Kuidas pühitseda meile kingitud aega? Kas kaduviku kaudu on võimalik, kasvõi vilksamisi, näha meis endis peituvat igavikku? Selle kõige üle juurdleb Tõnu Õnnepalu oma Ööülikooli loengutes – ja teeb seda hästi! Nende mõtete inimlikul piiratusel on mõnus hällitada omaenese jumalikku piiritust.
“Siinpool vaikust” on kolmas raamat Ööülikooli Raamatukogu sarjas.
TÕNU ÕNNEPALU: „Siinpool vaikust“ – see pealkiri parafraseerib Toomas Pauli raamatut „Teispool vaikust“. Selles hommikumõtluste kogumikus muidugi Paul ka ise kirjutab, et vaikusest rääkida on ju õigupoolest nonsenss, aga täna me siis teeme sellist vale asja, et räägime vaikusest ja vaikimisest. Siia tulles ma mõtlesin, et no vaikus – mis see on? Ma pakuksin välja kaks nii-öelda definitsiooni, ühe negatiivse, teise positiivse. Negatiivses mõttes on ta müra puudumine. Igaüks teab, mis on müra – müra on see, mis segab kuulamist. Ja positiivses mõttes ongi vaikus kuulamine või kuulmine. Me elame maailmas, kus on füüsikalises mõttes palju müra, me elame müra keskel. Kui võrrelda mingite ajalooliste aegadega, mida ma ei ole muidugi ise kuulnud ega näinud, siis võib ette kujutada, et enne kõiki neid masinaid – ja enne seda suurepärast helivõimendust, mis meil siin täna lubab nii kenasti vaikselt rääkida, ilma et peaks kõva häält tegema – oli maailm kindlasti palju vaiksem paik. Ja ma arvan, et ka inimeste kõrvakuulmine pidi olema parem. Me kuulmine jääb põlvkond-põlvkonnalt viletsamaks ja siis peabki seda nivood tõstma.
TOOMAS PAUL: Ilmselt on vaikusel mõte siis, kui tal on pausi tähendus. Niisama kontserdisaalis istuda ei ole üldse mugav. Ka siis, kui kõik oleksid vait. Kui kõnemees teeb pausi, siis on see sügavmõtteline. Kui raadiosaates tuleb kümme sekundit vaikust, siis on nähtavasti midagi katki – kas neil seal raadiomajas või minu aparaadil. See ei ole seesama vaikus, mis oleks siis, kui ta on mõtestatud. Nad on mõlemad vajalikud: sõna ja vaikimine – või siis meloodia, mille hulgas on ka tähendusrikkad pausid. Kui helifoon on liiga tugev, on sealt muidugi raske välja noppida seda, mida sa kuulata tahad – või ennast välja lülitada, nii et sees valitseks vaikus. Aga üks oht on veel, nimelt: me kujutame ette, et kui väljas oleks vaikus, siis saaks inimene mõtelda suuri mõtteid. Aga ajuskaneeringud näitavad, et just siis läheb lahti üks ketramine, iseenda eluloo kokkupanek, sündmuste analüüs: ma oleksin pidanud ikka vist teisiti olema; ei tea, mis see minust nüüd mõtleb… Ühesõnaga, see vaikerežiim on viimane tüütus. Joogide hingamisharjutused ja kõik muu, millest nad üldse peale algavad, ongi sellest pääsemine – et saavutada seda vaikust. See ei ole üldse nii lihtne!
