Nende kaante vahele on mahtunud kaheksa lugu, mis on jutustatud minategelaste suu läbi meenutusena kunagi ammu kogetud kummalistest juhtumistest. Need on ehmatavalt ausad pihtimused, mille läbivaks teemaks on armastus ja surm. Nagu Murakami raamatutes ikka, seob paljusid tegelasi armastus muusika vastu, olgu see klassika, džäss või popp. Lood balansseerivad reaalsuse ja ebareaalsuse piiril, kuid veidral kombel näivad usutavad, pannes lugeja kahtlema, et ehk võikski need olla tõestisündinud. Ent Murakami jätab meelega lahtiseks, kas tegemist võib olla kirjaniku enda mälestustega, mida ta on vürtsitanud eriskummaliste seikadega, või on need otsast lõpuni väljamõeldised.
Tahaksin jutustada teile loo ühest naisest. Kuid ma ei tea tema kohta midagi. Võiks isegi öelda, et ma ei tea temast absoluutselt mitte midagi. Mulle isegi ei meenu, mis tema nimi oli või kuidas ta välja nägi. Oletan, et ilmselt ei mäleta temagi ei mu nime ega nägu.
Kui me kohtusime, olin teise kursuse üliõpilane ja polnud veel kakskümmendki täis, aga tema võis olla kusagil alla kolmekümnene. Me töötasime samal ajal samas kohas. Ettearvamatud asjaolud viisid selleni, et veetsime ühe öö koos. Pärast seda pole ma teda enam kunagi näinud.
Olin üheksateistaastane ega saanud peaaegu üldse aru, mida ma tundsin; seepärast oli loomulik, et mul polnud aimugi, mida teised inimesed võisid tunda. Arvasin, et vähemalt rõõmul ja kurbusel oskan üldjoontes vahet teha. Neid tundevirveid, mis jäävad rõõmu ja kurbuse vahele, ei osanud ma veel hästi mõista ega taibanud, kuidas need omavahel seotud on. See arusaam viis mind sageli endast välja ning tekitas abitustunnet.
Sellegipoolest tahaksin rääkida sellest naisest.
Ma tean, et ta kirjutas tankasid ja tal oli ilmunud luulekogumik. Tõsi küll, niisuguse nöörköites ja magedate kaantega lihtsakoelise üllitise puhul mõjuks isegi määratlus „oma kulul välja antud teos” liialdusena. Kummalisel kombel puudutasid mõned sellesse raamatusse kogutud tankad mind sügavalt. Peaaegu kõikides luuletustes oli teemaks mehe ja naise vaheline armastus ja surm. Näis, et autori arvates kuulusid armastus ja surm lahutamatult kokku.
Sina ja mina –
olime me siis tõesti
teineteisest nii kaugel?
Ehk oleksin pidanud
sõitma Jupiterile?
Surun kõrva
vastu kivist patja,
et kuulatada
verekohinat –
aga ei midagi, ainult vaikus.
„Kuule, võib juhtuda, et erutusest hüüan ma ühe teise mehe nime. Ega see sind ei häiri?” küsis naine.
„Ei häiri,” vastasin mina.
Ma polnud selles küll päris kindel, aga arvasin, et nii tühine asi ei tohiks mind küll segada. See on ju kõigest nimi. Tühipalja nime tõttu ei muutu midagi.
„Võib juhtuda, et ma teen kõva häält.”
„See võib küll probleem olla,” ütlesin ärevalt.
Elasin vanas puitmajas, mille seinad olid õhukesed ja haprad nagu vahvlid mu kaugetest mälestustest. Aeg oli juba üsna hiline ja kui ta seksides valjusti häälitseks, oleks kõik naabritele kuulda.
„Nojah, ma võin ju käteräti hammaste vahele võtta,” ütles naine.
Tõin vannitoast võimalikult puhta ja korraliku rätiku ning asetasin selle padja kõrvale.
