Oled Inglismaal tunnustatud noorteraamatute autor. „Riley elu“ on aga sinu esimene keskmisele koolieale mõeldud lasteraamat. Meil Eestis on see üsna keerukas sihtrühm: selles vanuses lapsed teavad juba ise väga täpselt, kas ja mida nad lugeda soovivad. Kas raamatut kirjutades tegid palju eeltööd, et lastele sobiv tonaalsus leida või oled lihtsalt loomulikult nii hea tunnetusega ja lasid tekstil vabalt voolata?
Jah, olen varem kirjutanud põhiliselt teismelistele ja noortele ja nende puhul peab samuti kindlaks tegema, mis käibefraasid ja släng parasjagu kasutusel on. Olen aru saanud, et põhiline on luua köitev algus ja hoida nende huvi üleval. Paljud noorema põlvkonna esindajad on juba üles kasvanud, tarbides väikesi, lõikudena edastatud infokillukesi, nagu Instagramis ja TikTokis. Selle tõttu võib raamat kui selline oma mahult esmapilgul pelutav tunduda. Olen aga selles vanuses lastega varasemalt töötanud, nii et see kogemus andis mulle kirjutades enesekindlust. Pealegi on mu enda huumorimeel umbes samasugune kui keskmisel 10-aastasel, nii et see aitas kindlasti kaasa. 😀
Vaese Riley’ga juhtub raamatus nii palju viperusi, et lugedes tekib tunne, et äkki ta ongi neetud. Kas tema tegelaskujul on ka prototüüp? Kas mõni seiklus on ka päriselust inspiratsiooni saanud?
Haha! Mitte päris, aga ma julgen filosofeerida ja arvata, et me kõik võime end mõnikord tunda, nagu õnn oleks meid maha jätnud ja kogu maailm me vastu. Sotsiaalmeedias paistab kõik ideaalne, aga leian, et enesearengu mõttes annavad äpardused reaalses elus vajalikke kogemusi. Kui rääkida Riley iseloomust, siis on ta üsna sarnane lapseealise minuga – armastasin muusikale ja laulmist. Õnne oli mu elus siiski rohkem kui temal!
Selle raamatu illustratsioonid on ka väga tabavad ja tekstiga hästi kokku sobivad. Räägi natuke lähemalt ka tööprotsessist. Kas jätsid juba kirjutades väikesi remarke või andsid kunstnikule täieliku vabaduse? Või tegutses sellega hoopis toimetus? UK kirjastustes on tunduvalt suuremad meeskonnad, nii et meid huvitaks tööprotsess väga!
Minu meelest sobivad ka illustratsioonid tekstiga toredasti kokku! Alekseid pean geeniuseks, kes oma piltidega tegelased tõeliselt ellu äratas! Algselt kirjutades tegin tõesti väikesi märkmeid, kui arvasin, et mõnd kohta võiks natuke esile tõsta. Mu toimetaja ja kujundaja Scholastic kirjastusest (UK) vaatasid kõik tähelepanelikult üle ja andsid ka oma soovitused. Selles etapis loobusime mõnest joonistusest, teised aga lisasime või täpsustasime detaile. Pärast seda saatsime kõik Alekseile, kes siis pildid lõplikult valmis tegi. Mõned korrad loksutasime kujundusi tervikus veel paika, kuni tundus, et kõik ideaalne sai.
Mis on su lemmikosa raamatu kirjutamise puhul? Mis aga kõige vähem meeldib?
Armastan mõtte edasiarendamise protsessi. See on väga loominguline aeg, eriti kui ei ole veel ühtki tähtaega paika pandud. Minu jaoks on esimene „must“ käsikiri alati kõige keerulisem kirja panna. Sel hetkel tundub kõik, mis paberile sai, kohutav ja trükikõlbmatu! Kinnitan endale, et kõige olulisem on lihtsalt sõnad endast välja saada ja tean varasemast kogemusest, et suudan hiljem kõik (koos toimetajaga!) ilusaks muuta.
„Riley elu. Algaja õnn“ nomineeriti ka Inglismaal Blue Peter 2021. aasta raamatuauhinnale. See on ülisuur tunnustus! Kas edust tiivustatult on oodata ka järge?
Selle tunnustuse üle olen tõesti väga õnnelik! Blue Peter on siin tohutult menukas laste telesaade, nii et raamat sai väga ilusa kajastuse. Loodan ise küll, et „Riley“ võiks järje saada – tunnen, et nalju, mida Rileyst ja Bradist kirja panna oleks mul veel. Enne selle kallal tööle asumist ilmub mul aga veel eraldiseisev keskmisele koolieale mõeldud raamat, mis näeb ilmavalgust järgmise aasta jaanuaris. Rileyt selle tegelaste hulgas ei ole, aga tonaalsuselt ja kirjastiililt võib neis sarnasusi leida. Illustratsioonid teeb taas Aleksei Bitskoff!
Simon James Green „Riley elu. Algaja õnn“
Halvasti ajastatud aevastus ja sellele järgnenud traumaatiline kokkupõrge rändlõbustuspargi ennustajaga ning Riley avastab, et ta on NEETUD.
Waterstones’i raamatupoe töötajad soovitavad: “Ideaalne raamat tõrksatele lugejatele, kelle jaoks “Kapteni aluspüksid” ja “Äpardi päevikud” end ammendanud on. Riley lugu on sisukam ja palju naljakam!”
