Kohustuslik lugemine krimisõpradele ja TikToki fännidele! See on lugu uurimisest, mis on muutunud kinnisideeks, täis keerdkäike, ja lõpuga, mida sa kunagi oodata ei oska.
Holly Jackson “Hea tüdruku mõrvaraamat”, inglise keelest tõlkinud Johanna Taiger ja Jana Linnart
See oli Sal.
Pidi olema.
Külmast hoolimata oli Pipi keha kui möllava vere, kuumuse ning südame kiire pekslemise kanal.
Ta liikus mehaaniliselt, pea triivimas mõttelainetes, mis üksteisest arusaamatult üle karjusid. Kuid ta käed teadsid kuidagi, mida teha. Mõni minut hiljem oli ta arvutisse laadinud Photoshopi prooviversiooni. Ta salvestas Maxi foto ja avas faili programmis. Siidise iiri hääldusega mehe netiõpetusi järgides suurendas ta fotot ja siis teravustas seda.
Pipi kehast hoovasid vaheldumisi üle kuumad ja külmad lained. Ta naaldus seljatoele ja ahhetas.
Selles ei olnud mingit kahtlust. Väikesed numbrid Naomi telefoni ekraanil näitasid 00.09.
Nad ütlesid, et Sal lahkus pool üksteist, kuid seal nad olid, kõik neli sõpra üheksa minutit pärast südaööd, ühel pildil, ja keegi neist ei saanud olla pildistaja.
Maxi vanemad olid ära ja kedagi teist seal ei olnud, nii olid nad ise öelnud. Nad olid viiekesi, kuni Sal pool üksteist lahkus, et minna oma kallimat tapma.
Ja siinsamas, otse Pipi silme ees oli tõend, et see oli vale. Pärast südaööd oli majas ka viies inimene. Ja kes see muu oleks saanud olla, kui mitte Sal?
Pip keris suurendatud foto ülemise servani. Kaugema seina ääres seisva diivani taga oli aken. Ja selle keskmisel tahvlil oli telefonikaamera välgu sähvatus. Akna taga laiuvas pimeduses ei olnud telefoni hoidja kogu võimalik eristada. Kuid kohe erkvalgete viirgude taga oli õrn sinise peegelduse kuma, mis oli nähtav vaid ümbritseva musta taustal. Täpselt niisama sinine nagu pusa, mida Sal tol õhtul kandis ja mida Ravi endiselt vahel kannab. Pipi kõhus jõnksatas, kui ta mõtles Ravi peale ja kujutles poisi ilmet, kui ta seda fotot näeb.
Ta tegi suurendatud fotost dokumendi ja kärpis seda, nii et ühel lehel oli ainult Naomi telefoniga ning teisel peegeldus aknal. Ta saatis algse salvestatud foto ja mõlemad leheküljed oma kirjutuslaual olevasse printerisse. Ta vaatas voodist, kuidas printer kõik leheküljed välja sülitas ja sealjuures nagu ikka vaikselt auruvedurina popsus. Pip sulges hetkeks silmad, kuulatades vaikset tuhmi heli.
„Pips, kas ma tohin sisse tulla ja tolmuimejaga võtta?“
Pip lõi silmad lahti. Ta ajas end oma lössis asendist sirgu, keha parem pool puusast kaelani tuikas.
„Sa oled ikka veel voodis?“ küsis ema ust avades. „Kell on pool kaks, laiskvorst. Mina arvasin, et sa oled ammu üleval.“
„Ei… ma,“ ütles Pip, kurk kuiv ja kriipiv, „olin lihtsalt väsinud, ma ei tunne end eriti hästi. Kas sa võiksid enne Joshi toas tolmu võtta?“
Ema seisatas ja silmitses tütart, soojas pilgus mure. „Ega sa ei ole üle töötanud, Pip?“ küsis ta. „Me rääkisime sellest.“
„Ei ole.“
Ema sulges ukse ja Pip ronis voodist välja, nii et oleks peaaegu arvuti ümber lükanud.
