Rahva Raamat palus tuntud Eesti Päevalehe spordiajakirjanikul ja krimikirjanduse fännil Jaan Martinsonil soovitada krimikuu raames viimase aja krimikirjanduse silmapaistvamaid teoseid. Martinsoni soovituste hulka kuulub valik värskemaid krimilugusid, mis ei jäta ükskõikseks ühtegi tulihingelist žanrihuvilist.
Patricia Cornwell „Lahkamine”
Jaan Martinson soovitab: “Pärast pikka pausi on Patricia Cornwelli maailmakuulus kohtupatoloog Kay Scarpetta siinmail tagasi (millenniumi eel ja järel ilmus Eesti keeles 15 Cornwelli teost), ja ikka oma tuntud headuses.
Scarpetta on naasnud Virginia osariiki, kus kunagi kuulsusrikast karjääri alustas. Paraku lootused jätkata kohtuarstliku büroo juhtimist samalt kohalt, kus see tal paarikümne aasta eest pooleli jäi, purunevad, sest büroos on asjad lastud käest. Ent hädaldamiseks pole aega, tuleb asuda lahendama jõhkrat mõrvajuhtumit ning Valge Maja palub Scarpettal välja selgitada, mis juhtus salajases orbitaaljaamas.
Cornwell on endiselt suurepärane, andes läbi Scarpetta detailselt teada, mis toimub lahkamistoas ning kuidas ja milliste järeldusteni kohtuarst surnukeha töödeldes (see pole pelgalt lõikamine, vaid teinekord ka keetmine) jõuab. Võib olla kindel, et see, kellele meeldib „Lahkamine”, otsib raamatukogudest välja ka Scarpetta varasemad lood, sest lettidel neid ei ole.”
C. J. Tudor „Põlevad tüdrukud”
Jaan Martinson soovitab: “Juba eelmiste teostega „Kriidimees“ ja „Annie Thorne’i kadumine“ näitas C. J. Tudor suurepärast oskust lugeja meeltega mängida ning teda loo külge köita. Ühel ilusal päeval saabub reverend Jack Brooksi (oh need inglise nimed… Jack on naine) koos teismelise tütre Floga Chapel Crofti. Alustama uut elu, sest eelmine jooksis kokku. Ja ka üle-eelmine. Uus töökoht, uus kogudus, uus kodu. Ainult et paik pole just parim. Chapel Croft… 500 aastat tagasi põletati seal kaheksa märtrit, kellest kaks olid noored tüdrukud (mistap valmistavad kohalikud elanikud nende mälestuseks okstest nukke ja põletavad neid), 30 aastat tagasi kadusid seal kaks tüdrukut ning kaks kuud tagasi suri salapäraselt vikaar… Niisiis tere tulemast.
Mõistagi hakkab Jacki ja Flo elus kohe juhtuma. Nii head kui halba. Suhted, armumised, vihkamised, kaklused… Aina juhtub ja juhtub, kõik oleks nagu selge, aga tegelikult ei ole. Ja siis see võrratu lõppmäng, mis lennutab kõik eelneva tuulde nagu kaardimaja tormis.“
Garry Disher „Bitter Washi tee“
Jaan Martinson soovitab: “Ilmselt igaüks, kes on lugenud Garry Disheri – ilmselt planeedi, aga kindlasti Austraalia parima tühermaa “noir“ autori – esimest eestikeelset teost „Lohutus“, haarab kahtlemata pihku ka „Bitter Washi tee“, mis, muide, on sarja esimene ja selgitab, miks Paul Hirschhausen ehk lihtsalt Hirsch pagendati pärapõrgu ehk Tivertoni, kus tuleb kord majja lüüa Eestist suuremal pinnal, ainult et elanikke on säärase ruumi kohta umbes üks väikelinnatäis. Ehk siis ehe Austraalia.
