Nii ema kui isa poolt Jaapani juurtega USA kirjaniku Julie Otsuka rahvusvaheline bestseller „Buddha pööningul” (2011) räägib sadakond aastat tagasi meheleminekuks Jaapanist San Franciscosse sõitnud noorte jaapanlannade saatusest. Teoses kirjeldatakse katsumusterohket laevasõitu, saabumist võõrale maale võhivõõra mehe juurde, ärevaid esimesi öid vastsete abielunaistena, ränkrasket tööd kesk võõrast keelt ja kultuuri, emaks saamist ja tõdemust, et lapsed pööravad esivanemate pärandile selja. Ja siis algab sõda, mil Ühendriikide jaapanlastest saavad üleöö rahvavaenlased.
Tulge, jaapanlased!
Laeval olime enamjaolt neitsid. Meil olid pikad mustad juuksed ja lamedad laiad labajalad ja me polnud eriti pikad. Mõned meist polnud väikese tüdrukuna söönud muud kui riisikörti ja olid veidi rangis jalgadega, ja mõned meist olid ainult neljateistkümneaastased ja seega tegelikult alles väikesed tüdrukud. Mõned meist tulid linnast ja kandsid stiilseid linnariideid, kuid palju rohkem oli neid, kes tulid maalt ja kandsid laevas neidsamu vanu kimonoid, mida olime aastaid kandnud – luitunud, õelt päritud kimonoid, mida oli palju kordi lapitud ja üle värvitud. Mõned meist tulid mägedest ja olid merd ainult pildil näinud, ja mõned meist olid kaluritütred, kes olid kogu elu mere ääres elanud. Võib-olla oli meri võtnud meilt venna või isa, või siis peigmehe, või ehk oli keegi, keda armastasime, ühel õnnetul hommikul vette hüpanud ja lihtsalt minema ujunud, ja nüüd oli meilgi aeg edasi liikuda.
Esimene asi, mis me laevas tegime – enne kui otsustasime, kes meile meeldib ja kes mitte, enne kui rääkisime üksteisele, mis saarelt me pärit oleme ja miks me lahkume, enne kui me üksteise nimesidki välja uurima vaevusime –, oli oma meeste fotode võrdlemine. Nad olid nägusad noored mehed tumedate silmade ja tihedate juuste ja nahaga, mis oli sile ja vistrikuteta. Nende lõuad olid tugevad. Rüht hea. Nende ninad oli sirged ja kõrgel. Nad nägid välja nagu meie vennad ja isad kaugel kodus, ainult et paremini riides, seljas hallid saterkuued ja peened läänelikud vestiga ülikonnad. Mõned neist seisid kõnniteel läänelike A-kujuliste puust majade ees, millel oli lippaed ja korralikult pügatud muru, ja mõned nõjatusid sissesõiduteel vastu Ford T-d. Mõned istusid fotoateljee jäigal kõrge seljatoega toolil, käed korralikult vaheliti, ja vahtisid otse fotoaparaadi sisse, nagu oleksid valmis maailma vallutama. Nad kõik olid lubanud kohal olla ja meid San Franciscos oodata, kui me sadamasse seilame.
Laevas murdsime tihti pead: Kas nad hakkavad meile meeldima? Kas me hakkame neid armastama? Kas me tunneme nad pildi järgi ära, kui neid esimest korda sadamasillal näeme?
Laevas magasime kõige all, alumisel tekil, kus oli räpane ja hämar. Meie voodid olid üksteise otsa laotud kitsad metallraamid ja meie madratsid olid kõvad ja õhukesed ja teiste reiside, teiste elude plekkidest tumedad. Meie patjade täidiseks olid kuivatatud nisusõklad. Koivahelistes käikudes vedelesid toidujäätmed ja põrandad olid märjad ja libedad. Oli üksainus illuminaator ja õhtul, kui luuk suleti, täitus pimedus sosinatega. Kas see on valus? Kehad vähkresid tekkide all. Meri kerkis ja langes. Niiske õhk lämmatas. Öösel nägime unes oma mehi. Nägime unes uusi puust sandaale ja lõputuid indigokarva siidi rulle ja seda, et elame ühel päeval korstnaga majas. Nägime unes, et oleme imeilusad ja pikad. Nägime unes, et oleme jälle riisipõldudel, kust olime nii meeleheitlikult minema kibelenud. Riisipõlluunenäod olid alati õudusunenäod. Nägime unes oma vanemaid ja ilusamaid õdesid, kelle meie isad olid müünud geišamajadesse, et meie, ülejäänud, süüa saaksime, ja ärgates ahmisime õhku. Pidasin end hetkeks oma õeks.