Ta seadis end valmis, tõmbas traksidega püksid tumerohelisele kampsunile ja mässas harjaga, et seda juustest läbi saada. Ta võttis kolme foto väljatrükid, pani need kilekaante vahele ja torkas seljakotti. Siis keris ta telefonis viimaste kõnede nimekirjas ja valis numbri.
„Ravi?“
„Mis lahti, Seersant?“
„Saame kümne minuti pärast sinu maja juures kokku. Ma ootan autos.“
„Selge. Mis täna menüüs, jälle väljapressimine? Lisandiks sissemurd …“
„Asi on tõsine. Ole kümne minuti pärast kohal.“
Kõrvalistmel istuv Ravi, pea peaaegu autolage puutumas, põrnitses ammuli sui prinditud fotosid oma käes.
Kulus tükk aega, enne kui ta midagi ütles. Nad istusid vaikides ja Pip vaatas, kuidas Ravi tõmbas sõrmega üle hägusa sinise peegelduse tagaaknal.
„Sal ei valetanudki politseile,“ sõnas poiss viimaks.
„Ei valetanud,“ vastas Pip. „Mina arvan, et ta lahkus Maxi juurest kaksteist viisteist, täpselt nagu ta algul ütles. Tema sõbrad olid need, kes valetasid. Ma ei tea, miks, aga nad valetasid tol teisipäeval ja võtsid temalt alibi.“
„See tähendab, et ta on süütu, Pip.“ Ravi suured pruunid silmad olid ainiti Pipi omadel.
„Seda me kavatsemegi kontrollida, tule.“
Pip avas autoukse ja astus välja. Ta oli Ravi peale võtnud ja sõitnud siis kohe siia, parkinud Wyvil Roadi lähedale muruplatsi servale, ohutuled peal. Ravi sulges ukse ja järgnes Pipile, kes hakkas mööda teed edasi minema.
„Kuidas me seda kontrollime?“
„Me peame olema kindlad, Ravi, enne kui saame seda tõena võtta,“ ütles Pip tempot Ravi omaga sobitades. „Ning ainus viis, kuidas kindel olla, on korraldada Andie Belli mõrva taaslavastus. Vaadata Sali uut Maxi juurest lahkumise kellaaega arvestades, kas tal oleks ikkagi jätkunud aega, et Andie tappa, või ei.“
Nad keerasid vasakule Tudor Lane’ile ja rühkisid kogu tee kuni Max Hastingsi suure majani, kus see kõik oli viis ja pool aastat tagasi alguse saanud.
Pip võttis telefoni välja.
„Me peaksime andma kujuteldavale süüdistusele võimalusele,“ ütles Pip. „Ütleme, et Sal lahkus Maxi juurest kohe pärast selle foto tegemist, kümme minutit pärast südaööd. Mis kell Sal su isa sõnul koju jõudis?“
„Umbes kaksteist viiskümmend,“ vastas poiss.
„Olgu. Mööname mõningast valesti mäletamist ja ütleme, et pigem kaksteist viiskümmend viis. Mis tähendab, et Salil oli uksest ukseni jõudmiseks aega nelikümmend viis minutit. Me peame liikuma kiiresti, Ravi, kasutama minimaalset võimalikku aega, mis võis kuluda Andie tapmiseks ja tema laibast vabanemiseks.“
„Normaalsed teismelised istuvad pühapäeval kodus ja vaatavad telekat,“ tähendas Ravi.
„Õigus. Ma käivitan stopperi … nüüd.“
Pip keeras kannal ringi ja marssis tuldud teed tagasi, Ravi kõrval. Tüdruku sammud olid midagi kiire kõnni ja aeglase sörgi vahepealset. Kaheksa minutit ja nelikümmend seitse sekundit hiljem jõudsid nad Pipi auto juurde ja tüdruku süda peksis juba. See oli õige koht.