Hirsch saadeti Tivertoni, sest Adelaide’is ei läinud ta kaasa üdini korrumpeerunud politseinikega, sattus vilepuhuja rolli ja muutus kolleegide seas paariaks. Ent Hirsch ei heitu ega pööra tähelepanu ei kõõrdipilkudele, kuulile postkastis, mis oleks justkui mõeldud temale, ning vastaste üritusele teda kurjategijaks lavastada. Samal ajal peab Hirsch leidma kohaliku neiu mõrvari ning see kannab ta korruptsiooni ja intriigide rajale, mida ääristavad keerulised suhted, rassism, truudusetus, naistevihkamine ja veelgi hullemat.“
Steve Cavanagh „Kolmteist“
Jaan Martinson soovitab: “Steve Cavanagh’ „Kolmteist”on suurepärane kohtusaaga koos jõulise täiendusega, mis on küll ebareaalne, aga seevastu äärmiselt põnev ja loosse sobiv, et moodustustuks üks tervik.
Advokaat Eddye Flynn, kes on noorusaegadel käinud läbi paksust ja vedelast ning tunneb kõiki trikke taskuvarguseni välja, satub sajandi kohtuprotsessil kaitsma maailma kuumimat filmistaari, keda süüdistatakse abikaasa ja turvamehe mõrvas. Flynn on vastakuti halastamatu superprokuröriga, kes pole kaotanud ainsatki protsessi, sest ei mängi alati kõige puhtamat mängu. Ehk siis kokku lähevad proff ja asjaarmastaja, kui nii võib nimetada. Või siiski mitte… Sest Flynnil on (elu)kogemus nii-öelda teiselt tasandilt – neilt, keda ta vangi mõistmisest päästab. Just Flynni manipulatsioonid lisavad raamatule hiilguse. Ent loos on ka teine lugu – tegutsemas on äärmiselt jõhker sarimõrvar, kes peab end tabamatuks…“
Andres Adamson „Sootuks teised saared. Krimilugu 18. sajandist“
Jaan Martinson soovitab: “Eesti ajalookirjandus ja krimikirjandus ehk kokkuvõttes ajalooline krimikirjandus on saanud väärt täiendust nii uue raamatu kui autori näol. „Sootuks teised saared“ viib lugeja Hiiumaale, sealt Revalisse ning lõpuks sootuks teistele saartele – Peterburi, Venemaa tsaaririigi, mille alla käis ka Eestimaa kubermang, keskusse.
Lugu saab alguse Suursadama kõrtsist, kus öömajale jäänud keiserliku ihukaardi Preobraženski polgu seersandi lõigatakse une pealt kõri läbi. Oleks tegu lihtsa külataplusega, saanuks Randvere mõisahärra, kes oli samas adrakohtu assessor, asjad lahendatud, ent paraku oli tapetu täitmas riiklikku ülesannet. Niisiis asub adrakohtu assessor uurima mõrva ajal, kui Eestimaa ja Venemaa eliit koguneb Suuremõisa lossi Hiiumaale selle omaniku Ebba Margaretha Stenbocki kutsel. Pidustustelgi toimub tapatöö ning edasi viivad nii jäljed kui assessori nõnda kõrgetesse ringkondadesse, kus võib kaotada kõik, ka elu.“
Anders Roslund „Sada protsenti”
Jaan Martinson soovitab: “Eelmises raamatus saatis autor ajaloo ühe karismaatilisema politseikomissari Ewert Grensi teise ilma. Ja toob sealt tagasi, sest enesetappudel on kombeks mõnikord ebaõnnestuda. Nüüd on Grensil vaja seitsme päevaga tabada Rootsi esimene sarimõrvar, et säilitada koht politseis. Ta kaasab semu Piet Hoffmanni, endise kaagi, kellest sai politseinike abiline, kuritegevuse keskmesse imbuv infiltreeruja. Nüüd elab Hoffmann rahus ja vaikuses pereelu… Ent temalgi on õiglustunne ja adrenaliinivajadus ning kuidas sa saad Grensi mitte aidata…
Pealtnäha läheb Roslund seekord vinklist välja, sest kui tema eelmised raamatud kirjeldasid Rootsi ehk heaoluühiskonna pahupoolt vägagi realistlikult, siis nüüd sarimõrvad… Mida pole Rootsis kunagi olnud. Ent seegi kord avab Roslund tegelikkust ja vabandab, et pidi selle jaoks ebarealistliku mänguplatsi looma: „Kas leitud DNA, mille põhjal inimesi süüdi mõistetakse ja vanglasse suletakse, on alati usaldusväärne? 100% usaldusväärne?”“
About the author
