Vasak- ja parempoolseid, psühholooge ja filosoofe, kirjanikke ja ajaloolasi ühendab üks usk. See usk vaatab meile vastu pealkirjadest ja meie elu suunavatest seadustest. Meile kinnitatakse aina, et inimesed on loomult isekad ja neid motiveerib tegutsema omakasu.
„Inimkond” tuleb välja uudse, ühtaegu realistliku ja revolutsioonilise väitega: inimesed on olemuselt head. Loomupärane püüd teha konkureerimise asemel koostööd on inimestele tegelikult omane olnud liigi algusest peale. Käesoleva kapitaalse teose autor Rutger Bregman võtab ette mitu maailmas laineid löönud uurimust ja asetab need uude valgusse, misläbi sunnib meid inimkonna ajaloo viimast 200 000 aastat vaatama hoopis teistsuguse pilguga.
1.
Käesolev raamat räägib ühest radikaalsest ideest.
Ideest, millest juba ammu on teada, et see ajab valitsejad närvi. Ideest, mida on eitanud religioonid ja ideoloogiad, ignoreerinud uudiseid edastav meedia ja mis on kustutatud maailma ajaloo annaalidest.
Samas on tegu ideega, mille tunnistavad õigeks sisuliselt kõik teadusharud. Ideega, mida kinnitab evolutsioon ja kinnitab igapäevane elu. Ideega, mis on inimloomusele niivõrd omane, et seda ei märgata ega panda tähele.
Kui meil ainult oleks julgust võtta seda tõsisemalt, siis on see idee, mis võiks algatada revolutsiooni. Pöörata ühiskonna pea peale. Sest kui taipame, mida see tegelikult tähendab, pole see midagi ei vähem ega rohkem kui mõistust mõjutav narkootikum, mille mõjul me ei vaata maailma enam kunagi sama pilguga.
Mis radikaalne idee see siis on?
Et enamik inimesi on sügaval sisimas väga korralikud ja head.
Ma ei tea kedagi, kes selgitaks seda ideed paremini kui Groningeni ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor Tom Postmes Hollandist. Juba aastaid on ta esitanud üliõpilastele ühe ja sama küsimuse.
Kujutlege, et lennuk teeb hädamaandumise ja puruneb kolmeks osaks. Kui kabiin täitub suitsuga, mõistavad kõik seesolijad: siit tuleb kiiresti välja saada. Mis nüüd juhtub?
- Planeedil A pöörduvad kõik reisijad oma naabri poole, et küsida, kas temaga on kõik korras. Need, kes vajavad abi, aidatakse esimestena välja. Inimesed on valmis ohverdama oma elu isegi täiesti võõra pärast.
- Planeedil B hoolitseb igaüks iseenda eest. Puhkeb paanika. Läheb tõuklemiseks ja trügimiseks. Lapsed, vanurid ja puuetega inimesed tallatakse jalgade alla.
Nüüd küsimus: kummal planeedil elame meie?
„Minu hinnangu kohaselt arvab umbes 97 protsenti inimesi, et elame planeedil B,” ütleb professor Postmes. „Tõde on aga see, et peaaegu igal juhul elame planeedil A.”
Pole oluline, kellele küsimus esitada. Olgu tegu vasak- või parempoolse, rikka või vaese, harimatu või haritud inimesega – kõik teevad samasuguse eksliku otsuse. „Nad ei saa asjast aru. Ei esmakursuslased, vanemate ega viimaste kursuste üliõpilased, aga enamasti ka mitte professionaalid ega koguni päästetöötajad,” kurdab Postmes. „Ja asi pole uurimistulemuste vähesuses. Meil on sellekohast infot alates Teisest maailmasõjast.”
Isegi ajaloo kõige suuremad katastroofid on toimunud planeedil A. Võtame näiteks Titanicu huku. Kui vaatate filmi, tekib teil tõenäoliselt arvamus, et kõiki (välja arvatud keelpillikvartett) haaras paanika. Tegelikult kulges evakueerimine üsnagi korralikult. Üks pealtnägija on meenutanud, et „polnud mingit märki paanikast või hüsteeriast, hirmukarjeid ega joostud edasi-tagasi”.