„Nii.“ Pip keeras süütevõtit ja pööras uuesti tänavale. „Siin on Andie auto ja ta on Sali kinni pidanud. Kiirema autosseistumise aja huvides ütleme, et tema sõitis. Nüüd läheme esimesse vaiksesse kohta, kus mõrv võis teoreetiliselt aset leida.“
Pip ei olnud kuigi kaua sõitnud, kui Ravi osutas käega.
„Seal,“ ütles poiss, „see on vaikne ja eraldatud. Keera sinna.“
Pip keeras väiksele kruusateele kõrgete hekkide vahel. Viit ütles, et kitsas käänuline tee viib talu juurde. Pip peatas auto kohas, kus heki sisse oli lõigatud laiem möödasõidukoht, ja ütles: „Nüüd läheme välja. Auto eesosast verd ei leitud, ainult pagasiruumist.“
Kui Ravi tuli ümber kapoti Pipi poole, heitis tüdruk pilgu tiksuvale stopperile: 15.29, 15.30 …
„Nii,“ ütles Pip. „Ütleme, et praegu nad tülitsevad. Asi kisub ägedaks. Küsimus võis olla Andie narkoäris või selles salajases vanemas mehes. Sal on endast väljas, Andie karjub vastu.“ Pip ümises vaikselt ja laiutas kujuteldavas stseenis käsi. „Ja umbes nüüd leiab Sal ehk teelt kivi või Andie autost midagi rasket. Võib-olla ei olnud see üldse relv. Anname talle Andie tapmiseks vähemalt nelikümmend sekundit.“
Nad ootasid.
„Nüüd on Andie surnud.“ Pip osutas kruusateele. „Sal avab pagasiruumi …“ Pip avas pagasiruumi, „ja tõstab Andie üles.“ Ta kummardus, sirutas käed ja võttis aega nähtamatu keha tõstmiseks. „Ta paneb laiba pagasiruumi, kust leiti verd.“ Pip pani käed pagasiruumi vaipkattega põrandale ja astus tagasi, et luuk sulgeda.
„Nüüd tagasi autosse,“ ütles Ravi.
Pip kontrollis stopperit: 20.02, 20.03 … Ta tagurdas ja keeras tagasi maanteele.
„Nüüd juhib Sal,“ ütles ta. „Tema sõrmejäljed jäävad roolile ja armatuurile. Ta mõtleb, kuidas laibast vabaneda. Lähim võimalik metsaala on Lodge Wood. Nii et ta võib ära keerata ka siin, Wyvil Roadil,“ ütles ja keeras teelt ära kohas, kus vasakul hakkas paistma mets.
„Kuid tal oli vaja leida koht, kus metsale võimalikult lähedale sõita,“ väitis Ravi.
Nad otsisid mitu minutit säärast kohta, kuni tee muutus mõlemal pool kõrguvate puude all hämaramaks.
„Seal.“ Nad märkasid samal ajal sobivat paika. Pip osutas ning keeras rohusele teepervele.
„Olen kindel, et politsei on siin sada korda otsinud, sest see on Maxi majale lähim mets,“ ütles ta. „Aga ütleme, et Salil õnnestus surnukeha siia peita.“
Pip ja Ravi tulid uuesti autost välja.
26.18.
„Ta avab pagasiruumi ja tirib Andie välja.“ Pip jäljendas seda ja märkas, kuidas Ravi lõualihased pingule tõmbusid ja siis lõtvusid. Ilmselt nägi poiss seda pilti unes, kuidas tema hea vanem vend lohistab verist surnukeha puude vahel. Kuid võib-olla ei pea ta pärast tänast seda enam ette kujutama.
„Sal pidi viima ta üsna kaugele, teest eemale,“ ütles Pip. Ta jäljendas surnukeha vedamist ja tuigerdas kummardades aeglaselt tagurpidi.
