M. W. Craven ei vaja eesti lugejale kaugeltki enam tutvustamist. Tema „Washington Poe” põnevussarjas on ilmunud juba neli raamatut, millest viimset kui üht on kõrgelt tunnustanud Briti krimikirjanike ühendus. Ka sarja viies romaan – lummav, õudne ja tapvalt vaimukas „Botaanik” – oli Briti parima krimipõneviku prestiižse auhinna nominent.
Iriomote saar, Jaapan
Saarel kasvas tüüringi pihlakaid ja rotangpalme ja leidus hooneid, mida tegelikult olemas ei olnud.
Tüüringi pihlakate tüved olid kaitstud suure hulga viieteistkümne sentimeetri pikkuste okastega. Puuduta vaid ühte ja valus õppetund on käes. Rotangpalmid ei olnud nii okkalised, kuid siiski sama tigedad. Nende peened, konksja tipuga väädid rippusid okstelt alla, püüdsid hooletuid kinni, mähkusid nende ümber ja muutsid liikumatuks.
Aga mitte ihusse tungivad ogad ei äratanud tähelepanu, vaid hoone ise. See oli kössis ja hall ning loodus oli selles võimust võtnud. Jämedad juured olid kivimüürid laiali lükanud ja ühe hoopis ümber kukutanud. Puuvõras nagu õrrel passivate lendkoerte väljaheide oli katuse valgeks värvinud.
Kogu seltskond vaatas ehitist üllatunult.
„Mis see on?” küsis Dora, kahekümnendates naisterahvas. Tal oli parasjagu vaheaasta pooleli. Kuue kuu pärast hakkab ta tegema seda, mida isa temalt ootab, ning otsib endale Citys töökoha, abiellub oma portfellihaldurist armsamaga ja toob ilmale pesakonna igavaid lapsi.
„Ma ei tea täpselt,” vastas giid. Tema nimi oli Andrew Trescothic ja džunglis liikumise müstilist kunsti oli ta õppinud Belize’il, Briti sõjaväes. „Ilmselt sõjajäänuk. Kusagil siin saarel peaksid olema operatsioon Ketsu-Go hooned.”
„Ketsu-Go?”
„Suitsiidne kaitsestrateegia, mille imperaator leiutas siis, kui oli selge, et võita ei ole enam võimalik. Ta pöördus kogu Jaapani rahva poole, et nood hakkaksid invasioonile vastu, loosungiga „Saja miljoni kuulsusrikas hukk”. Ta arvas, et kui ameeriklased sattuvad silmitsi katastroofilise hulga langenutega, õõnestab see nende soovi võidelda edasi, tingimusteta allaandmiseni. Ehk valivad nad hoopis relvarahu, mis ei sisalda Jaapani maismaaosa okupeerimist. Üks osa strateegiast hõlmas sisemaale selliste kindlustuste ehitamist, kus saaks säilitada kütust ja laskemoona. Siin ei oleks saanud kütust hoida, seega oletan, et tegemist on laskemoona laoga. Liitlased tegid need pärast jaapanlaste alistumist tühjaks, aga enamik hooneid jäeti alles.”
„Ohoo,” märkis Dora, „keegi siis polegi seda pärast sõda näinud?”
„Võimalik.”
Tegelikult ei olnud. Trescothic oli asjalik giid, kes oli nüüdseks viis aastat džunglisaartel gruppe juhtinud. Ta teadis kõigi operatsioon Ketsu-Go kindluste asupaikasid ja hoolitses selle eest, et iga reisiseltskond oma reisil ühe „avastaks”. Kui nad pildid ära tegid ja ringi lonkimise lõpetasid, jättis ta kindluse kohe umbes aastaks kõrvale. Siinses karmis kliimas ei kulunud hoonel kaua, et omandada taas selline välimus, nagu ei oleks seda aastakümneid puudutatud. Ta otsustas, et tegu on kahjutu pettusega, mis suurendas oluliselt jootraha, mida grupp talle baaslaagrisse tagasi jõudes andis.
„Kas me sisse võime minna?” päris Dora.
Trescothic kehitas õlgu.