Või võtame terrorirünnakud 11. septembril 2001. Kui kaksiktornid põlesid, laskusid tuhanded inimesed rahulikult treppidest, ehkki nad andsid enesele aru, et nende elu on ohus. Kõik liikusid koos tuletõrjujate ja vigastatutega. „Ja keegi võis vabalt öelda: „Ei-ei, minge teie enne,”” rääkis üks ellujäänu hiljem. „Ma ei suutnud uskuda, et niisugusel hetkel võib keegi öelda: „Ei-ei, palun minge teie enne.” See oli uskumatu.”
Visalt püsib müüt, nagu oleks inimloomus isekas, agressiivne ja kalduks kiiresti paanikasse. Hollandi bioloogile Frans de Waalile meeldib seda nimetada spooniteooriaks: arvatakse, et tsivilisatsioon on kõigest õhuke spoon, mis puruneb kergesti ka kõige väiksema katsumuse puhul. Tegelikult on kõik vastupidi. Kui käes on kriis – kui langevad pommid või ründab tulvavesi –, just siis tulevad esile meie, inimeste, parimad küljed.
29. augustil 2005 kihutas orkaan Katrina üle New Orleansi. Kaldatammid ja kaitserajatised, mis pidid linna kaitsma, ei pidanud vastu. Pärast tormi oli 80 protsenti piirkonna majadest üle ujutatud ja vähemalt 1836 inimest kaotanud elu. See oli üks USA kõigi aegade suurimaid loodusõnnetusi.
Kogu järgmise nädala kirendasid ajalehed New Orleansis toime pandud vägistamiste ja tulistamiste kirjeldustest. Ilmus verd tarretama panevaid reportaaže ringi liikuvatest jõukudest, röövimistest ja snaiprist, kes võttis sihtmärgiks päästekopterid. Superdome’i staadionil, millest kujunes linna suurim tormivarjend, oli ilma elektri ja veeta külg külje kõrval koos 25 000 inimest. Ajakirjanike teadete kohaselt olevat seal kahe väikelapse kõri läbi lõigatud ning seitsmeaastane laps vägistatud ja mõrvatud.
Linna politseiülem arvas, et linn vajub anarhiasse, ja Louisiana kuberner kartis sedasama. „Mis häirib mind kõige rohkem,” lausus kuberner, „on asjaolu, et õnnetused nagu see, toovad sageli esile inimeste halvimad küljed.”
See väide levis nagu kulutuli. Briti ajalehes Guardian ütles tunnustatud ajaloolane Timothy Garton Ash välja mõtte, mida jagasid paljud: „Jätke meid ilma korraldatud ja tsiviliseeritud elu elementaarsetest peaosistest – toidust, peavarjust, joogiveest, minimaalsest isiklikust turvatundest – ja me langeme mõne tunniga tagasi hobbeslikku looduslikku olukorda, kus kõik sõdivad kõikide vastu. […] Mõned vähesed saavad ajuti ingliteks, enamik aga ahviks.”
Jälle seesama oma täies hiilguses: spooniteooria. Garton Ashi sõnul tekitas New Orleans väikese augu selles „õhukeses koores, mille oleme laotanud pulbitseva loodusemagma – kaasa arvatud inimloomuse – peale”.
Alles mitu kuud hiljem, kui ajakirjanikud said kõiges selgusele, tulvaveed olid minema voolanud ja kolumnistid leidnud järgmise seisukoha, paljastasid uurijad, mis New Orleansis oli tegelikult juhtunud.
See mis tundus algul suurtükimürinana, osutus tegelikult kütusemahuti aeg-ajalt plõksuvaks kaitseventiiliks. Superdome’is suri kuus inimest: neli loomulikel põhjustel, üks üledoosi tõttu ja üks enesetapu läbi. Politseiülem oli sunnitud möönma, et tal pole viidata ühelegi ametlikule teatele vägistamisest või mõrvast. Tõsi, oli rüüstamisi, aga seda panid enamasti toime rühmad, mis tekkisid ellujäämise eesmärgil ja mõningatel juhtumitel tegid isegi koostööd politseiga.