„Siin on maanteelt üsna varjus,“ sõnas Ravi, kui Pip oli „laipa“ umbes seitsekümmend meetrit puude vahel lohistanud.
„Jah.“ Pip lasi „Andie“ lahti.
29.48.
„Nii,“ ütles ta, „auk on kogu see aeg olnud probleemne punkt – kuidas tal oli aega, et piisavalt sügav auk kaevata. Ent nüüd, kui me siin oleme,“ Pip vaatas päikesetähniliste puude vahel ringi, „siin on üsna palju murdunud puid. Võib-olla ei olnudki tal vaja eriti palju kaevata. Võib-olla leidis ta mõne madala kraavi. Näiteks sellise.“ Pip osutas suurele samblasele lohule, milles roomas pundar vanu kuivanud juuri, ikka veel ammu murdunud puu küljes.
„Ta oleks pidanud selle sügavamaks kaevama,“ sõnas Ravi. „Andiet ei ole leitud. Jätame kaevamiseks kolm-neli minutit.“
„Nõus.“
Kui aeg täis sai, lohistas Pip „Andie laiba“ auku. „Siis oli tal vaja auk uuesti täita, katta see mulla ja prahiga.“
„Teeme nii,“ sõnas Ravi, nägu otsusekindel. Ta surus saapanina mulda ja lennutas selle auku.
Pip järgis poisi eeskuju ning lükkas väiksesse kraavi mulda, lehti ja oksi.
Ravi oli põlvili ning kuhjas „Andie“ peale sületäite kaupa mulda.
„Okei,“ sõnas Pip, kui nad valmis said, pilgud kunagisel augul, mida ei olnud enam metsaalusel näha. „Nüüd on surnukeha maha maetud ja Sal oleks tagasi suundunud.“
37.59.
Nad jooksid tagasi Pipi auto juurde ja ronisid sisse, tehes põranda üleni poriseks. Pip manööverdas auto ümber ja vandus, kui neist mööduda üritanud neljarattaveoline signaali andis, nii et tüdruku kõrvad kogu tee kumisesid.
Tagasi Wyvil Roadile jõudes ütles Pip: „Nii, nüüd sõidab Sal Romer Close’ile, kus juhtumisi elab Howie Bowers. Ja jätab Andie auto sinna.“
Mõne minuti pärast jõudsid nad Romer Close’ile ja Pip parkis auto Howie majast eemale. Ta piiksutas auto lukku.
„Ja nüüd kõnnime minu majani,“ sõnas Ravi, püüdes sammu pidada Pipiga, kes peaaegu jooksis. Mõlemad keskendusid liiga tugevasti, et rääkida, pilgud jalgadel, kui nad Sali väidetavaid aastatetaguseid samme kordasid.
Nad jõudsid hingetute ja õhetavatena Singhide maja juurde. Pipi ülahuult kõditas higikord. Ta pühkis selle varrukaga ära ja võttis telefoni.
Tüdruk vajutas stopperi kinni. Numbrid sööstsid temast läbi kuni kõhuni välja ning hakkasid seal lendlema. Ta vaatas Ravi poole.
„Mis on?“ Poisi silmad olid suured ja uurivad.
„Nii,“ ütles Pip, „me andsime Salile Maxi juurest siia jõudmiseks kõige rohkem nelikümmend viis minutit. Kasutasime taasesituses lähimaid võimalikke kohti ja tegutsesime peaaegu mõeldamatu kiirusega.“
„Jah, see oli kiireim mõrv. Ja?“
Pip sirutas telefoni poisi poole ja näitas talle stopperit.
„Viiskümmend kaheksa minutit üheksateist sekundit,“ luges Ravi valjusti.
