Kirjastaja, tõlkija ja toimetajana on René Tendermann ilu- ja noortekirjandust välja andnud 17 aastat, ning on Paabeli Torni tõlkeauhinna laureaat.
René soovitab meile häid raamatuid, mida kaunil suvepäeval rannas või aiatoolil nautida.
William Boyd “Sulnis hellitus. Amory Clay mitu elu”
Biograafiad ja autobiograafiad on alati väga populaarsed. Kui öelda veel, et tegemist on koroonajärgseks ajaks sobiliku paksusega raamatuga (450 lehekülge) ja et tegemist on William Boydi romaaniga, võikski tutvustuse lõpetada.
William Boyd on üks praeguse aja tunnustatumaid inglise kirjanikke, keda kirjandushuvilised said elusuuruses näha mõni aasta tagasi Tallinnas Head Read festivalil. Boyd sündis 1952. aastal Ghana pealinnas Accaras ja elas selles Lääne-Aafrika riigis 22 aastat. Kirjutamist alustas Boyd, kui oli inglise keele ja kirjanduse õppejõud Oxfordis.
Krista Kaera aastatetagusest artiklist leidsin sellise Boydi tsitaadi: “Inimesed on läbipaistmatud, inimesed on saladuslikud. Isegi sulle kõige lähedasemate inimeste puhul pääsed sa ainult minimaalselt ligi sellele, mida nad mõtlevad ja tunnevad. Nii et kuhu siis pöörduda, kui sa tahad tõesti mõista, mida teised inimesed endast kujutavad, kuidas nad käituvad, mõtlevad ja tunnevad teatud olukordades? Parim paik selleks on romaan.”
Romaanis “Sulnis hellitus” jutustab Boyd inglise fotograafi ja fotožurnalisti Amory Clay eluloo. Amory Clay sündis 1908. ja suri 1983. aastal. Raamatut kaunistavad sajad Clay fotod oma lähedastest, ajaloolistest isikutest ja sündmustest, seiklustest. Ta alustab oma karjääri Londoni pidude fotograafina, kuid jõuab oma reisidel dekadentlikku Berliini, jäädvustab piltidele mustsärklaste mässu (1936. aastal), teeb reportaaže Teisest maailmasõjast, Vietnami sõjast, California kommuunist. Loomulikult on Amory Clay väljamõeldud isik, kuid Boyd, olles ammutanud inspiratsiooni paljude naisfotograafide elust, jutustab meile oma romaanis usutava ja kaasahaarava loo sellest, milline võis olla naisfotograafi elu 20. sajandi keskpaigas.
Jacky Durand “Retseptiraamat”
Jacky Durand on prantsuse toiduajakirjanik, kes on kirjutanud gastronoomiast paljudes ajakirjades.
„Retseptiraamat” on ülimalt ilus lugu isa ja poja keerulistest suhetest ning nende ühisest armastusest toidu ja kokakunsti vastu. See on tõeline „hea tuju raamat”, mille leheküljed on tulvil emotsioone. Lugejatena saame otsekui kardina vahelt restorani kööki piiluda ja näha, kuidas valmivad toidud, kuidas katsetatakse ja luuakse uusi retsepte.
Romaani peategelane Henri on väikese, kuid üsnagi tuntud restorani omanik väikeses Prantsuse linnakeses. Ta on võrratu kokk, kes suudab valmistada imelisi roogasid peaaegu mitte millestki. Kokaks ihkab õppida ka tema poeg Julien, kuid Henri peab seda tänamatut ametit pojale sobimatuks ja tahab, et poiss omandaks korraliku hariduse ja hakkaks inseneriks või õpetajaks.
Henri naine Helene kinkis kunagi oma abikaasale märkmiku, et mees paneks kirja oma geniaalsed retseptid, mis on teinud kuulsaks nii tema kui ka väikese restorani Relias Fleur. Kui Henri lamab hooldushaiglas, muutub Julieni kinnismõtteks isa pärandi säilitamine ja salapärase retseptiraamatu leidmine.
