Delia Owensi romaan “Kus laulavad langustid” on erakordselt peen ood loodusele, habras täiskasvanuks saamise lugu ja painav mõrvamüsteerium. Kirjaniku mõtlemapanev, elutark ja sügavalt liigutav romaan tuletab meile meelde, et meid jääb alatiseks saatma see laps, kes me kord olime. “Kus laulavad langustid” on ilmumisest alates olnud New York Timesi raamatumüügi edetabeli tipus.
1960
Ühel päeval sel lugemise suvel, kui Kya paadiga Üpiku juurde podistas, ütles too: „Aga nüid, preili Kya, on mul veel üks jutt. Ühed mehed on käind siin nuhkimas, sinu kohta küsimas.”
Kya vaatas mehele otse silma sisse, mitte ei pööranud pead kõrvale. „Kes, mis nad tahtsid?”
„Ma usun, et nad olid sotsuaalhoolekandest. Küsisid igasugu küsimusi. Kas su isa on kuskil, kus su ema on, kas sa sel sügisel kooli lähed. Ja millal sa siin käid; eriti tahtsid nad tiada, millal sa siin käid.”
„Missa neile ütlesid, Üpik?”
„Noh, ma andsin endast parima, et neid eksitada. Ütsin neile, et su isal põle äda kedagi, et ta on merel kalal, muud miskit.” Ta naeris, pea kuklas. „Siis ütsin neile, et mai tia iial, millal sa siia saabud. Ära nüid muretse, preili Kya. Üpik saadab nad tühja tuult taga ajama, kui nad veel piaksid siia tulema.”
„Aitäh.” Pärast paagi täitmist suundus Kya otse koju. Ta peab nüüd rohkem valvel olema, otsima endale padural ehk koha, kuhu saaks mõneks ajaks peitu pugeda, kuni nad loobuvad.
Hiljem sel pärastlõunal, kui Tate oma paati kaldale juhtis, paadikere liival vaikselt krudisemas, küsis ta: „Kas me võiksime kusalgil mujal kohtuda, mitte siin?”
„Tere, Kya, tore sind näha!” Tate tervitas teda, roolipinni juurde istuma jäädes.
„Missa siis arvad?”
„See on kusagil, mitte kusalgil, ja viisakas on teisi enne tervitada, kui hakkad neilt teenet paluma.”
„Sa ise ütled ka vahest kusalgil,” ütles Kya peaaegu naeratades.
„Nojah, meil kõigil on magnoolia-suu, sest me oleme pärit Põhja-Carolina kolkast, aga peame ju üritama.”
„Tere päevast, härra Tate,” ütles tüdruk siis väikese kniksu saatel. Poiss nägi vilksamisi seda südikust ja sõjakust, mis kusagil tüdruku sees peitus. „Nii et kas me saaksime siis kohtuda kusagil mujal, mitte siin? Palun.”
„Eks ikka, muidugi, aga miks?”
„Üpik ütles, et sotsiaalhoolekanne otsib mind taga. Ma kardan, et nad tõmbavad mu konksu otsa nagu forelli ja panevad kuhugi kasuperesse või miskit.”
„Noh, aga peidame end siis parem kaugele eemale, sinna, kus laulavad langustid. Tunnen kaasa neile kasuvanematele, kes sinu endale saavad.”
Tate’i kogu nägu naeratas.
„Missa sellega mõtled, et seal, kus laulavad langustid? Ema ütles ka ikka nii.” Kyale meenus, et ema julgustas teda alati padurat avastama: „Mine nii kaugele, kui saad – sinna kaugele välja, kus laulavad langustid.”
„See tähendab padura äärealasid, kus elavad olendid on veel metsikud ja käituvad ka nagu metsikud olendid. Nii, aga on sul siis mõtteid, kus me võiksime kohtuda?”
„On üks koht, mille ma kord leidsin, üks vana lagunev metsaonn. Kui õige ärapööramise koht on teada, saab sinna paadiga ligi; ise saan ma sinna jala.”
„Olgu siis nii, roni sisse. Näita mulle praegu tee kätte; järgmine kord kohtume seal.”
„Kui ma seal olen, jätan siia ankrupalgi juurde väikese kuhja kivikesi.” Kya osutas kohale laguuni rannal. „Muidu olen kuskil siinsamas ja tulen välja, kui su paati kuulen.”
Nad podistasid aeglaselt läbi padura, siis tuhisesid lõunasse üle avamere, linnast eemale. Kya istus vööris, hüples paadiga kaasa, tuulepisarad mööda põski nirisemas ja jahedatena ta kõrvu kõditamas. Kui nad väikesesse abajasse jõudsid, juhatas Kya poissi edasi mööda kitsast mageveesängi, mille kohal rippusid madalal põldmurakaoksad. Mitmel korral tundus veetee kokku kuivavat, kuid Kya andis märku, et minek on turvaline, ning nad ragistasid edasi läbi võsa.
Viimaks murdsid nad välja avarale niidule, kus ojasäng jooksis mööda ühetoalisest palkonnist, mille üks ots oli sisse vajunud. Palgid olid järele andnud, mõned neist vedelesid maas nagu Mikadomängu tikud. Katus, mis toetus endiselt pooliku seina najale, oli vajunud viltu, lössitades nagu lotakas kübar. Tate sikutas paadi mudakaldale ja nad kõndisid vaikides avatud ukse poole.
Onnis sees oli pime ja haises roti kuse järele. „Noh, ma loodan, et sa ei kavatse siia elama asuda – kogu see kupatus võib sulle iga hetk kaela sadada.” Tate tõukas käega seina. See tundus üsna vastupidav.
