Tänavuseks laste- ja noortekirjanduse auhinna Paabeli Torn laureaadiks kuulutati Maja Lunde raamat „Lumeõde“, mille tõlkis norra keelest eesti keelde Marit Hansen. Värskelt parimast tõlketeosest kirjutab tõlkija ja toimetaja Mari Klein.
Mari Klein
Ma olen elanud ja töötanud nüüdseks piisavalt pikalt raamatute maailmas, et viimasel ajal kogeda kummalist tunnet, nagu oleks kõik juba olnud, midagi enam eriti ei liiguta. Küllap on paljud raamatusõbrad seda perioodi oma elus tunda saanud.
Niisamuti nagu seda, et mõni raamat ootab oma aega nädalaid, kuid, vahel aastaidki – isegi kui ta on juba jõudnud koduriiulile, ei ole õiget hetke, õiget tunnet, et nüüd on tema aeg. Ja täiesti ootamatult võib just see kannatlik kogu olla see, kes toob üle tüki aja tagasi su usu väga heade raamatute olemasolusse.
Nõnda oli „Lumeõde“ kusagil mu alateadvuses sellest hetkest saati, kui ta möödunud talvel ilmus, ja otsekohe oma kunstilise punase pilkupüüdva kaanekujundusega mu tähelepanu pälvis. Ometi kulus veel tükk aega, enne kui ta leidis tee minu koju, ja sealtki veel jupp aega, enne kui ta suutis jõuda mu lugemislauale. Aga ühel laupäevahommikul tundus olevat selleks just õige aeg. Ja see laupäev ei olnud pärast seda enam sugugi selline, nagu ma olin arvanud teda olevat. Mingis mõttes kestab see laupäev minus igavesti, sest säärast puudutust nagu selle raamatu tagakaant sulgedes, ei ole ma tundnud väga pikka aega.
Kõik sõltub sellest, mida me usume
„Lumeõde“ on lummav kirjeldus ühe 10-aastase poisi mõtetest ja tegemistest paar päeva enne jõululaupäeva, mil on juhtumisi ka tema sünnipäev. Jõulud ja sünnipäev on Juliani jaoks olnud alati väga olulised – millise lapse jaoks ei oleks? –, eriti kuna nad langevad ühele päevale. Aga sel aastal on kõik teisiti, sest… ehk ei olekski õige ära öelda, miks täpselt. Tõtt öelda on väga raske valida, mida selle raamatu puhul üldse ette ära öelda oleks paslik, et mitte rikkuda lugemisrõõmu. Sest tegu on lasteraamatuga ega ole ka, tegu on fantaasiakirjandusega ega ole ka, tegu on nukra teosega ega ole ka, tegu on õnneliku lõpuga ega ole ka. Kõik siin maailmas on suhteline ja sõltub sellest, mida me tunneme, näeme ja usume.
Näib, et Maja Lunde kannab endas nii killukest Hans Christian Anderseni kui ka Charles Dickensi pärandit. Igal juhul on raamatus hetki, mil välgatab üks või teine neist. Olgu need pimedad tühjad põiktänavad külmas talveõhtus või halli habemega vana kahtlane mees, kel on tõrges olemiseks oma põhjus, säravalt soojaks kaunistatud elutuba seal, kus on rõõm versus hall külm kõledus seal, kus aeg on suurest kurbusest seisma jäänud; metamorfoosid, mis toimuvad nii peategelase kui lugeja silme ees. Ajaga mängitakse selles teoses nii otseselt kui kaudselt. Vanemat aega (uisutamine) seotakse uuemaga (ujumine) nutikal kombel füüsilise aktiivsuse kaudu, mis sümboliseerib seda, et sageli on võimalik hoida oma vaimu tervena kehalise tegevuse kaudu, vahel – kui enam millestki muust kinni hoida ei ole – siis kramplikultki.
Kui selle raamatu kohta midagi kindlalt väita saab, siis seda, et tegu on imeilusa ja sügavalt puudutava teosega – nii sisult, kujunduselt kui keelelt –, mis sobib ideaalselt jõululugemiseks (ja kahtlemata ka kingiks). Võib-olla ma teen autorile liiga, aga mulle näib, et ilma Lisa Aisato piltideta ei olekski see raamat ehk päris see raamat. On hämmastav, kuidas saab akvarellstiili ja värvi(tuse)ga kuju anda kurbusele ja ängistusele. On hämmastav, kuidas pelgad pildid võivad tekitada hinge sooja pühadetunde, nii lugejal kui tegelastel.
