Meil on väga hea meel, et krimikuu viimased lugemissoovitused tulevad Linnateateri näitlejalt ja suurelt krimikirjanduse fännilt Elisabet Reinsalult. Lisaks näitlejatööle ja raamatute lugemisele toimetab Elisabet heategevusliku projektiga Juturiiul, mis sai loodud kevadise eriolukorra ajal selleks, et pakkuda lastevanematele veidi hõlpu ja lastele lohutust, ning mille laiem eesmärk on kasvatada raamatuhuvilisi noori inimesi. Selle projekti raames tutvustavad toredad näitlejad videopostituste kaudu lastele vahvaid kirjanikke ja nende teoseid. Vaata lähemalt!
Ja nüüd lugemissoovituste juurde:
Stieg Larssoni Milleniumi triloogia “Lohetätoveeringuga tüdruk”, “Tüdruk, kes mängis tulega”, “Purustatud õhuloss”
Elisabet soovitab: “Hea krimikirjandus tähendab minu jaoks enamat kui lihtsalt põnevust, närvikõdi, lõpplahendusena mõrtsuka ülestunnistust ja kinninabimist. Hea detektiiviromaan teeb üldistuse inimeseks olemise kohta. Näitab, et meis kõigis on olemas ka tume pool, mis n-ö “soodsates” kasvutingimustes võib inimese loomust kujundada nii, et süngus võtab võimust. Lisaks teeb ta üldistuse ka ühiskonna kohta, kus romaanis toimetavad tüübid elavad. See raamat on üdini “Rootsi”, kui nii võib väljenduda. Kohvikud susisevate espressomasinatega, võileivad suitsuvorsti, hapukurgi ja maksapasteediga – need kõik on mulle kui lugejale väga sümpaatsed, luues siiski pildi riigist, kus aastaid valitsenud heaolu varjus leiavad aset valgustkartvad teod. Aga mitte ainult, kriminaalromaanina on see tõeliselt eristuv, millesarnast ma varem pole lugenud. Juba peategelane, Lisbeth Salander, on täiesti isevärki tegelaskuju. Teda on võrreldud Pipi Pikksukaga, kuid see on päris pealispindne lähenemine. Jah, ta on poisiohtu tüdruk, kes on maailmas totaalselt üksi, kes võitleb kõikehõlmava masinavärgiga, mida juhivad mehed oma parimais aastais. Ta on kaugel n-ö positiivsest kangelannast, mis on samuti tavapäratu. Olukorrad, millesse ta satub on pentsikud, pealtnäha lahendamatud, aga kuidagi õnnestub tal neist läbi murda ning kasvada inimeseks, kes elab oma reeglite järgi, kes ei paendu oma tõekspidamiste ees, kes on südikas ja vapper, kuid 
samas ka õrn ja haavatav. Lõpuks kasvab ta mulle südamesse. Selles raamatus on ka teisi rikkalikke, vastuolulisi ja rafineeritud tegelaskujusid, kelle valikud võivad olla küsitavad, kuid ometigi ainuvõimalikud selles ajahetkes. Inimesed, kellel on mitu erinevat poolust. Nagu meis kõigis. Selle raamatutriloogia süžee on nii paeluv ja täis nii uskumatuid keerdkäike, et kogu lugemisteekonna vältel olin ma lihtsalt rabatud. Peopesad olid kaasahaaravusest sõna otseses mõttes niisked. Milleniumi triloogia eristub kõikidest teistest kriminaalromaanidest, mida olen lugenud. Mäletan, kui soetasin endale “Lohetätoveeringuga tüdruku”, siis müüja raamatupoes pilgutas vandeseltslaslikult silma ja lausus: “Võin teile kinnitada, et tulete kohe ka järgmiste osade järele!” Nii läkski.”