Edmund de Waal “Merevaigusilmadega jänes. Peidetud pärand”
Edmund de Waal on väga tunnustatud keraamik ja mitme raamatu autor. See raamat on väga isiklik – see on de Waali perekonna biograafia, ühe kollektsiooni biograafia, ühe juudi dünastia tõusu ja languse, ühe diasporaa biograafia, aga ka ühe pisikeste esemete kollektsiooni biograafia.
Suure Ephrussi äri laienemine Odessast Euroopasse saab alguse 1857. aastal, kui Charles Joachim Ephrussi saadab oma kaks vanemat poega Viini, kus pannakse alus ühele Euroopa suurimale äriimpeeriumile. Kahest pojast vanem, Leon liigub 1871. aastal edasi Pariisi.
Need kaks haru püstitavad nii Viinis kui ka Pariisis uhked paleed – Viini palee asub Ringstrassel, Pariisis püstitakse heinamaa veerele kerkival tänaval rue de Monceau’l uhke Hôtel Ephrussi, mis jääb Triumfikaarest kõigest mõne kvartali kaugusele.
Oma perekonna loo jutustab autor aga pärandusena saadud 264 netsuke kaudu. Need imepisikesed pöidlasuurused peamiselt luust voolitud kujukesed (kimono vöö pöörid) ostis japonismi laineharjal Chrales Ephrussi, kes kinkis need hiljem oma Viinis elavale onupojale pulmadeks. Ringstrassel asuv Palais Euphrussi on uhke hoone, mille seinu katavad väärtuslikud kunstiteosed. Kogu nende vara võõrandati Anschluss’i käigus.
Kui Ephrusside tütar 1945. aastal Viini naaseb, tunneb ta palee oma peakorteriks võtnud ameeriklaste seas ära oma ema toatüdruku, kes on kogu sõjakoleduste aja oma madratsi sees alles hoidnud neid väikseid kujukesi.
See raamat on tõeliselt võimas monument oma perele, kadunud aegadele ja ma soovitan seda kõigile, kes tunnevad huvi ajaloo (sh kunstiajaloo) vastu.
Mihhail Zõgar “Impeerium peab surema”
Mihhail Zõgari monumentaalne teos “Impeerium peab surema. Vene revolutsioonide ajalugu portreedes 1900–1917” suurepärane Vene ajaloo lugemik selle sõna kõige paremas mõttes. Zõgarilt on varem eesti keeles ilmunud raamat “Kõik Kremli mehed”. Mõlemad olid Venemaal ilmudes aasta menukaimad raamatud.
Raamatu eessõnas hoiatab autor kohe, et ta on eelkõige ajakirjanik, mitte ajaloolane ja seda raamatut on ta kirjutanud just ajakirjanduse reeglite järgi. Ta jutustab meile oma kangelaste lood, mis põhinevad nende päevikutel, kirjadel, memuaaridel, arhiiviallikatel. Autor ütleb, et paljud neist on valetanud (eriti memuaarides), aga paljud valetasid siiralt, kahtlemata selles, et räägivad tõtt.
Zõgar kirjutab perioodist, mida mõned nimetasid Vene impeeriumi kõige õnnelikumaks ajaks, “rammusaks” kümnendiks. Teiste jaoks oli see repressioonide, valimistulemuste võltsimise, kohtute mõjutamise aastad. Raamatut läbivaks ideeks on kuldne tõde – tagantjärele on ajalugu alati väga loogiline. Aga kui püüda ajalugu läbi elada samm-sammult, päev-päevalt, pudenevad loogilised kontseptsioonid tolmuna tuulde. Me kõik teeme vigu, sest tulevikku ei tea meist keegi.
Tema kangelased on mõjukas kirjanik Lev Tolstoi, tema austajad Gorki ja Tšehhov, Venemaa peaministrid krahv Sergei Witte, kes avas Venemaa välisivestoritele ja Aleksandr Kerenski, Trotski, Rasputin, keisrinna Aleksandra ja paljud teised.
