Kirjastaja, tõlkija ja toimetajana on René Tendermann ilu- ja noortekirjandust välja andnud 17 aastat, ning on Paabeli Torni tõlkeauhinna laureaat.
René soovitab häid põnevusromaane, mille lugemisega pikki ja külmi sügisõhtuid sisustada!
Agatha Christie “Saladuslik juhtum Stylesis”
Esimesena soovitan ma tõelist pärli, krimikirjanduse absoluutset klassikat. Agatha Christie romaani “Saladuslik juhtum Stylesis” esmailmumisest möödub 100 aastat. Just selles raamatus kohtume me esimest korda hiilgava detektiivi Hercule Poirot’, tema väsimatu abilise kapten Arthur Hastingsi ja inspektor Jappiga.
Hercule Poirot on sõjakoleduste eest põgenenud Inglismaale, kus peatub lahke pererahva kutsel Stylesi mõisas. Kuni sureb proua Inglethorp. See on mõrv! Appi tõttab diskreetsuse poolest tuntud belglane, kes ei pea tegema muud, kui asetama väikesed olulised faktikesed ühele ja väikesed tähtsusetud faktikesed teisele poole ning andma oma hallidele ajurakukestele voli tööle asuda.
Selle romaani lugemine on nauding. Ja tõlge on pagana hea.
Lucy Foley “Jahiseltskond”
“Jahiseltskond” on nii geniaalne, et paremat annab välja mõelda.
Lucy Foley ei hakka keerutama. See, et keegi on surnud, selgub esimesel leheküljel. Foley järgib iidvana süžeed – väike rühm inimesi isoleeritud paigas, lisaks veel mõni teenija või nagu siin – kaks jahimaja töötajat. Nii Agatha Christie, kui olla annab.
Väiksel sõpraderühmal, Oxfordi ülikoolis alguse saanud sõpruskonnal, on traditsioon vastu võtta uut aastat mõnes huvitavas kohas ja Emma, kelle kord nüüd seda korraldada on, otsib välja ülieksklusiivse koha – Šotimaal asuva jahimaja, mida üüritakse välja vaid neljal korral aastas. Kui sõbrad on end lossis (väga modernne, mitte midagi keskaegset) sisse seadnud, algab kümnendi kohutavaim lumetorm – keegi ei pääse sisse ega välja. Pealegi, kuna on 31. detsember, ei liigu rongid ja kilomeetri raadiuses pole ainsatki inimest. Isolatsioon toob esile sõpradevahelised aastaid varjul olnud pinged, kadeduse ja vimma.
Riley Sager “Minu viimane vale”
Riley Sagerilt on eesti keeles ilmunud kõrget kiitust pälvinud põnevik “Viimased tüdrukud”. “Minu viimane vale” ei jää esimesele osale mitte millegi poolest alla.
Viisteist aastat tagasi kadusid Ööbikulaagris ühel ööl Emma kolm sõpra, keda ei leitud enam kunagi. Need kolm tüdrukut on kummitanud Emmat kõik need aastad. Kui laagri omanik teeb talle ettepaneku tulla peagi taasavatavasse laagrisse kunstiõpetajaks, võtab noor naine pakkumise vastu, soovides, et saaks minevikuga rahu sõlmida.
Rahu sõlmimise asemel hakkab ta aga asja uurima, keerutades üles aastatega settinud tolmu. Sager keerab põnevusele vinte peale ja kui lõpus arvab lugeja, et lahendus on käes, jõuab kätte raamatu päris lõpp ja seda viimast vinti ei oska keegi aimata.
Suurepärane raamat psühholoogiliste põnevike austajatele.
Antonio Manzini “Maikuu lumi”
Antonio Manzini “Maikuu lumi” on Rocco Schiavone sarja kolmas osa, varem on ilmunud “Must rada” ja “Aadama küljeluu”.
Rocco Schiavone ei ole kõige sümpaatsem inimene. Ta on pidevalt pahas tujus, ta on kohutav kolleeg ja tema töömeetodid on pehmelt öeldes kahtlased. Ebameeldivuste skaalale on ta asetanud kõik kodused ja töised kohustused, aga jubedam jubedaimast on töö – mõni kuritegu, mille lahendamisega ta peab tegelema.
Kolmandas raamatus toimub tegevus maalilises Põhja-Itaalias. Schiavone peab jooksma võidu ajaga, et päästa inimelu, rinda pistma maffia ja omaenda tumeda minevikuga, mis ähvardab päevavalgele tõusta.
Ameerika ja inglise krimi- ning põnevusromaanidest väsinud lugejale vahelduseks üks ahmima panev värske õhu pahvakas – nagu maikuine lumi seda kindlasti on.
Caroline Kepnes “Sina”
Tõenäoliselt ei oleks Caroline Kepnesi raamatut eesti keeles välja antud, kui Netflix poleks otsustanud selle põhjal TV-sarja teha. Ja tore on, et raamat nüüd meile ka lugemiseks välja on antud, sest sari kukkus nii halvasti välja, et seda oli raske vaadata. Raamat on aga üle prahi ja kõigil, kellel sari kehva kvaliteedi tõttu vaatamata jäi, paluks raamat kätte võtta.
Juba esimesel leheküljel tõmbab peategelane meid kaasa, ja kuigi see on tõeliselt tülgastav tegelane, ei saa raamatut naljalt käest panna enne, kui viimane lehekülg loetud.
Loe ka teisi René Tendermanni lugemissoovitusi!
About the author
