Virginie Despentesi “King Kongi teooria” on kõrgelt hinnatud kirjaniku memuaar ning isikupärane manifest, mis raputab ja provotseerib. Oma pungilikus stiilis kirjutab “Vernon Subutexi” autor avameelselt nii oma skandaalsest minevikust kui ka naiste ja meeste suhetest ühiskonnas laiemalt. Raamat on hea teejuht kõigile, kes tunnevad, et need asjad võiksid natuke teistmoodi käia.
Pahad leidinandid
Ma kirjutan koledate poolelt, koledate jaoks, eitede, rekka- lesbide, frigiidsete, nikunäljas, nikkumatute, hüsteerikute, sõgedike, kõigi jaoks, kes on pandavate naiste suurelt turult välja praagitud. Ja et asi oleks selge, alustan ma sellest: ma ei ürita end välja vabandada, ma ei tulnud halama. Ma ei vahetaks kohti mitte kellegagi, sest olla Virginie Despentes tundub mulle huvitavam kui miski muu.
Minu meelest on vägev, et on olemas ka naisi, kellele meeldib võrgutada, kes oskavad võrgutada, kes oskavad mehele saada, ühtedest õhkub seksi, teistest koolilastele õhtuooteks küpsetatud keeksi. Vägev, et on väga armsaid naisi ja neid, kes naudivad naise- likkust täiel rinnal, et on noori, väga kauneid naisi, edevaid ja sära- vaid naisi. Tõesõna, mul on väga hea meel kõikide naiste pärast, kellele sobib, et asjad on nii, nagu nad on. Nendes sõnades puudub igasugune iroonia. Mina lihtsalt juhtumisi ei ole üks neist. Muidugi ei kirjutaks ma seda, mida kirjutan, kui oleksin kaunis, nii kau- nis, et muuta kõikide meeste suhtumist, keda oma teel kohtan. Mina räägin prolenaissoo esindajana, sellena rääkisin ka eile ja täna hakkan otsast pihta. Kui elasin veel abirahadest, ei tundnud ma tõrjutuse pärast mingit häbi, ainult viha. Samamoodi naisena: ma ei tunne vähimatki häbi selle pärast, et ma pole superkuum. Samas olen maruvihane, et mulle kui naisele, kes mehi eriti ei huvita, püütakse pidevalt selgeks teha, et mind ei peaks olemaski olema. Me oleme alati olnud. Isegi kui meid pole mainitud meeste- romaanides, kus kujutatakse ainult neid naisi, kellega tahetakse magada. Me oleme alati olemas olnud, me pole kunagi sõna võtnud. Isegi nüüd, kus naised avaldavad palju romaane, kohtab harva eemaletõukava või keskpärase kehaga naistegelasi, kes ei suuda meest armastada või lasta ennast armastada. Vastupidi, tänapäeva kangelannad armastavad mehi, tutvuvad nendega hõlpsasti, teise peatüki lõpuks magavad nendega, nelja rea jooksul saavad orgasmi ja neile kõigile meeldib seks. Naisluuseri kuju on mulle enam kui sümpaatne, see on mulle olemuslik. Täpselt samamoodi nagu ühis- kondliku, majandusliku või poliitilise luuseri kuju. Ma hoian nende poole, kes ei saa hakkama, sel lihtsal põhjusel, et ma ise ei saa eriti hästi hakkama. Ja et üldpildis leiab vaimukust ja leidlikkust pigem meie poolelt. Kui pole millegagi poosetada, ollakse tihtipeale loovamad. Naisena olen ma pigem King Kong kui Kate Moss. Ma olen selline, kes ei saa mehele, kellega ei tehta lapsi, ma räägin kui naine, kes on alati kõike liiga palju – liiga agressiivne, liiga lär- makas, liiga jäme, liiga jõhker, liiga tahumatu, alati liiga mehelik, nagu mulle öeldakse. Samas eristavad just mehelikud omadused mind ülejäänud heidikutest. Kõik, mida ma oma elu juures armas- tan, mis mind on päästnud, võlgnen ma oma mehelikkusele. Just sellest vaatepunktist, naisena, kellel puudub võime tõmmata mees- soo tähelepanu, rahuldada meessoo soove ja rahulduda varjus istumisega, ma kirjutangi. Ma kirjutan siit, mitteahvatleva, kuid ambitsioonika naisena, keda tõmbab iseteenitud raha, tõmbab võim, tegutsemine ja keeldumine, pigem linna peal käimine kui toas istumine, keda