Raamatu teeb eriti võluvaks asjaolu, et selle on kirjutatud Eesti teadlane ja seda eesti keeles. Kuigi kirjutatakse keerukatest teemadest, on seda tehtud lihtsalt ja arusaadavalt. Viimasel ajal on ilmunud väga palju juhtimise alaseid tippteosed, kuid nende eestikeelne tõlge ei ole alati parim. Seda enam on nauding lugeda targa Eesti inimese poolt loodud ilusat eesti keelset teksti. Ütlen ausalt, et mul oli keeruline seda raamatut käest panna.
Mida oodata
Raamatu esimestes peatükkides käsitletakse lapse aju arengut ja nutineeduse mõju sellele. Me kõik sooviksime, et meie lapsed oleksid andekad ja õnnelikud, kuid selle saavutamine vajab tõsist pingutust, ka lapsevanematelt. Töölt tulles on lihtne lahendus lapsele ekraan anda, et ise vaikust ja rahu nautida, kuid just siis teeme oma lapsele karuteene. Lapse aju arendamine vajab aega, kannatust ja mis kõige tähtsam, ka eeskujuks olemist. Kas me ise ei satu vahel nutilõksu, kust on raske välja saada? Kas sotsiaalmeedia algoritmid ei hoia meid oma lummuses, pakkudes iga ekraani rullimisega veelgi armsamaid kassivideoid? Jaan Aru mõtestab lahti, miks see nii on ja miks on ennast ekraanist nii raske lahti rebida. Muuhulgas pakub ta ka vahepala teismelistele, et tõsta nende teadlikkust nutiseadmete mõjust.
Raamatu tuuma moodustab aga loovuse uurimine ehk kuidas jõutakse loovate, maailma muutvate ideedeni ning mis on ühist teadlastel ja kunstnikel. Üks on selge, juhulikult ja kergelt see ei tule. Aju vajab uute ideede loomiseks hulgaliselt infot, mille kombineerimine võib viia uute lahendusteni. Autor võrdleb seda lego tükkidest ehitamisega – selleks, et ehitada midagi ägedat, peab ka palju erinevaid tükke olema. Kuid lego tükkide olemasolu on vaid üks osa võrrandist. Millegi leiutamiseks peab olema visa, väga visa. Tuleb otsida ja proovida, kuni lahendus on käes. See on karm võitlus, sest „tark mees taskus“ pakub lihtsaid ja kiireid lahendusi, kuid paraku ei soodusta loovust.
Loovus eeldab paindlikkust, juba ehitatud lego lõhkumist ja taas ülesehitamist ning seda korduvalt, kuni leitakse õige kombinatsioon. Kas teate, et Dyson tegi oma kuulsa tolmuimeja leiutamiseks üle 5000 prototüübi? Kes meist on midagi teinud 5000 korda, et see paremini välja kukuks…
Leiutamise teeb raskeks ka see, et meie mõtlemine kipub käima sama rada pidi. Ühendused närvirakkude vahel on tugevad, aga kuidas siis ikkagi saavutada kastist välja mõtlemine? Kuidas ajusse kaevatud kraavidest välja saada, kas siin võivad olla abiks psühhedeelikumid? Raamatus käsitletakse ka seda, millist mõju juba aastatuhandete jooksul kasutatud psühhodeelikumid elik psüühika vabastajad ajule avaldavad ning kas nendele on alternatiivi. Samuti on juttu sellest, milliseid superstiimuleid veel ajule pakkuda, et uute arusaamadeni jõuda. Autor annab ka praktilisi nippe, kuidas mõistust vabastada, et loovus valla päästa.
Raamatu viimases peatükis arutleb autor selle üle, kuidas ja mida teha, et muuta meie koolisüsteemi nii, et see toetaks paremini laste aju arengut. Kõik lapsed on andekad, kuid nende anne ei pruugi väljenduda 6-aastaselt, kui eliitkooli saada ei õnnestu. Küsimus on selles, kas tahame, et meie lastel oleks palju faktiteadmisi või olla rahvus, kus lapsed avastavad, milleks aju tegelikult võimeline on.