TÕNU ÕNNEPALU: Vaikus kahe sõna vahel – see on, jah, muidugi üks vaikuse liik. Rääkides me ei jäta sõnade, sõna kui grammatilise üksuse vahele pause, me räägime nad ikka ilusti kokku. Pausid on tegelikult mõtete vahel. Ja suure tähega Sõna saab esile kerkida ainult vaikusest, see on tema eeltingimus, ja ta kuidagi ka suubub vaikusesse – siis jääd kuulama ja ta üle järele mõtlema. Muusika sünnib ka ju alati vaikusest. Teda ei ole olemas, kui ei ole seda vaikset takti enne teose algust ja kui ei ole neid pause, mis võivad olla ainult mikrosekundid, aga nad peavad olema, et see muusika saaks sündida. Muusika kujund või kujutelm on väga hea ka selles mõttes, et me tajume ka oma aega mingis mõttes muusikana. Mida muusika meile üldse mängib või ette manab? Miks on vaja muusikat? Lõppude lõpuks on see jälle mingis mõttes müra. Me ei kannata vaikust ja siis kuulame muusikat. See on nii, aga seal on siiski midagi veel – muusika „räägib“. Jah, kui on laul, siis seal on sõnad ja ta räägib ka otseses mõttes. Aga kui ka sõnu pole, ta ikkagi räägib justkui. Kõige üldisemalt räägib ta ühest asjast – ja see asi on aeg. Üks kena väike raamatukene, ka eesti keeles ilmunud, on itaalia kvantfüüsiku Carlo Rovelli „Aja kord“. Tema kirjutab meie ajatajust kui omalaadsest muusikast. Muusika ei teki ju ainult vaikusest, vaid ka meie ootusest. Ja see ootus on paradoksaalne: me aimame mingit meloodiakäiku ette, seal on mingi loogika, aga kui meie aimus täielikult täide läheb, siis on see muusika igav, sest me teame kõike ette; aga kui ta on täiesti ootamatu, kogu aeg, no siis ta on lihtsalt üks müra. Sarnasel viisil tajume aega: aju töö ei olegi tegelikult midagi muud kui tuleviku raalimine, selle ettekujutamine. Me mõtleme võib-olla minevikust, mälestustest, see on ainus materjal, mis meil on, aga tegelikult tegeleme sellega, et mis saab. Lõppude lõpuks see ongi aeg: me tuleme kuskilt oma mälestustest ja püüame aru saada, mis järgmisena juhtub. Ja see ongi ju nagu üks muusikapala, see meie elu. Rovelli jaoks, nii nagu tema seda asja kujutab, mingit aega absoluutses mõttes pigem ei olegi, ainus aeg on see meie enda aeg. Mis algab vaikusest, meie jaoks, ja suubub vaikusesse – nagu üks muusika.
TOOMAS PAUL: Kui püüda avaramalt vaadata, siis inimese inimeseks teebki suuresti sõna, keel, rääkimine. See on midagi, mis aitab meil omavahel suhelda. Keel on tõenäoselt alguse saanud emotsioonidest, igasugustest hoiatus- ja muudest taolistest hüüetest, mida on ka loomadel. Aga sümbolitega kõnelemine on see, mis teeb meid inimesteks ja meie maailma avaraks. Uku Masing on kirjutanud, et kui sulle antakse ainult kirves, aga sa pead temaga tegema ka pliiatsipuu, siis… Ta toob selle näitena, et keelel on oma piirid. Aga kirves peab sul olema. Kõigepealt kivikirves ja siis terav kirves, et edasi minna, ja nii edasi. Selles mõttes on keel suurepärane asi. Inimene ei saa inimeseks, kui teda ei kasvata teised inimesed. See tähendab, et me ei võta mitte ainult ühte või teist asja, vaid koos keelega me võtame terve maailmanägemise – ennast sellest lahti raputada ja teistmoodi kogeda eeldab väga suurt pingutust. Igal juhul on määrava tähtsusega emakeeles saadud baasharidus. Ma ei mõtle mitte kooliharidust, vaid omamoodi sissejuhatust ellu, kus asjad, mis meie ümber on, saavad oma tähenduse ja kus inimene isegi saab tähenduse. Ja kui ma siin teoloogina olen, siis Johannese evangeelium algab väitega „alguses oli Sõna“. Kuulus saksa kirjanik Goethe tahtis seda parandada ja ütles: „Am Anfang war die Tat.“ „Alguses oli tegu.“ Aga ta murdis tegelikult sisse avatud uksest, sest kreeka keeles on siin logos – „loogika“ tuleb sellest samast tüvest –, ja kui seda sõna nõnda julgelt tõlkida söandaks, siis võiks ütelda: „Alguses oli informatsioon.“ Mingi kord selles kaoses, olgu ta lärmakam või vaiksem – selle loob sõna. Piibli tähenduses on see sõna muidugi lihaks saanud, inimeseks saanud. Jumal ei räägi ainult sõnadega, ei käsi ainult kirvega pliiatsipuud teha, vaid tuleb ja – Jeesus Kristuse kaudu – on üks inimestest. See tähendab, et sõna ei tohi tähtsusetuks pidada. Ma arvan, et see tuleb inflatsioonist: sõnu on palju, muusikaks nimetatavat heli on palju… Sina, Tõnu, kuulad linnulaulu, aga midagi ei ole teha – kui mina lähen Tallinna äärelinnas jalutama, siis ikkagi kostab kuskilt auto, ei leia sihukest vaikset kõrvaltänavat, kus saaks rahus käia; siis peaks juba linnast välja sõitma. Aga niisuguses olukorras saab vaikus just selle kontrasti tõttu teise tähenduse.