Ruth Rendell „Kivist kohtunik“
Elisabet soovitab: “Olen muidu väga suur Skandinaavia krimikirjanike sõber. „Minu“ kirjanikud, kelle uusi teoseid alati südame põksudes ootan on Jo Nesbǿ, Lars Kepler, Yrsa Sigurdardøttir. Suur lemmik on ka Henning Mankell, kes kahjuks meie hulgast on küll lahkunud, kuid kelle loodud Kurt Wallanderi tegelaskuju oma põhjamaiselt introvertse vastuolulise karakteriga on minu jaoks võrdkujuks kõikidele fiktiivsetele politseiuurijatele. Suur oli mu üllatus, kui sel suvel avastasin Inglismaa krimikirjanduse Grand Old Lady, Ruth Rendelli, ja tema „Kivist kohtuniku“. See raamat annab ennast suhteliselt vaoshoitult kätte, kui jätta muidugi kõrvale tõsiasi, et esimestel lehekülgedel paljastatakse lugejale mõrvar. Juba selline algus on õrritav. Ometi ei kao pinevus kuni viimaste lehekülgedeni. Seda raamatut on tõesti võimatu käest panna. Tegemist on meisterliku psühholoogilise trilleriga. Inimloomuse kõrgtasemelise uurimustööga. See näitab meile, kui ohtlik on rumalus, osavõtmatus, harimatus. Kui raske koorem on saladus, mida inimene terve elu peab kaasas kandma, kui palju energiat läheb selle varjamiseks ja kuidas lõpuks inimene selle all murdub. Mis juhtub inimestega siis, kui neil puudub igasugune empaatiavõime ning kui hävitav on usuhulluse fanaatiline mõju nõrgale väljakujunemata vaimule. Samas näitab see raamat tohutut lõhet erinevatesse ühiskonnakihtidesse kuuluvate inimeste vahel. Ja kui väljapääsmatu on see olukord ka Inglismaal, kus üldiselt saab erinevate seisuste vahel suhteliselt lõdvalt liikuda, kui ainult südikust ja pealehakkamist leidub. Tänapäeva maailmas jäävad vaesed aina vaesemaks ja rikaste kätte koguneb üha enam rikkust. Ent haridus tõesti päästab maailma! Vähemalt peaks selle poole püüdlema. Raamatute lugemine võiks olla üks tee enese ja ka teiste inimeste käitumise paremaks mõistmiseks. Head krimiromaanid pakuvad seda alati!”
Yrsa Sigurdardøttir “Pärand”, “Lõpparve”, “Lunastus”
Elisabet soovitab: “Yrsa Sigurdardøttir on üks omapärane Islandi kirjanik, kes alustas lasteraamatute autorina (olles ise samal ajal diplomeeritud linnaplaneerija). Ühel hetkel tundis ta, et lastele kirjutamine on seotud suure riski ja vastutusega – kuna lapsed on välja kujunemata ja mõjutatavad, siis ühes intervjuus on ta maininud oma hirmu, et mis saab siis, kui laps on pärast tema teoste lugemist n-ö hullem inimene kui enne. Niisiis, hakkas ta kirjutama täiskasvanutele. Olles ise suur krimifänn, polnud tal kahtlust, et just selles žanris tahab ka tema kätt proovida. Teda saatis kiiresti edu. Autori teoseid on tõlgitud enam kui 30 keelde.
Soovitatud raamatud on suurepäraselt loetavad ka eraldiseisvatena. Neid ühendab peategelaste tandem – politseiuurija Huldar ja lastepsühholoog Freija. Kui ma avastan mõne autori, kelle poolt loodud maailm mulle sümpatiseerib, siis tahan kõiki tema teoseid ahmida ning ootan kannatamatult uute järgede trükki minemist. Seetõttu on väga tänuväärne, et tegemist on n-ö Yrsa Sigurdardottiri lastemaja lugude seeriaga. Pärast Liza Marklundi Annika Bengtzoni sarja olen kibeledes oodanud mõnd tavalist, kuid vastuolulist naispeategelast, kes oleks ühtviisi tugev ja õrn, kelle elu on täis käänakuid ja kompromisse, koperdamisi ja paineid, kuid kellega hõlpsasti samastuda, kes oleks naine nagu mina, sina, meie. Õnneks on Yrsa Sigurdardøttir ja tema loodud lastepsühholoog Freija. Kes tänu oma tööle satub kokku ennenägematute õuduste ja verdtarretamapanevate sündmustega. Sest jubedusi nendes raamatutes jagub, kuid see pole asja tuum, vaid teatud sündmuste paratamatu tagajärg. Kusagil on autor öelnud, et tahtis kujutada selliseid mõrvu, mida üheski krimkas varem pole tehtud. Uskuge, see tal õnnestub. Ent autori tugevus peitub ikkagi ühiskonna peegeldamises, inimloomuse tõlgendamises ja meid ümbritsevate sotsiaalsete nähtuse analüüsis. Tema raamatud pole lihtne lugemine, kuid nendes on sügavust ja helgust, isegi huumorit, mis annab lootust ja pakub olemiseks lohutust ning hõlpu. Samas ütleb midagi väga tabavat ja sügavamõttelist meie kaasaja kohta.”
About the author
