Vanad rahvamajad
Oi, need rahvamajad olid hubased. Just need vanad eestiaegsed.
Tulikuum ahi praksus saalinurgas. Esinejate toas lõhnas kohvi ja rosolje järele. Kohalikud prouad olid lasknud kätel käia ja katnud esinejate tuppa laua. Kõigepealt maanduski bänd laua taga ja tõstis ette. Salatid, süldid, singirullid, marineeritud räimed, praed ja plaadikoogid, kohvid, pepsid, fantad, viinad, konjakid, vahuveinid.
Ühismajandi juubelipeoks oli ostetud uued serviisid – taldrikuid mitmes mõõdus, vaagnad ja liuad, kannud ja karahvinid. Pärast suruti salatikausid kõige täiega pillimeestele kaasa, võtke aga võtke, kes meil neid süüa jõuab!
Bändil oli põnev liikuda ruumides, kus tegutsesid kohalikud kunsti- ja taidlusringid ja kus vedeles ammuste näidendite dekoratsioone ja rekvisiite. Vahel võttis bänd mõne papist lehma või sauna või puu lavale kaasa ja kohalikud tundsid ära, kust näitemängist see oli ja elevust kui palju.
Ja kõige põnevamad kohad olid urkad, mis jäid lava tagaseina riputatud horisondiriide taha. Taevas ise teab, mida kõike sealt leida võis. Paiste trummiplaate, Musima kitarre, eestiaegseid pasunaid ja muid sedasorti aardeid. Asjad, mida kellelgi enam vaja polnud, tõsteti sinna jalust ära.
Harryle ja Tiidule meenutavad vanad rahvamajad kõigepealt lapsepõlvesuvesid Karepa rahvamajas, kus poisid kinoseansi järel bändi tegid – Tõnis Kõrvits mängis klaverit või kitarri, Toomas Kõrvits enamasti kitarri; kohaliku õpetaja Arno Kasemaa pojad Olavi ja Heiti ning hilisem Lahemaa rahvuspargi direktor Arne Kaasik lõid ka aktiivselt kaasa.
Harry taipas juba väikese pätakana, et bänditegemine on väärt värk.
Aga vanade rahvamajade kõrval sattus esinemispaikadeks ka seitsmekümnendatel ehitatud modernistlikke arhitektuuriimesid, rikaste majandite keskusehooneid, kuhu mahtusid peosaalid ja raamatukogud, kontorid, baari- ja kaminanurgad. Pilte neist uhketest ehitistest ilmub tänapäeval rubriigis unustatud hiilgus või fotokülgedel enne ja nüüd. Dolomiit, punane tellis, puhas vuuk, lateksiga kaetud baaripukid, fantaasiarikkad valgustid, tuntud meistrite eksklusiivsed disainivigurid.
Nii mõnegi sellise maja ümber ja sees kasvavad praegu maltsad ning nõgesed ja loodus võtab võimust. Aga sammaldunud müürid on hääbuvatenagi kunstiteosed. Üks puudus neil modernsetel arhitektuuriimedel siiski oli – akustikaga olnud asjad halvasti. Rokimeestel endilgi pärast pea valutas, kui pidu läbi sai. Eestiaegsetes rahvamajades seda muret ei olnud, seal hoidsid rasked lavakardinad ja akna-eesriided helilaineid vaos.
— — —
IFF: Esinesime Abja-Paluoja vanas imelises ahjuküttega rahvamajas, väljas külm, toas soe.
Peo käigus läks nii palavaks, et no võimatu olla! Küsisime, et kas vett saaks? Muidugi saab, miks ei saa! Natukese aja pärast toodigi vett. Tõsteti ämber keset tuba ja mitte ühtegi kruusi ega kopsikut! Panime ämbrist nagu hobused …
— — —
HARRY: Kas sa Suislepa nalja mäletad?
IFF: Hullumaja!
HARRY: Suislepa rahvamaja juhataja käis ringi ja tänitas, et hullumaja ja hullumaja. Orgunn oli tal pehmelt öeldes nõrk. Mäng sai läbi, ootasime bussi ja bussi ei tule! Vihastasime, tahtsime juhatajale kuidagi keerata. Ja et aega oli, tõstsime kahes toa sisustuse täiesti ringi.
IFF: Juhataja kabineti toolid-lauad-kapid viisime kõrvaltuppa ja kõrvaltoa toolid-lauad-kapid tõime asemele. Ja kujutasime ette, kuidas vana järgmisel hommikul tööle tuleb. Pohmas peaga ei saa aru ka, kuhu tuppa on sattunud!
TIIT: Oi, seda reaktsiooni oleks tahtnud näha!
IFF: Kusjuures korrektselt tassisime ümber!
KAPPEL: Paras psühhoterror, kui aus olla!
Madis Jürgen “Rock Hotel. Viimane mäng”
Nagu Rock Hoteli mehed ise ütlevad – see, et nad hakkasid rock’n’roll‘i klassikat tegema, oli nagu sahmakas kerisele. See oli kraam, mis meeldis meestele endile ja meeldis publikule. Sai kõvasti virutada ja ei pidanud väga tarka nägu tegema. Ja nüüd — 43 aastat hiljem, oli viimane mäng. Kas ikka oli? Mehed pole selles üksmeelel. Kikilips jäi ju tegemata!
About the author