TÕNU ÕNNEPALU: Kui sõnaga töötada – mis ju lõpuks on kirjaniku töö, kui see on töö –, siis ei saa neid sõnu tarvitada huupi. Ja tõepoolest, sõnad on kitsad. Ernst Ennol on üks värss: „Oh sa sõna, väike sõna, sissepoole kitsas maa.“ Sõnu on vähe, alati jääb nendest puudu. Aga ei aita, kui neid panna juurde, vaid hoopiski see, kui neid võtta vähemaks – siis saab seda sõna rohkem. Maailma ja olemist neisse võtta ei saa, justkui. Aga justkui saab ka. See on üks lõputu katse ja haaramine, tegelikult ikkagi mingi vaikuse järele, mis on sealpool sõna. Aga see sõna peab seal ees olema, et sinna vaikusesse jõuda. Ta on nagu vaikusesse viiv värav – sellesse mõttevaikusesse, mis seal taga siis võiks avaneda. Muidu on lihtsalt loba. Kõigel inimlikult suurel ja tähtsal on kaks poolt: üks on vastik ja teine on hea. Vastik pool vaikusest on, jah, see kannatamatus; see, et me tegelikult ei saa vaikusega hakkama. Sellest läbiminek nõuab loobumist – vaikus on alati ka loobumine: sa loobud millestki, nagu mittemillegi kasuks. Vaikus on ju eimiski justkui. Aga ma arvan, et see on ikka ja alati tähtis meeles pidada: selleks, et üldse midagi saada, peab loobuma. Ja kuidagi palju rohkemast loobuma kui see, mida sa saada loodad. See vahetus ei tundu kunagi võrdne, vaid ebaõiglane. Seesama lugu ajaga: kui me hakkame mõtlema, kui lühike on meie elu, selles tohutus ajaookeanis, kuhu me korraks ilmume, siis see justkui oleks ebaõiglane. Aga kui me mõtleme, kui palju meil seda eluaega tegelikult on, kui palju hetki meie käes on, siis see on mingis mõttes lõpmatus – sest ega ta ei ole ju kuidagi loendatav, et oi, mul on nüüd ainult nii ja nii mitu miljonit või triljonit sekundit elada. See on mõttetu. Me võime seda jagada lõputult, aga ta on üks tervik.
Tõnu Õnnepalu “Siinpool vaikust”
Raamatusse valitud loengutest moodustub tervik, milles korduvateks märksõnadeks on kaduvik, igavik, tõde ja vabadus, aga ka kordumine ise – ajalugu loov paradoks: inimese kustumatu janu uue järele ning vähemasti sama kirglik kadunud kuldaja igatsus. Nendes ettearvatavalt ettearvamatutes voogudes on kindel vaid üks: me kõik sureme.
Raamat algab Joonas Hellerma mahuka intervjuuga, kus Õnnepalu avab oma teoste, elu ja ideede tausta. “Siinpool vaikust” annab lugejale võimaluse leida rahulik hetk iseendaga.
About the author