„Ma ei näe selleks mingit takistust,” vastas ta.
„Lahe!”
„Aga olge madudega ettevaatlikud.”
Puituksest olid järel vaid roostetanud hinged. Dora ja peaaegu kogu reisiseltskond sisenes ettevaatlikult.
Viimane turist, sõnulseletamatu väljanägemisega mütsiga mees, pöördus ja küsis: „Andrew, kas te ei tule?”
Giid raputas pead.
„Vahest hiljem.” Andrew teadis, mis seal oli. Kandiline tuba ja suur maa-alune hoiuruum. Seintel jaapanikeelsed sildid ja põrandal loomasitt. Täpselt nagu kõikides teisteski. Ta teadis, et enamasti viibivad turistid sees umbes veerand tundi. Viis minutit ülakorrusel, viis maa-aluses laoruumis ja veel viis ülesvõtete tegemiseks. Piisavalt aega, et teed teha.
Ta ei jõudnud teekotikest tassi pannagi, kui kuulis Dora karjatust. Ta ohkas. Ilmselt sattusid surnud looma otsa. Paari aasta eest, ühes teises hoones, oli nii juhtunud. Turistid olid leidnud ainult sellel saarel elava leopardi alamliigi, Iromote kassi lagunenud laiba. Loom oli läbi katuses oleva augu majja kukkunud ja lõksu jäänud. Vaeseke suri nälga.
Trescothic ajas end jalule ja sisenes vanasse kaitserajatisse. Ta kuulis seltskonna hääli. Nad olid all laoruumis. Ta sörkis trepist alla, teel tormas talle vastu üles kihutav Dora.
„Ma hakkan vist oksele,” teatas ta.
Giid ohkas jälle. No tõepoolest, need linnavurled võiksid end kokku võtta. See mõte käis tal iga reisi jooksul vähemalt korra peast läbi. Moodsad maadeavastajad polnud sugugi nii vastupidavad kui sõdurid, kellega ta aastaid tagasi koos õppustel oli. Iga väiksemgi asi ajas nad endast välja. Surnud loom, õel kommentaar Twitteris, kahtlane skulptuur …
Ta manas näole karmi ja asjaliku endise sõjaväelase ilme, kellena turistid teda näha soovisid, ja sisenes laoruumi.
Kolmkümmend sekundit hiljem oli ta väljas tagasi, hingeldas raskelt ja kobas seljakotist satelliittelefoni järele.
Dora ei hakanud karjuma surnud looma pärast.
See oli hoopis midagi muud.
Midagi kohutavat.
* * *
Samal ajal kui Trescothic satelliittelefoniga rääkis, astus mittemidagiütleva välimusega mees Glasgow äärelinna tööstuspiirkonnas välja silmapaistmatust valgest kaubikust. Ta sisenes Banneri keemiakauplusse ja suundus leti äärde.
„Palun mulle kakssada liitrit atsetooni,” küsis ta firma logoga – stiliseeritud B katseklaasi kohal – polosärki kandvalt mehelt.
„On teil isikut tõendavat fotoga dokumenti?” küsis müüja. „Atsetoon on kolmanda kategooria lähteaine, mida saab kasutada lõhkeaine valmistamiseks. Firma eeskirjad näevad ette, et küsime isikutunnistust.”
Mittemidagiütleva välimusega mees võttis välja juhiloa nimega, mis otsekohe unustatakse. Leti taga seisja sisestas andmed arvutisse. Kui atsetooni eest oli makstud, küsis ta: „Kas auto on väljas?”
„On küll.”
„Poisid toovad kauba sinna. Aitavad peale laadida.”
„Aitäh.”
„Ahjaa, veel üks asi. Ma pean arvutis „ostu põhjuse” lahtrisse midagi kirjutama.”
„Mul on probleeme kahjuritega,” vastas mittemidagiütlev mees.
M. W. Craven “Botaanik”
„Craven oskab juhtida sündmusi suurepäraselt kummalisest algusest kuni ägeda finaalini mööda keerulisi radu, kus on nii ümbersõite kui ummikteid.” – Jaan Martinson
Loe lähemalt!
About the author
