Boris Groys “Stalinismi totaalne kunstiteos”
Boris Groys (snd 1947) on vene päritolu kunstiteadlane, meediateoreetik ja filosoof ning nõukogude kunsti ja kirjanduse, eelkõige vene avangardi rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert. Groys emigreerus 1981. aastal Nõukogude Liidust Saksamaale ning käesolev raamat ilmus 1988. aastal paguluses pealkirja all „Gesamtkunswerk Stalin“ esmalt saksakeelsena. Tegemist on Groysi kõige kuulsama, ent ka enim poleemikat tekitanud teosega. Esmailmumise järel tembeldati see nii Idas kui ka Läänes liiga vastuoluliseks, et olla tõsiseltvõetav. Ent nagu murranguliste tekstidega ikka, hakkas teose tõeline väärtus ilmnema hiljem, siis kui nõukogude projektist oli saanud ajalugu. Raamatu keskne mõte on, et stalinism oli modernistliku avangardi-idee edasiarendus ning Nõukogude riik kõikehõlmav kunstiprojekt. Raamatu eestindust vääristavad konteksti loovad saatesõnad kunstiteadlastelt Virve Sarapikult ja Liisa Kaljulalt.
Jan Kaus soovitab: “Avastasin aasta alguses Malaga Pompidou keskust külastades ühe tõeliselt mõjuvõimsa kunstiteose. Tegu on Erik Bulatovi maaliga, mis kujutab rahulikku nõukogude parki. Taamal on näha kahe jalutaja eemalduvaid selgi. Lubjatud tüvedega pargipuude vahel seisavad Lenini ja Stalini (või Gorki) kujud, kes tunduvad jalutajapaari tähelepanelikult jälgivat. Maali õhkkond on ühtaegu rahulik ja ähvardav, nagu kaader mõne luupainaja algusest.
Pean tunnistama, et polnud Erik Bulatovist varem kuulnud. Seda suurem oli mu rõõm, kui mõni nädal hiljem sattus mu kätte Boris Groysi „Stalinismi totaalne kunstiteos“ (tlk Kajar Pruul), kus on mitu Bulatovi maali reprot ning ka laiemalt juttu postutopistlikust kunstist. Eesti kunstihuvilisele on selles kontekstis paremini tuntud Ilja Kabakovi nimi.
Aga Groysi raamatu kõige põnevam osa kirjeldab, kuidas vene avangardi radikaalsus jätkus ja moondus hilisemas stalinistlikus totalitarismis, kuidas uue kunsti ideaalid tõlgiti poliitikaks. Kui traditsiooniline kunst soovis maailma kujutada, siis avangardne kunst tahtis seda (ümber) kujundada. Oluline polnud enam see, kuidas tegelikkus paistab, vaid see, kuidas tegelikkus olema peaks. See idee tõmmati stalinistlikkuse poliitikasse, milles kunsti loomisest sai ühtlasi tegelikkuse tootmine. Muide, Groys nimetab sotsrealismi „kollektiivseks sürrealismiks“ – tõesti, nõukogude ühiskond püüdis luua paralleelmaailma. Nii et Groysi teos on ülihuvitav sissevaade kommunistliku düstoopia ajaloolisse arengusse, milles seotakse esteetika ja poliitika tihedasse, valusalt soonivasse kimpu.”
Tutvu raamatuga lähemalt Rahva Raamatu e-poes.
Loe ka teisi Jan Kausi lugemissoovitusi!
