Rebecca Yarrose „Raudne leek“ on järg menukale romaanile „Neljas tiib“. Selles raamatus jätkab peategelane Violet Sorrengail ellujäämisvõitlust Basgiathi sõjakoolis, kus teda ootavad uued katsumused ja paljastused. Rebecca Yarros on tuntud Ameerika kirjanik, kes on pälvinud lugejate tunnustuse haaravate ja emotsionaalsete lugude eest.
Tutvu Empüreumi sarja teise raamatuga lähemalt allolevas katkendis!
Panen kõrge ukse enda järel kinni ja lähen Brennani poole. See jutuajamine ei ole kindlasti avalik.
„Kas sa sõid piisavalt?“ Ta toetub lauaservale, nagu siiski, kui veel lapsed olime. See liigutus on nii… temalik, ja vastuseks ei tee ma sellest üldse välja.
„Nii et siin sa oledki kuus aastat olnud?“ Mu hääl värahtab. Mul on nii hea meel, et ta elus on. Miski muu ei tohiks lugeda. Aga ma ei suuda unustada ka neid aastaid, mis ta mul leinata lasi.
„Jah.“ Ta vajub norgu. „Mul on kahju, et sa mind surnuks pidasid. See oli ainus võimalus.“
Tekib ebamugav vaikus. Mis ma peaksin selle peale vastama? Pole midagi, ehkki tegelikult on? Ma tahan talle nii paljust rääkida, nii paljut küsida, aga äkitselt annavad tunda need aastad, mis oleme lahus olnud. Kumbki meist pole enam sama inimene.
„Sa näed teistsugune välja.“ Ta naeratab, aga kurvalt. „Mitte halvas mõttes. Lihtsalt teistsugune.“
„Ma olin neliteist, kui sa mind viimati nägid.“ Krimpsutan nägu. „Pikemaks kasvanud ma ei ole. Lootsin, et viskan viimasel hetkel veel kasvus juurde, aga siia ma paraku jäin.“
„Siia sa jäid.“ Ta noogutab aeglaselt. „Kujutasin sind alati kirjutajarüüs ette, aga mustas näed sa väga hea välja. Oh jumalad…“ Ta ohkab. „Ma tundsin täiesti kirjeldamatut kergendust, kui kuulsin, et jäid rehepeksul ellu.“
„Sa kuulsid?“ Mu silmad lähevad pärani. Tal on Basgiathis omad allikad.
„Kuulsin. Ja siis tõi Riorson su siia, pussitatult ja suremas.“ Ta vaatab kõrvale ja köhatab, hingab enne jätkamist sügavalt sisse. „Mul on nii kuradi hea meel, et sa terveks said, et sa esimese aasta üle elasid.“ Kergendus ta pilgus vähendab veidi mu viha.
„Mira aitas.“ Pehmelt öeldes.
„Turvis?“ oletab ta õigesti. Ma ei jõua ära kiita seda kerget lohesoomustest turvist, mida lennuriiete all kannan.
Ma noogutan. „Tema lasi selle teha. Ta andis mulle ka su raamatu. Selle, mille sa temale kirjutasid.“
„Loodan, et sellest oli kasu.“
Meenutan seda naiivset ja eluvõõrast tüdrukut, kes üle parapeti läks, ja kõike, mida ta esimese aasta jooksul üle elas, et muutuda selleks naiseks, kes ma praegu olen. „Oli küll.“
Ta naeratus kuhtub ja ta vaatab aknast välja. „Kuidas Miral läheb?“
„Võin omast kogemusest öelda, et tal läheks palju paremini, kui ta teaks, et sa elus oled.“ Pole mõtet sõnu valida, meil on vähe aega.
Ta võpatab. „Eks ma olin selle ära teeninud.“
Ja see vastab ka sellele küsimusele. Mira ei tea. Aga peaks teadma.
„Kuidas sa täpselt ellu jäid, Brennan?“ Toetan keharaskuse ühele jalale ja panen käed rinnal risti. „Kus on Marbh? Mida sa siin teed? Miks sa koju ei tulnud?“
„Ükshaaval.“ Ta tõstab käed, nagu tõrjuks rünnakut, ja ma märkan ruunikujulist armi ta peopesal, enne kui ta lauaservast kinni haarab. „Naolin… Ta oli…“ Ta surub hambad kokku.