„See on aint peidupaik. Ma võin siia veidi toitu tuua, juhuks kui pian end mõneks ajaks ära peitma.”
Tate pööras end ringi ja vaatas teda, kui nende silmad pimedusega harjusid.
„Kya, kas sa pole mõelnud, et võiksid lihtsalt kooli tagasi minna? See ei tapaks sind ja kui sa läheksid, jätavad nad su äkki rahule.”
„Nad said arvatavasti aru, et ma olen päris üksi, ja kui ma kooli lähen, nabivad nad mu kinni ja pistavad mingisse lastekodusse. Pealegi olen ma nüid kooli jaoks liiga vana. Kuhu nad mu paneksid, esimesse kassi?” Ta silmad läksid suureks mõttest, kuidas ta istub tillukesel toolil, ümbritsetuna väikestest lastest, kes oskasid kõiki sõnu hääldada ja viiekümneni lugeda.
„Mida, nii et sa siis plaanid igavesti üksinda padural elada?”
„See on parem kui minna kasuperesse. Isa ütles ikka, et kui me alvasti käitume, annab ta meid ära kasuperre. Ütles, et nad on seal õelad.”
„Ei, ei ole. Mitte alati. Paljud neist on toredad inimesed, kellele meeldivad lapsed,” ütles poiss.
„Sa tahad öelda, et sa läheks ennem kasuperre, kui jääksid elama padurale?” küsis Kya, lõug trotslikult õieli, üks käsi puusas.
Poiss oli hetke vait. „Noh, too siia mõned tekid ja tikud, kui külmaks läheb. Võib-olla mõned purgid sardiine. Need kestavad igavesti. Aga ära siin värsket toitu hoia; see meelitab karud ligi.”
„Mai karda karusi.”
„Ma ei karda karusid.”
Ülejäänud suve pidasid Kya ja Tate oma lugemistunde lagunenud onnis. Augusti keskpaigaks olid nad „Liivamaakonna almanahhi” läbi lugenud ja kuigi Kya ei osanud lugeda igat sõna, sai ta enamvähem hakkama. Aldo Leopold õpetas talle, et lammid on jõgede elusjätkud ja jõed võivad need iga kell endale tagasi nõuda. Kõik, kes elavad lammil, lihtsalt ootavad, kuni jõgi jälle tuleb. Ta sai teada, kuhu haned talveks lähevad ja mida nende muusika tähendab. Poisi pehmed sõnad, mis kõlasid peaaegu nagu luule, õpetasid talle, et muld on elust pungil ja maailma üks kõige kallemaid rikkusi; et märgalade kuivendamine kuivatab ära maapinna miilide kauguselgi, tappes koos veega taimi ja loomi. Mõned seemned lebavad aastakümneid suikunud olekus kuivanud maapinnas ja ootavad, ja kui vesi viimaks jälle koju tuleb, tungivad nad mühinal läbi mullapinnase, oma nägusid taas lahti voltides. Need olid imed ja päriselulised teadmised, mida ta poleks koolis iial õppinud. Tõed, mida kõik peaksid teadma, kuid mis ometi, ehkki asuvad nähtaval kohal kõikjal meie ümber, paistsid olevat peidus nagu seemnedki.
Nad kohtusid palkonnis mitu korda nädalas, kuid enamiku öödest magas Kya hütis või rannal koos kajakatega. Ta pidi enne talve tulekut küttepuid korjama, ning tegi sellest endale suure eesmärgi, vedas puuhalge kohale lähedalt ja kaugelt ning ladus need enam vähem korraliku riidana kahe männi vahele. Tema aias kasvavate naeriste pealsed ulatusid napilt üle kuldvitsade, ometi oli tal rohkem juurvilju, kui tema ja hirved jõudsid ära süüa. Ta korjas viimase hilissuvise saagi ning ladustas kabatšokid ja peedid tellistest ja laudadest laotud trepi alla jahedasse.
Aga kogu selle aja kikitas ta kõrvu, et tabada automootori jõnksuvaid helisid, kui mehi täis auto tuleb teda ära viima. Vahel oli see kuulatamine väsitav ja kõhedust tekitav, seega kõndis ta palkonni juurde ja magas öö selle muldpõrandal, varutekk ümber. Ta ajastas oma rannakarbikorjamise ja kalasuitsutamise nii, et Tate sai kõik Üpiku juurde viia ja talle varusid vastu tuua. Nii oli tema kõhualune vähem näha.
Delia Owens “Kus laulavad langustid”
Aastaid on jutud Paduratüdrukust kummitanud Barkley Cove’i, vaikse Põhja-Carolina rannikulinnakese elanikke. Kui 1969. aastal leitakse paduralt nägusa Chase Andrewsi surnukeha, kahtlustavad kohalikud kohe Kya Clarki – Paduratüdrukut.
Aga Kyat tunnevad vähesed. Tundlik ja intelligentne tüdruk on elanud aastaid üksinda padural, mida ta oma koduks nimetab, leidnud sõpru kajakate hulgast ja õppetunde liivateradest. Elus vaid ühe päeva kooliharidust saanud tüdruk on sündinud loodusteadlane, kes õpib maailma tegelikke reegleid maalt endalt. Kuni jõuab kätte aeg, mil Kya hakkab tundma igatsust puudutuste ja armastuse järele, ning kui tema metsik ilu võlub ära kaks linnakese noormeest, avab Kya end uuele elule – kuni sünnib mõeldamatu. Loe edasi…
About the author
