Rahva Raamatu kirjastus toob sinuni teosed, mida soovitame soojalt igale raamatusõbrale. Küsimusele, miks just need raamatud lugemist väärivad, annab vastuse meie kirjastaja René Tendermann. Teeme sind valitud teostega loomulikult ka lähemalt tuttavaks, sest iga raamat on eriline ja väärt tundma õppimist. Sel korral tutvustame Jojo Moyest ja tema viimaseid teoseid.
René Tendermann: „New York Timesi sõnul on väga vähe autoreid, kes oskavad oma lugeja ühel leheküljel naerma ja juba järgmisel nutma ajada. Üks neist on Jojo Moyes, kelle sulest on ilmunud juba seitseteist romaani, üks suurem rahvusvaheline menuk kui teine.
Kuus aastat tagasi lõi Jojo Moyes oma romaaniga „Tähtede jagaja“ lugejaskonna alguses pahviks, misjärel vallandusid tormilised ovatsioonid. Kardeti, et 1930-ndatel kusagil kaugel Ameerikas toimuva ajaloolise romaaniga jätab Moyes hüvasti romantikaga. Ei pea kartma, seda ei juhtunud. Õnneks oli see algus millelegi uuele – tugevate naistegelastega romaanidele. Need naised, kes vaestele raamatuid lugemiseks viisid – jagasid tähti nii otseses kui ka kaudses tähenduses –, pidid välja võitlema õiguse teha tööd, olla iseseisev. Kerge see ei olnud, aga nad tegid selle ära. Ehkki „Tähtede jagaja“ on Moyesi seni ainus ajalooline romaan, peetakse seda tema parimaks.
2024. aasta suve enimmüünud tõlkeromaanis tutvustas Jojo Moyes oma „Kellegi teise kingades” jälle uskumatult vapraid naisi, kes endalegi ootamatult pidid võitlema oma koha (ja kingade) eest selles maailmas. See arusaamatustest, segadustest ja uutest võimalustest pajatav lugu on üks parimaid näiteid „hea tuju romaanidest”. Moyesile omasest huumorist ja südamlikkusest pakatav romaan jutustab sellest, kuidas just pisikesed asjad võivad ühtäkki kõike muuta.
Ja nüüd – paramparaa! – on meie lettidel see kõikse uuem ja uhkem: „Me kõik elame siin“. Nagu eelmises, võtab ka siin Moyes oma sümpaatse peategelase ja viskab ta ilma igasuguse halastuseta häda(de)orgu. Ja kus häda kõige suurem, tuleb mõni juurde. Pärast ootamatut lahutust oma kahe tütrega liiga suurde majja jäänud kirjaniku Lila Kennedy elus läheb kõik (pehmelt väljendudes) nässu. Tema ema leinav kasuisa on end vaikselt Lila majja sisse nihverdanud ja terroriseerib nüüd teda ja ta tütreid tervisliku toidu ja klaverimänguga (jah, ka klaveri on ta sellese majja sisse nihverdanud). Ega üks ilma teiseta jää – ühel mitte kõige meeldivamal päeval sajab täiesti selgest taevast Lila hoovi tema pärisisa, ammustes telesarjades kuulsust kogunud näitleja ja elukunstnik, kes samuti härdalt ulualust palub. Juba vanad eestlased teadsid, et kaks kõva kivi head jahu ei jahvata, aga kui kive on viis, käib pauk. Ja mitte väike. Kui tossupilv hajub, peab Lila oma elu tükkidest kokku lappima. Kummalisel kombel on aga neil kahel vanamehel selles oma osa mängida.
Lugeja ei pea Jojo Moyesis pettuma. Tema raamatuid lugedes võib naerda, nutta, vihastada ja ahastada. Aga raamatu lõpetanuna on meil suul naeratus ja võime tõdeda – see on Meelelahutus suure algustähega! Nautigem!“
