust Elizabeth Costellost, kes pärast noorelt saavutatud menu pole aastaid midagi kirjutanud ja reisib mööda maailma ning peab loenguid loomade õiguste, kurjuse ja tsensuuri teemadel, aga tihti satub ummikusse ega suuda oma väiteid põhjendada. Kirjutamise lõpetanuna on ta tüdinenud küsimustest tema peamise, aastaid tagasi ilmunud romaani ja selles käsitletud naise rolli kohta kaasaja ühiskonnas. Ta on kaotanud sideme oma perega, õega ja ka publikuga.
Coetzee kirjeldab ohtralt olukordi, kus Elizabethi loengus valesti kasutatud sõna või valesti mõistetud mõte toob kaasa tohutu, ehkki mõttetu skandaali.
“Kodumaal olid ajalehed loost lustiga kinni haaranud. Age avaldas loo pealkirjaga “Auhinnatud romaanikirjanikku süüdistatakse antisemitismis” ja trükkis ära tema loengu solvavamad lõigud, pannes kirjavahemärke, kuhu juhtus. /…/ See oli segadus, mida ta oleks võinud ette näha ja oleks pidanud vältima. Miks ta siis on jälle nõus kõnepulti minema? Kui tal vähegi mõistust peas oleks, hoiaks ta prožektoritest eemale.”
Aga kõnepulti ta läheb ja segadust tuleb juurde.
Romaan on tõeline maiuspala neile, kes tahavad näha kulisside taha, kes tahavad teada, kuidas kirjutada romaani, kuidas jutustada lugu.
Elizabeth Costello on Coetzee loomingus ka mujal esinenud, näiteks tema järgmises romaanis “Aeglane mees” (e k 2007). “Elizabeth Costello” peatükid III ja IV on ilmunud eraldi raamatuna “Loomade elu”, mille Coetzee esitas Princetoni ülikoolis peetud loengutel.
Tutvu raamatuga lähemalt Rahva Raamatu e-poes.
Elena Ferrante “Lugu uuest perekonnanimest”
Elena Ferrante, kelle ajakiri Time nimetas 2016. aastal saja maailma mõjukaima inimese hulka, on vaieldamatult üks olulisemaid itaalia, et mitte öelda maailma nüüdiskirjanikke, kes senimaani, ajakirjanike püüdlustest hoolimata, on suutnud oma isikut varjata. Kolm aastat tagasi ilmus Ferrante nn Napoli tetraloogia esimene raamat “Minu geniaalne sõbranna” ja nüüd on paljude rõõmuks lõpuks ilmunud ka sarja teine raamat “Lugu uuest perekonnanimest”.
“Minu geniaalne sõbranna” jahmatas (heas mõttes) ka eesti lugejaid ja ma olen üsna kindel, et teist raamatut on oodatud kaua ja kannatamatult ning see haaratakse lettidelt pikemagi tutvustamiseta.
Esimeses raamatus saab minategelane Elena teada, et tema eluaegne sõbranna Lila on jäljetult kadunud. Sõprust meenutades jutustab autor, kuidas 1950ndate Napoli agulitänavatel saab alguse Elena ja Lila elukestev sõprus. Tüdrukute lapsepõlve ja koolitee kõrval maalib autor suurepärase pildi sõjajärgsest Itaaliast, vaesusest, perekonnast, mida tähendas sel ajal olla tüdruk ja kui raske, üldsegi mitte enesestmõistetav, oli tüdrukute haridustee.
Ferrante tõmbab lugeja nii sügavale loosse sisse, et raamatu lõpp saabub liiga vara, liiga ootamatult. Teises raamatus lugu jätkub, Lila on abiellunud ja tegutseb pereäris, Elena jätkab õpinguid. Kuna paljud on hoiatanud, et enne raamatu lugemist ei tohi arvustusi lugeda, panen siin punkti.
Tutvu raamatuga lähemalt Rahva Raamatu e-poes.
Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja”
Mind tegelikult üllatas, et “Jamaica võõrastemaja” ilmub eesti keeles alles nüüd. Jah, raamatu ilmumisest on möödas 83 aastat – peaaegu sajand kõlab isegi uhkemalt.
Nii mõnigi võib pärast raamatu läbilugemist õhata, et küll nemad toona ikka oskasid. Pinget Daphne du Maurier kruvida oskab ja raamatut käest panna on peaaegu võimatu. Tema “Rebecca” on siiani üks parimaid psühholoogilisi põnevikke, mida ma lugenud olen, ja ega “Jamaica võõrastemaja” kaugele maha jää. Sama on arvanud tõenäoliselt ka Alfred Hitchcock, kes üsna varsti pärast raamatute ilmumist mõlema põhjal filmi tegi. “Jamaica võõrastemaja” ilmus 1936. aastal, film linastus 1939, “Rebecca” ilmus 1938 ja film valmis 1940.
Igaks juhuks hoiatan, et päikeselise Jamaicaga on sel väikesel võõrastemajal kesk Cornwalli Bodmin Mooris pistmist ainult kaudselt – nime sai see kohalike mõisnike ja maaomanike Trelawneyde kaudu, kelle perest on pärit kaks Jamaica kuberneri.
Põnevusromaani tutvustuses ma erandkorras, sisu ümber ei jutusta.
Tutvu raamatuga lähemalt Rahva Raamatu e-poes.
John Guy “Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu”
Suurbritannia ajaloos pole põnevamat ajajärku, kui Henry VIII, Elizabeth I ja Mary Stuarti aeg. Šotlaste kuninganna Mary on aga ajaloos oma kahe kaasaegse varju jäänud ja seda täiesti teenimatult.
Tunnustatud ajaloolane John Guy on puhunud tolmu maha ajalooürikutelt (ja seda sõna otseses mõttes) ning on kirjutanud raamatu, mis haarab lugeja juba proloogi esimesest leheküljest. Ma soovitan lugejal uurida ja puurida esimestel lehekülgedel olevaid sugupuid ja kaarte, et nimede rägastik segadusse ei ajaks ja tegelaste sugulussuhted selgeks saaksid.
Näppan proloogist mõned laused (lk 28):
“Nii surmas kui ka elus tekitas Mary alati kõige tugevamaid tundeid. Tema poolehoidjate meelest oli ta süütu ohver. Kriitikute meelest oli Mary läbinisti paheline.
Mary vaenlased jäid võitluses temaga peale. Mary on läinud ajalukku ja jõudnud meie teadvusesse mitte kui terane ja karismaatiline noor valitsejanna, kes toetus jõule ja kellel läks korda – mõneks ajaks – hoida ühtsena lootusetult ebastabiilne riik, vaid pigem kui keegi, kes hoolis rohkem luksuslikust eluviisist ja lemmikloomadest.
Käesolev raamat üritab tõe Maryst välja selgitada, või siis jõuda tõele nii lähedale kui vähegi võimalik: näha teda tervikuna kui naist, kelle valikud ja otsused olid mõistusepärased. Autor püüab kirjeldada Mary elu ja jutustada tema lugu kasutades originaaldokumente, mitte aga toetuda trükis avaldatud dokumendikogumikele või toimetatud kokkuvõtetele, mis tihtipeale on koostatud eesmärgiga põlistada, mitte uurida legende.”
Siia lõppu on eriti hea lisada filmisoovitus, sest veel saab kinodes näha Josie Rourke’i filmi “Mary, šotlaste kuninganna”, kus peaosades suurepärased Saoirse Ronan ja Margot Robbie. Filmi stsenaariumi aluseks on just John Guy raamat. Ja ehkki mõni ajaloosündmus on filmis värvikam ja mõni suisa juurde mõeldud, on see autentsete võttepaikade ja kostüümidega otsekui kiirvisiit ajalukku.
Tutvu raamatuga lähemalt Rahva Raamatu e-poes.
About the author