„Kas nii sobib?”
Naine sobitas käterätikut mitu korda hammaste vahele, täpselt nii, nagu hobune proovib uusi suuraudu. Siis ta noogutas otsekui märguandeks, et see sobib.
Selline siis oligi üldiselt asjade käik, mis meid kokku viis. Ei ajanud mina teda taga ega otsinud temagi suhet justnimelt minuga. Vähemasti nii mulle tundus. Olime alles paar nädalat ühes ja samas asutuses töötanud, aga seal puutusime omavahel nii vähe kokku, et varem polnud meil võimalust pikemalt rääkidagi. Tol talvel töötasime me Yotsuya rongijaama lähedal ühes odavas Itaalia restoranis, kus mina pesin köögiabilisena nõusid ja tema teenindas söögisaalis. Kõik teenindajad peale tema olid osakoormusega töötavad tudengid. Ilmselt just sellepärast tundus ta käituvat veidi reserveeritumalt kui teised.
Detsembri keskel otsustas ta töölt lahkuda ning ühel õhtul pärast restorani sulgemist läks ta koos mõnede töökaaslastega lähedal asuvasse baari dringile. Mindki kutsuti nendega kaasa. See polnud mingi suuremat sorti lahkumispidu. Istusime seal umbes tunnikese vaadiõlut rüübates, võtsime kõrvale suupisteid ning rääkisime maast ja ilmast. Siis sain ma teada, et enne restorani oli ta töötanud väikeses kinnisvarabüroos ja pärast seda raamatupoes. Ta ütles, et ei saanud üheski kohas juhataja või omanikuga hästi läbi. Meie restoranis polnud tal küll kellegagi ütlemist, kuid palk oli liiga väike, et sellega pikemat aega toime tulla. Nii pidigi ta endale uue töökoha otsima, ehkki ta sellest erilises vaimustuses polnud.
Keegi kolleegidest küsis, mis tööd ta teha tahaks.
„Ah, mul ükskõik,” vastas naine, hõõrudes sõrmega nina. (Tal olid ninaküljel teineteise kõrval kaks väikest sünnimärki, justnagu tähtkuju.) „Ega ma tööst midagi erilist ei ootagi.”
Mina elasin tollal Asagaya linnaosas ja tema Koganeis. Seepärast läksime mõlemad Yotsuya rongijaamas Chūō liini ekspressile ja sattusime rongis kõrvuti istuma. Kell oli juba üksteist läbi. Tol jahedavõitu ööl puhus läbilõikav tugev tuul; märkamatult oli saabunud kinnaste ja sallide hooaeg. Kui rong hakkas Asagaya jaamale lähenema ja ma tõusin, et maha minna, vaatas tema mulle otsa ja küsis vaikse häälega:
„Kuule, kas ma saaksin täna sinu pool ööbida?”
„Muidugi … aga miks?”
„Koganeisse on pikk maa,” vastas tema.
„Mul on väike korter, pealegi veel üsna sassis,” tunnistasin ma.
„Sellistest asjadest ei hooli ma absoluutselt,” ütles tema ja võttis mul mantli varrukast kinni.
Ta tuli minuga mu armetusse korterisse, kus hakkasime kahekesi purgiõlut jooma. Kui olime juba tükk aega joonud, kooris ta end otse mu silme all kärmesti paljaks, justkui see oleks olnud midagi täiesti enesestmõistetavat, oli korraga ihualasti ja puges voodisse. Siis võtsin minagi riided seljast ja läksin ka voodisse. Kustutasin lambi, kuid endiselt valgustas tuba gaasiahju leegikuma. Voodis lesides üritasime teineteist kohmakalt üles kütta. Mõnda aega ei öelnud kumbki meist sõnagi. Ma ei teadnud, millest rääkida, kui olime nii äkki paljalt voodisse sattunud. Kuid vähehaaval süttis meie ihus kirg ning ma võisin tunda, kuidas kohmetus sõna otseses mõttes järele annab. See oli kummaliselt intiimne kogemus.