„Ravi.“ Poisi nimi särises Pipi huultel ja ta näole ilmus naeratus. „Sal ei oleks saanud seda teha. Ta on süütu, see foto tõestab seda.“
„Pask.“ Ravi astus tagasi, kattis käega suu ja raputas pead. „Ta ei teinud seda. Sal on süütu.“
Siis lasi Ravi kuuldavale hääle, see muutus ta kurgus aeglaselt valjemaks, oli kare ja võõras. See purskus temast välja, kiire naeruhaugatus, mida varjutas uskumatus. Naeratus levis nii aeglaselt üle Ravi näo, et tundus, nagu harutaks see lahti ühe lihase teise järele. Siis naeris poiss uuesti, see heli oli puhas ja soe ning Pipi põsed lõid selle kuumusest õhetama.
Ja siis, ilme ikka veel naerune, tõstis Ravi pilgu taevasse, päike näol, ning naerust sai röökimine. Ta karjus üles taeva poole, kael pingul, silmad tugevasti kinni pigistatud.
Üle tänava vaatasid inimesed Ravit ja majades liikusid kardinad. Kuid Pip teadis, et poiss ei hooli sellest. Ka tema ei hoolinud, vaadates sõpra õnne ja leina segadusseajavas hetkes.
Ravi vaatas Pipi poole ja röökimine muutus taas naeruks. Ta tõstis Pipi õhku ja läbi tüdruku keerles midagi säravat. Ta naeris, pisarad silmis, kui poiss teda üha ringi ja ringi keerutas.
„Me saime sellega hakkama!“ ütles Ravi ja pani Pipi maha nii kohmakalt, et tüdruk oleks peaaegu pikali kukkunud. „Me tegimegi selle ära. Kas sellest piisab? Kas me saame selle fotoga politseisse minna?“
„Ma ei tea,“ tunnistas Pip. Ta ei tahtnud seda Ravilt ära võtta, kuid ta tõesti ei teadnud. „Võib-olla piisab sellest, et veenda neid uurimist uuesti avama, võib-olla mitte. Kuid enne vajame vastuseid. Me peame teadma, miks Sali sõbrad valetasid. Miks nad ta alibist ilma jätsid. Tule.“
Ravi astus sammu ja lõi kõhklema. „Sa tahad Naomilt küsida?“
Pip noogutas ja poiss tõmbus tagasi.
„Sa peaksid üksi minema,“ ütles ta. „Naomi ei räägi, kui mina seal olen. Ta ei suuda füüsiliselt rääkida. Põrkasin eelmisel aastal temaga kokku ning ta purskas ainuüksi mind nähes nutma.“
„Oled kindel?“ küsis Pip. „Kõigist inimestest oled just sina see, kes vääriks teadmist, miks.“
„Teisiti seda teha ei saa, usu mind. Ole ettevaatlik, Seersant.“
„Olgu. Ma helistan sulle kohe.“ Pip ei olnud päris kindel, kuidas Ravist lahkuda. Ta puudutas Ravi käsivart ning kõndis siis minema, võttes poisi näoilme endaga kaasa.
Holly Jackson “Hea tüdruku mõrvaraamat”
Uurimine on lõpetatud. Viis aastat tagasi tapeti koolitüdruk Andie Bell. Seda tegi Sal Singh. Politsei teadis, et see oli tema töö. Kõik linnas teadsid.
Aga Pippa Fitz-Amobi, kes on üles kasvanud samas linnas, aastaid nende arutelude keskel, ei ole selles nii kindel. Kui valib selle sünge loo oma koolilõpu uurimistöö teemaks ja hakkab uuesti inimestega rääkima, hakkavad ootamatult ilmnema saladused, mis panevad tüdruku alguses kulmu kergitama, siis aga jahmatavad aina enam ja enam. Kas süüdi on mõistetud tõesti vale inimene? Ja kui tõeline mõrvar on tõesti endiselt vabaduses, kui kaugele ta on valmis minema, et vältida tõe ilmsikstulekut?
About the author