„Tairni eelmine ratsanik,“ pakun ma aeglaselt ja mõtlen, kas ta oli Brennanile midagi enamat. „Ta oli kantija, kes hukkus sind päästa püüdes, ütles professor Kaori.“ Mu süda vajub saapasäärde. „Mul on nii kahju, et su ratsanik hukkus mu venda päästes.“
„Me ei räägi enam sellest, kes oli enne sind.“ Tairni hääl on kare.
Brennani suunurk kerkib. „Ma igatsen Kaori järele. Ta on hea inimene.“ Ta ohkab, tõstab pea ja vaatab mulle silma. „Naolin sai hakkama, aga ta maksis selle eest ülimat hinda. Ärkasin siin lähedal kaljujärsakul. Marbh oli haavatud, aga ka tema oli elus, ja teised lohed…“ Ta merevaiguvärvi silmad vaatavad mulle otsa. „Siin on teisi lohesid, nad päästsid meid, peitsid meid koobastesse kuru all, ja hiljem tulin siia inimeste sekka, kes linna põletamise üle elasid.“
Mu kulm tõmbub kortsu, üritan tema sõnadest aru saada. „Kus Marbh nüüd on?“
„Ta on juba mitu päeva kurus olnud ja valvab koos Tairni, Sgaeyli ja pärast sinu ärkamist ka Riorsoniga su Andarnat.“
„Kas Xaden seal ongi? Valvab Andarnat?“ See vähendab veidi mu pahameelt, et ta on minust selgelt eemale hoidnud. „Ja miks sa siin oled, Brennan?“
Ta kehitab õlgu, nagu oleks vastus ilmselge. „Ma olen siin samal põhjusel, miks teie Ressonis võitlesite. Sest ma ei saa Navarra ohutiste taga tegevusetult pealt vaadata, kuidas süütud inimesed mustlautijate käes surevad, kuna meie juhid on aitamiseks liialt isekad. See on ka põhjus, miks ma koju ei tulnud. Ma ei saanud Navarrasse lennata, teades, mis me oleme teinud – ja mida me teeme –, ning kindlasti ei tahtnud ma emale silma vaadata ja kuulata, kuidas ta meie argust õigustab. Ma keeldusin elamast vales.“
„Aga sa jätsid minu ja Mira sinna elama.“ See kukub välja pisut vihasemalt, kui ma tahtsin, või siis ma olengi vihasem, kui ise aru sain.
„Selles valikus olen ma kahelnud algusest peale.“ Kahetsus ta pilgus sunnib mind sügavalt sisse hingama ja end kokku võtma. „Ma mõtlesin, et teil oli isa…“
„Aga siis korraga enam ei olnud.“ Kõris nöörib, seepärast pööran pilgu kaardile ja lähen siis selle uurimiseks lähemale. Erinevalt Basgiathi kaardist, mida igapäevaselt uuendatakse piiridel toimuvate greifirünnakutega, kajastab see tõsiasju, mida Navarra varjab. Ahermaa, see kuiv ja kõrbeline poolsaar kagus, mille loherahvas täielikult hülgas, kui kindral Daramor selle suure sõja ajal purustas, on üleni punaseks värvitud. See laik ulatub teisel pool Dunnessi jõge asuva Braevickini.
Kohad, mis on ilmselt uued lahinguväljad, on tähistatud häirivalt arvukate erkpunaste ja oranžide lipukestega. Punaseid lippe pole täis üksnes Krovla provintsi idapoolne merepiir piki Maleki lahe kallast, vaid need on tihkelt koondunud ka põhja pool asuvatele tasandikele, need levivad nagu haigus, isegi Cygnisenis on mõni. Kuid oranžid on koondunud piki Kivivee jõge, mis viib otse Navarra piirile.
„Nii et muinasjutud rääkisid tõtt. Veninid tulevad Ahermaalt, imevad maa maagiast tühjaks ja liiguvad ühest linnast teise.“
Rebecca Yarros „Raudne leek”
Kõik eeldasid, et Violet Sorrengail saab Basgiathi sõjakoolis juba esimesel aastal surma – Violet ise nende seas. Kuid rehepeks oli vaid esimene keeruline proovikivi, mille eesmärk oli rookida välja tahtejõuetuid, väärituid ja neid, kellel ei vea.
Nüüd algab tõeline väljaõpe ning Violet murrab pead, kuidas see üle elada. Asi pole üksnes selles, et kool on julm ja jõhker. Asi on uues asekomandandis, kes on võtnud oma südameasjaks teha Violetile selgeks, et ta on jõuetu – kui ta just ei reeda meest, keda armastab.
About the author