Just siis ta küsiski mu käest: „Kuule, võib juhtuda, et erutusest hüüan ma ühe teise mehe nime. Ega see sind ei häiri?”
Kui olin talle käterätiku toonud, küsisin: „Kas sa armastad teda?”
„Jah, väga,” ütles naine. „Ma armastan teda hirmsasti. Ta ei lähe mul kunagi meelest. Aga tema minust eriti ei hooli. Tal on juba kallim olemas.”
„Aga kokku te ju ikka saate?”
„Jah. Kui tal tuleb tahtmine minu keha järele, siis kutsub ta mu kohale,” ütles naine. „Nagu telliks telefoniga toitu koju.”
Ma osanud midagi öelda, seepärast vaikisin. Naine joonistas sõrmeotsaga mu seljale mingi kujutise, kuigi see võis ka kirjamärk olla.
„Ta ütleb, et mul on kole nägu, aga keha on viimase peal.”
Minu arvates polnud ta küll kole, ehkki ka kaunitariks oleks teda tõesti olnud raske pidada. Praegu ma enam üldse ei mäleta, missugune nägu tal oli, sellepärast ei suuda ma seda ka täpselt kirjeldada.
„Aga kui ta sind kutsub, siis sa lähed?”
„Ma ju armastan teda, nii et mis mul üle jääb,” ütles naine, nagu see oleks igati loomulik. „Ükskõik mida ta mulle ka ütleb, vahel tahaks, et mõni mees sul ümbert kinni hoiaks.”
Jäin tema sõnade peale mõttesse. Kuid tookord ei tulnud mul pähe ühtegi head mõtet, millist meeleseisundit täpselt kirjeldasid sõnad „vahel ikka tahaks, et mõni mees sul ümbert kinni hoiaks”. (Ja järele mõeldes tundub mulle, et ega ma seda praegugi eriti hästi ei mõista.)
„Armastada tähendab põdeda hingehaigust, mille ravi tervisekindlustus ei kata,” ütles ta ilmetul häälel, nagu loeks seda maha seinal pealt.
„Kahtlemata,” ütlesin ma liigutatult.
„Sa võid ka mõelda, et ma olen keegi teine,” ütles naine. „Sul ju ikka on keegi, keda sa armastad?”
„On.”
„Noh, siis ei häiri ka mind see, kui sa kirehoos selle naise nime hüüad. Mul on ükskõik.”
Mul oli toona tõesti üks naine, kes mulle meeldis, aga olude sunnil polnud ma saanud temaga lähedasemaid suhteid luua. Igatahes tolle naise nime ma ei hüüdnud. Tahtsin küll, aga siis hakkasin mõtlema, et see oleks äärmiselt tobe, ning vaikides tühjendasin end tema sisse. Aga kui naine tõesti valju häälega selle mehe nime hüüdis, olin sunnitud talle kohe rätiku suhu toppima. Tal olid väga tugevad hambad – nii head, et oleksid kindlasti igale hambaarstile muljet avaldanud. Aga ma ei mäleta ka seda, mis nime ta hüüdis. Mäletan ainult seda, et see oli üks tavaline igav nimi. Mäletan, et mind liigutas mõte, et selle naise jaoks võis nii tavaline nimi tähendada nii palju. Mõnikord võib lihtsalt üks nimi inimesel südame sees nii võimsalt värisema panna.
Haruki Murakami “Ainsuse esimene isik”
Ühes loos ütleb autor nii: „Me kõik kanname elus mingisuguseid maske. Sest ilma maskita pole selles karmis maailmas mu meelest üldse võimalik elada. Tegelikult võib deemoni maski taga peituda ingel ja ingli maski taga varjata end deemon. Pole võimalik olla lihtsalt üks või teine. Sest sellised me just olemegi. See ongi karneval.”
About the author