Hannah Kent “Matmisriitused”
Austraalia kirjaniku Hannah Kenti esimene romaan „Matmisriitused” pälvis ilmumisel hulgaliselt tähelepanu ja kiitust. See on vapustav romaan 19. sajandi keskpaiga Islandist. Teismelisena oli Hannah vahetusõpilasena Islandil, kus kuulis esimest korda Islandi esimesest ja viimasest hukatud naiskurjategijast Agnes Magnusdottirist.
Autor veetis hiljem raamatut kirjutades ja uurimistööd tehes Islandil mitu aastat. Kõik sündmused põhinevad tõestisündinud lool, autor on lugu jutustades teinud vaid mõned mugandused.
Romaan põhineb 1829. aastal Islandil toimunud roimalool, kus noor naine Agnes Magnúsdóttir mõisteti süüdi kahe inimese tapmises. Romaan keskendubki Agnese loole, nendele viimastele kuudele enne tema hukkamist, kui tal tuli elada vangina kohaliku taluniku Jón Jónssoni kodus, jagades tillukest badstofa’t viimase naise ja kahe peaaegu täiskasvanud tütrega.
Autor maalib erakordselt rusuva, ent samas imekauni pildi Islandi karmist loodusest, sealse talve julmusest ja elanike võitlusest ellujäämise nimel. Tema keel on täpne ja kaunis, kuid ilustamata, ning lugedes võib jääda tunne, nagu oleks ka autori loodud tekst üks Islandi saaga, millele romaani tegelased nii sageli viitavad. Romaanist õhkab knuthamsunlikku kargust, lihtsust, mis on samas ka keerukas. Vaikust, mis on tähendusest paks.
Tõestisündinud lool põhinev „Matmisriitused” on sügavalt liigutav lugu isiklikust vabadusest; sellest, kellena näevad meid teised ja keda ise usume end olevat, ning sellest, kuidas oleme armastuse nimel valmis riskima kõigega. See on lugu isolatsioonist, usaldusest, meeleheitest, igatsusest.
Tana French “Peegelpilt”
Tana Frenchi erakordselt õnnestunud debüütromaanile „Vaikiv mets” järgneb samavõrd köitev psühholoogiline põnevuslugu, millega ta tõestab veel kord, et kuulub praeguse aja parimate krimikirjanike hulka. Frenchi kirjutab mahukaid romaane ja sihtkohast olulisem on Frenchi jaoks alati teekond. Ta peab oluliseks, et enne seda, kui me saame teada, kes on tapja, tunneme kõiki kahtlusaluseid sama hästi kui nad ise. Tema raamatuid nimetatakse aeglasteks, mõne jaoks on see etteheide, teise jaoks kiitus.
„Peegelpilt” on teine osa Dublini mõrvarühma juhtumite sarjas, mille iga osa võtab fookusesse uue tegelase mõrvarühmast. Tegelane on lugejale eelmisest osast küll tuttav, kuid ta pole täitnud keskset rolli. Esimeses osas oli peategelane uurija Rob Ryan, teises raamatus on peaosas tema partner Cassie Maddox.
Kuus kuud pärast viimast eriti rasket juurdlust on Cassie Dublini mõrvarühmast lahkunud ega mõtlegi sinna naasta. Kuni tuleb pakiline telefonikõne ja ta kutsutakse viivitamatult Dublini lähistele kuriteopaika. Alles surnukeha nähes mõistab Cassie, miks teda sellise kiiruga kohale kutsuti. Mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Eriti veider on aga see, et naise dokumendil seisab nimi Alexandra Madison, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina. Korraga on uurijatel kaks ülesannet – selgitada välja tüdruku mõrvar, aga mis veelgi olulisem, teha kindlaks ohvri identiteet.
Cassie otsustatakse saata salaagendina Lexie asemele Whitethorn House’is, et meelitada mõrvar oma alustatud tööd lõpetama. Ja algab täiuslik psühholoogiline põnevusromaan.
Loe ka teisi René Tendermanni lugemissoovitusi!
About the author