Selliste raamatute puhul on mul tunne, et mõtteid peaks kirja panema mitte siis, kui raamat läbi, vaid juba vahepeal, sest emotsioon keset pingetõusu ja emotsioon pärast puänti võib olla erinev. Ja ma ei mõtle siinkohal mitte mingisugust pettumust, ängistust või rahuldust, vaid pigem katarsise järgset pingelangust või kergendust, eufoorilisest ootusest nukraks hõllanduseks muutuvat meeleolu, mis võib võtta emotsioonidest tuge ammutavalt sõnaseadjalt mõningase võimekuse.
Lasteraamat või mitte?
Minu jaoks on tõsine dilemma, kuidas viia seda raamatut oma 10-aastase pojani, kelle jaoks lugemine ei ole lemmiktegevus. Ja kas üldse. Sest nii nagu toonitati hiljuti ühes avalikus noortekirjanduse teemalises vestlusringis: lapspeategelane ei pea tingimata tähendama seda, et tegu on lasteraamatuga. See raamat on selles kontekstis ehk üks hea näide. Kahtlemata oleneb palju lapsest ja tema tundlikkusest, mida ja millal on ta valmis vastu võtma. Aasta eest nägin lähedalt, kuidas laps võib saada ühest jõuluraamatust, mille lõpp oli täiskasvanute silmis justkui õnnelik, peaaegu šoki, sest erakordselt realistlikke kirjeldusi raskest lapsepõlvest ja õelatest täiskasvanutest muinasjutulaadse lõpuga enam ei silunud, isegi laps saab aru, et lapsepõlve uuesti ja teistmoodi läbi elada ei saa, mis oli, see jääb.
Aga see oli üks teine raamat. „Lumeõe“ puhul on kõik teisiti ja väga läbimõeldud. Ja selle puhul on üks nutikas võimalus, mida ma kavatsen kasutada. Selles raamatus on 24 peatükki, mis võimaldab muuta selle teose advendiaja raamatuks, lugeda iga päev ühe peatüki. See annab võimaluse analüüsida lugu lapsega koos ja aeglasemalt, lasta tal lugeda endale sobivas tempos ning kui on tunda, et laps ei ole veel valmis, ka võimalusel/vajadusel pooleli jätma. Ja et oleks selge, ma ei leia, et lapsi peaks kasvatama vati sees, aga selles raamatus on väga suurt hingevalu. Kahjuks sellist, mida ka meie endi läheduses on rohkem, kui me vahel arvata oskame, nii lastega kui lasteta peredes. Seega võib see raamat mõjuda mõnele elu haprusest murtud hingele küllap ka leevendavalt. Aga võib-olla ka mitte. Kõik oleneb sellest, mida me tunneme, näeme ja usume…
Mul on kiusatus soovitada seda raamatut ka jõuluaja ettelugemiseks, aga pärast pikka kaalumist ma seda siiski ei tee, sest nagu öeldud, vähemalt pool selle raamatu võlust põhineb illustratsioonidel, mille mõju võib ettelugemisel kaduma minna.
Kokkuvõttes tahan žürii valikut väga kiita. Olles ise olnud sama auhinna žüriis mõni aasta tagasi, tean täpselt millise tohutu koguse raamatuid peavad žüriiliikmed paari kuu jooksul läbi lugema. Seda tehakse muidugi rõõmuga ja sellest saadakse omamoodi elamus, mille järel võivad eri raamatute jupikesed ja süžeed veel aastaid hiljem peas omavahel põimuda ning kaaned riiulitel tekitada äratundmisrõõmu. Ma ei tea, kui ühtne oli žürii arvamus tänavu, aga mulle tundub, et mitte alati pole võimalik leida midagi nii erakordset.
Ühe hoiatuse tahaksin selle teose puhul siiski kirja panna. Kui võimalik ja tahate tõelist elamust, lugege seda raamatut palun eraldatuses. Rahus ja vaikuses. Head raamatut käest panna on alati raske, aga kui paljude muude teoste puhul on sisse ja välja elamine oluliselt lihtsam, siis siinsel juhul võib ootamatult ründav olmeteema rikkuda kogu fluidumi. Ja fluidum on selle teose puhul selline, et ilma naljata, ma tahaksin näha inimest, kellel see raamat silmanurkagi niiskeks ei võta. Või ei, tegelikult ei taha…
Mari Klein pälvis Paabeli Torni tõlkepreemia 2016. aastal David Almondi raamatu „Minu nimi on Mina“ tõlkimise eest ning oli 2017. aastal sama auhinna žürii liige.
Maja Lunde “Lumeõde”
Varsti on jõuluõhtu, mis on ka Juliani sünnipäev. Tavaliselt on see aasta parim päev, mil jõulupuu on ehitud ja küünlad süüdatud, õhus on mandariinide ja piparkookide lõhn ja kaminas praksub tuli. Aga sel aastal on kõik teisiti ja Julian mõtleb, et jõulud on lihtsalt ära jäetud… Loe edasi…