Delaware’i ülikooli katastroofiuuringute keskuse teadlased jõudsid järeldusele, et „rõhuvas enamuses tegutseti kõikide ühistes huvides”. Tõeline armaada paate isegi nii kaugelt kui Texas tuli päästma inimesi tõusvast tulvaveest. Sajad eraisikud moodustasid päästemeeskondi umbes nagu isehakanud Robin Hoodi mehed – üksteist sõpra liikusid koos ringi, otsides toiduaineid, riideid ja ravimeid, et anda need siis abivajajatele.
Lühidalt: New Orleans ei langenud Katrina järel omakasu ja anarhia küüsi. Pigem ujutasid linna üle vaprus ja ligimesearmastus.
Orkaan kinnitas teadmisi, kuidas inimolendid reageerivad katastroofidele. Vastupidiselt sellele, mida me tavaliselt filmides näeme, on Delaware’i ülikooli katastroofiuuringute keskus teinud kindlaks, et 1963. aastast alates tehtud peaaegu seitsesada uuringut pole kunagi tuvastanud täielikku kaost. Mitte kunagi ei käituta põhimõttel igaüks iseenda eest. Kuritegevus – mõrvad, murdvargused, vägistamised – tavaliselt langeb. Inimesed ei lange šokki, nad jäävad rahulikuks ja asuvad tegutsema. „Ükskõik kui ulatuslik rüüstamine ka pole,” viitab katastroofiuurija, „kahvatab see alati selle üleüldise altruismi ees, mis väljendub vabatahtlikus ja massilises vajalike asjade ja teenuste jagamises.”
Katastroofid toovad esile parima inimestes leiduva. Ma ei tea ühtki teist sotsioloogilist avastust, mida toetaks nii palju kindlaid tõendeid, aga mida on nii hoolimatult ignoreeritud. Pilt, mida meile pakub meedia, on täielikult vastandlik sellele, mis tegelikult juhtub, kui õnnetus on käes.
Kui minna tagasi New Orleansi, siis kõik need levivad kuuldused nõudsid lõivu inimelude näol.
Söandamata minna kaitsetuna linna, koondasid päästjad oma jõudusid aeglaselt. Kohale kutsuti rahvuskaart ja operatsiooni kõrghetkel oli linnas umbes 72 000 sõdurit. „Need mehed oskavad tulistada ja tappa,” lausus kuberner, „ja ma ootan, et seda nad teevad.”
Ning seda nad tegidki. Linna idaosas Danzigi sillal avas politsei tule kuue süütu ja relvastamata mustanahalise linnaelaniku pihta ning tappis seitsmeteistaastase nooruki ja vaimse puudega neljakümneaastase mehe (viis tulistamises osalenud politseinikku mõisteti hiljem pikaks ajaks vangi).
Tõsi, New Orleansis juhtunud katastroof oli äärmuslik juhtum. Aga õnnetuste ajal arenevate sündmuste käik on peaaegu alati sama: õnnetus juhtub ja reaktsioonina järgneb spontaanne ühistegevus, siis lähevad võimud paanikasse ja vallandavad järgmise õnnetuse.
„Mulle endale on jäänud mulje,” kirjutab Rebecca Solnit, kelle raamat „Põrgusse rajatud paradiis” („A Paradise Built in Hell”, 2009) annab meisterliku ülevaate pärast Katrinat juhtunust, „et eliidi paanika põhjustavad mõjuvõimsad isikud, kes näevad iseennast kogu inimkonnana.” Diktaatorid ja despoodid, kubernerid ja kindralid – kõik nad loodavad liiga tihti toorele jõule, et ära hoida stsenaariumide täitumist, mis on olemas ainult nende peas ning lähtuvad eeldusest, et keskmine inimene juhindub omakasupüüdlikkusest nii nagu nemad ise.
Rutger Bregman “Inimkond”
Rutger Bregman (snd 1988) on üks Euroopa tuntumaid noori ajaloolasi. Tema teos „Utoopia realistidele” tõusis Sunday Timesi ja New York Timesi bestsellerite hulka ning see on tõlgitud kolmekümne kahte keelde. Ta on töö eest ajakirjas Correspondent kaks korda nomineeritud mainekale Euroopa pressiauhinnale ning tema kirjutisi on ilmunud ka Washington Postis ja Guardianis. Loe edasi…
About the author