*
Oma esimestel päevadel laevas olime merehaiged ja meil ei püsinud toit sees ja me pidime kogu aeg reelingu vahet käima. Mõnel meist käis pea nii ringi, et me ei suutnud kõndidagi ja lamasime nüris tardumuses oma koides, suutmata omaenda nimegi meelde tuletada, oma vastsete meeste nimedest rääkimata. Tuleta mulle veel üks kord meelde, mis proua ma olingi? Mõned meist hoidsid kõhust kinni ja palvetasid valjult halastuse jumalanna Kannoni poole – Kus sa oled? –, samal ajal kui teised meist eelistasid vaikselt näost roheliseks minna. Ja tihtipeale ehmusime keset ööd üles ägeda õõtsatuse peale ja meil polnud hetkeks aimugi, kus me oleme ja miks meie voodid ometi seisma ei jää ja miks meie südamed säärasest kabuhirmust peksavad. Maavärin oli esimene mõte, mis meil tavaliselt pähe tuli. Sel hetkel küünitasime käed oma emade poole, kelle kaisus me olime lahkumishommikuni maganud. Kas nad magavad praegu? Kas nad näevad und? Kas nad mõtlevad ööd ja päevad läbi meile? Kas nad kõnnivad tänaval endiselt meie isadest kolm sammu tagapool, süli pakke täis, isad aga ei tassi samal ajal mitte midagi? Kas nad kadestavad meid salamisi, et me minema purjetasime? Kas ma siis ei andnud sulle kõike? Oli neil ikka meeles meie vanu kimonoid tuulutada? Oli neil ikka meeles kasse sööta? Olid nad ikka rääkinud meile kindlasti kõike, mida pidime teadma? Hoia teetassi kahe käega, hoia päikese eest varju, ära ütle iial rohkem kui vaja.
Enamik meist ses laevas olid mitmekülgselt haritud ja kindlad, et meist saavad head abielunaised. Mõistsime süüa teha ja õmmelda. Mõistsime teed serveerida ja lilli sättida ja tundide kaupa midagi kaalukat lausumata oma lamedatel laiadel labajalgadel istuda. Tüdruk peab tuppa sulanduma: ta peab olema kohal, ilma et paistaks eksisteerivat. Mõistsime matustel käituda ja kirjutada sügise möödumisest lühikesi nukrameelseid luuletusi, mis olid täpselt seitsmeteistkümne silbi pikkused. Mõistsime umbrohtu kitkuda ja tulehakatist raiuda ja kaevust vett vinnata, ja üks meist – riisijahvataja tütar – mõistis kõndida kolm kilomeetrit linna, kolmekümne viie kilone riisikott seljas, ilma et oleks kordagi higistama hakanud. Nõks on hingamises. Enamik meist olid heade kommetega ja äärmiselt viisakad, välja arvatud siis, kui saime vihaseks ja sõimasime nagu madrused. Enamik meist rääkis suurema osa ajast daamilikult, peenikese häälega, ja tegi näo, et teab palju vähem, kui me tegelikult teadsime, ja madrustest mööda kõndides kandsime iga kord hoolt, et astuksime väikeste tippivate sammudega, varbad korralikult sissepoole. Sest kui palju kordi olid meie emad meile öelnud: Kõnni linnarahva moodi, mitte nagu maakas!
Laevas pugesime igal õhtul kambakesi üksteise koikudesse ja olime tundide kaupa üleval ja arutasime, milline on see tundmatu mander me ees. Kuulu järgi sõid sealsed inimesed ainult liha ja nende keha oli üleni karvane (meie olime enamjaolt budistid ega söönud liha, ja karvad olid meil ainult asjakohastes paikades). Sealsed puud olid hiiglaslikud. Tasandikud olid tohutud. Naised olid lärmakad ja pikad – kuulu järgi meie pikimatest meestest terve pea jagu pikemad. Sealne keel oli meie omast kümme korda raskem ja kombed arusaamatult veidrad. Raamatuid loeti tagantpoolt ettepoole ja vannis kasutati seepi. Nina nuusati räpasesse riidetükki, mis topiti taskusse tagasi vaid selleks, et see hiljem välja võtta ja seda üha uuesti ja uuesti kasutada. Valge vastand polnud mitte punane, vaid must. Juurdlesime, mis meist küll nii võõral maal saab? Kujutlesime, kuidas meie – ebaharilikult väikesed inimesed, kel on ainsaks relvaks reisijuht – astume hiiglaste maale. Naerdakse meie üle? Süljatakse meie pihta? Või mis veelgi hullem, viimati ei võeta meid üldse tõsiselt? Kuid isegi tõrksaimad meist pidid tunnistama, et parem on abielluda Ameerikas võhivõõraga kui vananeda koos koduküla talumehega. Sest Ameerikas ei pidanud naised põllul töötama ja riisi ja küttepuid oli kõigile küllaga. Ja kuhu sa ka ei läinud, tegid mehed sulle ukse lahti ja kergitasid kaabut ja hõikasid: „Daamid ees!” ja „Teie järel!”
Julie Otsuka “Buddha pööningul”
„Otsuka on väga inimlikult ja autentsete kirjelduste kaudu edasi andnud seda, mida tähendas rangete traditsioonidega ühiskonnas naiseks olemine ning kuidas mõjutas maailma poliitiliste keeristormide aeg perede elu. Romaan pakub seepärast kindlasti nii äratundmist kui kaasatundmist kõigile lugejatele.” – Kertu Saks
„Napisõnaline, kuid samas nii kõlav, võimas, meeldejääv.” – The New York Times Book Review
„Õrn, nüansirikas, vahetu käsitlus terve põlvkonna naiste muredest ja lohutustest.” – Daily Telegraph
„Sügavalt liigutav … intensiivselt lüüriline … kompab luule piire.” – Independent
About the author