erutavad alati kogemused ja kellele ei piisa teiste juttudest. Mul pole mingit huvi ajada kõvaks meestel, kes ei pane mind unistama. Mulle pole kunagi silma torganud, et ahvatlevatel tüdrukutel nii hullult lõbus oleks. Ma olen end alati koledana tundnud, mul on sellega üsnagi lihtne leppida, sest see on päästnud mind sitasest elust, kus pidanuks klammerduma kenade tüüpide külge, kes poleks mind kunagi Alsace-Moselle’i piirist kaugemale viinud. Ma olen endaga rahul sellisena, nagu ma olen, pigem tahtja kui tahetu. Nii ma kirjutangi siit, laojääkide, väärakate poolelt, nende naiste poolelt, kes on juuksed maha aja- nud, kes ei oska riietuda, kes kardavad haiseda, kellel on hambad pekkis, kes ei oska olla, kellele mehed ei tee kingitusi, kes nikuks igat sõbralikku nägu, paksude litside, kõrendlike libude poolelt, nende naiste poolelt, kellel on alati kuiv, kõht ees, kes tahaksid olla mehed, kes peavad end meesteks, kes unistavad pornostaari elust, keda mehed üldse ei koti, aga keda huvitavad nende pruudid, kellel on suur perse, kellel on jämedad ja väga tumedad karvad ning kes ei kavatsegi end raseerida; jõuliste, lärmakate poolelt, nende naiste poolelt, kelle käes läheb kõik katki, kes ei armasta lõhnapoode, kelle põsepuna on liiga punane, kelle figuur ei luba käia riides nagu bimbod, aga kes õudselt tahaks; kes tahavad kanda tänaval meestehilpe ja habet, kes tahavad kõike näidata, kes on kompleksides ja häbelikud, ei oska öelda ei, kes pannakse luku taha ja surutakse maha, kes tekitavad hirmu, kes tekita- vad haletsust, kes ei isuta, kes on lodeva naha, kortsus näoga, kes unistavad lifting’ust, rasvaimust, ninaluumurrust, et saaks seda kohendada, aga kellel pole iluopiks raha, kelle välimus on käest ära, kes on iseenda ainsad kaitsjad, kes ei oska olla toeta- vad, kellel on oma lastest kama, kellele meeldib end baarides käpuli juua, kes ei oska end tagasi hoida; samamoodi ja sama soojaga kirjutan ka meestele, kes ei taha olla kaitsjad, kes tahaks olla, aga ei oska, kes ei oska kakelda, kes kipuvad ulguma, kes ei ole ambitsioonikad ega võistlushimulised ega hea varustusega ega agressiivsed, kes on kartlikud, häbelikud, haavatavad, kes eelistavad pigem tegeleda koduga kui käia tööl, kes on tundlikud, kiilakad, liiga vaesed, et meeldida; meestele, kes tahaks kepitud saada, kes ei taha lasta enda peale loota, kellel tuleb õhtuti üksi hirm peale.
Sest seda valge naise ideaalkuju, kes oleks ahvatlev, aga mitte litsakas, korralikus abielus, aga mitte allaheitlik, töökas, aga mitte nii edukas, et mehest üle sõita, sale, aga mitte toitumishull, igavesti noor ja ilukirurgiast rikkumata, särav emme, aga mitte küürus mähkmete ja koolitööde koorma all, tubli perenaine, aga mitte harilik majaori, haritud, aga vähem kui mees, seda õnnelikku valget naist, keda meile pidevalt nina alla hõõrutakse, kellega me peaks püüdma sarnaneda – ehkki jääb mulje, et ta saab sitaks vatti suht mitte millegi nimel –, ei ole mina igatahes mitte kunagi kohanud, mitte kuskil. Ma arvan, et teda polegi olemas.
Virginie Despentes “King Kongi teooria”
Kairi Look soovitab: “Skandaalse prantsuse punkautori provokatiivne ja isiklik sugudeteemaline manifest kütab gaasipedaali kohe põhja. Despentes paneb hagu alla soostereotüüpidele, normatiivsetele nõmedustele ja klassiühiskonnale, mis teevad elu hapuks eelkõige naistel, aga ka meestel. Feministlik kirjandus lahjeneb Despentesi transgressiivse andmise kõrval turvaliseks meelelahutuseks. Lõpetuseks memo: tšau, tüdrukud, tehke, mis tahate, persse reeglid!”
About the author
