Ärevus, depressioon, sõltuvus, anoreksia, skisofreenia, bipolaarne häire, seksuaalelu probleemid, kõik need oleksid võinud loodusliku valiku käigus kaduda. Aga ei kadunud. Miks ometi? Sest need on … kasulikud. Randolph M. Nesse on Ameerika psühhiaater ja teadlane, evolutsioonilise meditsiini rajaja ning tema raamat “Hea põhjus end halvasti tunda: pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile” on väärt lugemine kõigile, kes huvituvad psühholoogiast ning neile, kes soovivad luua (ja hoida) häid inimsuhteid.
Miks meeleolu reguleerimise mehhanismid on haprad
Meeleolu reguleerimise mehhanismid on rikkimineku ees kaitsetud samadel evolutsioonilistel põhjustel kui ülejäänud süsteemid inimkehas. Mõnikord on rike üksnes näiline. Mõnikord tekib see moodsas keskkonnas kujunenud eluviiside tõttu. Mõnikord peegeldab rike kompromisse või loodusliku valiku võimete piire. Arvesse tasub võtta neid kõiki. Suitsuanduri põhimõte selgitab mõningaid normaalseid, kuid sellegipoolest ülemääraseid meeleolu reaktsioone. Meeleolulangus säilitab kaloreid ja väldib riske, kõrgenenud meeleolu on kallis ja võib olla ohtlik. Kui tulemusi on raske prognoosida, võib kalduvus meeleolulangusele anda eeliseid, eriti karmis keskkonnas. Tunnistamine, et masendus võib olla kasutu isegi siis, kui see on normaalne, annab aluse tarkade raviotsuste langetamiseks.
Mõned meeleolukõikumised on kasulikud geenidele meie endi arvel. Iha täiusliku partneri ja oivalise seksi järele, kui seda on võimalik rahuldada, toob suurt naudingut, kuid paljude inimeste puhul on see kroonilise ja kibeda pettumuse allikas. Iga hinna eest püüdlemine kõrge positsiooni ja jõukuse poole toob mõnele suurt kasu, kuid purustab paljude elu.
Olen ravinud või püüdnud ravida tähtsaid ja masenduses isikuid, enamasti suurettevõtete asepresidente ja ülikoolide tippjuhte. Paljude puhul peitus probleemi tuum ülemäärastes ambitsioonides, mis tekitasid neis katkematut rahuldamatust vaatamata nende kaalukatele saavutustele. Iseendale tunnistamine, et selliseid ihasid ei saa rahuldada, võib leevendada tohutuid kannatusi. Meie esivanemad, kellel oli kerge sääraseid ihasid ignoreerida, said siiski vähem lapsi, mistõttu on meil aju, mis tõukab pingutama sel viisil, mis tuleb kasuks geenidele.
Platon hoiatas, et naudingute tagaajamine viib õnne puudumiseni. Buddha õpetas, et ihasid ei saa kunagi rahuldada. Iga religioon annab nõu, kuidas pääseda hedonistlikust oravarattast ja raputada turjalt selle emotsionaalne koorem. Siiski on sellised nõuanded nagu dieedisoovitused: õiged, hästi mõeldud, arvukad ja headel evolutsioonilistel põhjustel tegelikkuses peaaegu võimatud järgida.
Nüüdisühiskonna ohud
Külluslik toiduvalik, millele me ei suuda vastu panna, põhjendab ateroskleroosi, rasvumust ja kõrget vererõhku, kuid meie kaasaja sotsiaalne keskkond pakub rohkelt muidki uudseid kiusatusi ja sekeldusi. Kütt-korilased ei püüdnud kordagi pääseda NBA-sse. Nad ei istunud hilja õhtul Twitteris. Nad ei pidanud kordagi bürokraatiaga rinda pistma. Nad ei vaevanud oma pead pikkade kaalutlustega, kas saada lapsi või mitte. Nad ei veetnud kunagi kuid lahutusprotsessiks valmistudes. Sellegipoolest tundsid nad masendust.
Kahe aastakümne jooksul olen pärinud antropoloogidest kolleegidelt andmeid depressiooni esinemissageduse kohta nende uuritavates kultuurides. Antropoloog Kim Hill veetis palju aastaid Amazonase-äärses džunglis elava ache hõimu juures. Igal aastal, kui ta sealt naasis, pärisin, kui tihti ta märkas depressiooni esinemist. Igal aastal ütles ta mulle, et peaaegu üldse mitte, ja seda hoolimata lagunevatest tarkusehammastest, tuberkuloosist ja teistest tervisehädadest, mis võivad igaühe meeleheitele ajada.
Lõpuks, umbes kümnendal korral, kõlas teistsugune vastus. Tema rühm rajas sinna haigla. Nad olid hämmastunud, kui kuulsid probleemidest, mida polnud kunagi kahtlustanud. Paljud inimesed tulid arsti juurde, kaevates pessimismi, lootusetuse, huvipuuduse, isutuse, halva une, kehva seedimise ja tunde üle, et ei saa suurt millegagi hakkama. Minus äratas erilist huvi tema tähelepanek, et kes iganes sai hõimujuhiks, saabus tõenäoliselt paari kuu jooksul haiglasse ärevuse ja depressiooni sümptomitega.
Erinevused meie ja esivanemate elukeskkonna vahel suurenevad üha kiiremini. Leidub tõendeid, et meeleoluhäired võivad moodsas keskkonnas olla palju laiemalt levinud. Siiski ei ole äärmise hoolega läbiviidud uuringud leidnud raske depressiooni esinemissageduse tõusu viimastel kümnenditel. Sellegipoolest paistab, nagu oleks alanud epideemia. Ravimireklaamid ja vähenenud häbimärgistamine teevad depressioonist levinud jutuaine. Reklaamikampaaniad rõhutavad depressiooni laia levikut. Meeleolulanguste keskmine esinemissagedus on tõusnud, olgugi et raskete depressioonijuhtumite sagedus on samaks jäänud. Lõpuks moonutavad mälu trikid ka taju. Suures ankeetuuringus leiti, et nooremad inimesed kirjeldasid palju rohkemaid depressiooni episoode kui vanemad inimesed, ning järeldus oli, et depressiooni esinemissagedus tõuseb kiiresti. Siiski näib tõenäolisem, et mälestused depressioonist hajuvad aja möödudes. /—/
Tänapäeva meedia teeb elu huvitavamaks, kuid samas õhutab takka sotsiaalset võrdlemist, mis on rahulolematuse allikas. Värvikad lood teiste inimeste kuulsusest ja jõukusest kannustavad ambitsioone, mida vaid vähesed täita suudavad. Tegelased telesarjades, olgu nendeks „Downton Abbey“ või „Keeping Up with the Kardashians“, on sedavõrd atraktiivsed, edukad, jõukad ja kuulsad, et ülejäänud meie seast ei saa midagi parata, et tunnevad end küündimatutena (või täis üleolekutunnet või põlgust). Isegi näitlejad ei suuda täita ootusi, mida on tekitanud tegelased, keda nad mängivad.
Meediatarbimine loob rahulolematust mitte üksnes iseenda, vaid ka sõprade ja partneritega, kes harva vastavad meedias pakutavatele võimalustele. Kümned uuringud näitavad, et meeleolu kukub kolinal, kui inimesed võrdlevad end teistega, kellel on seda või teist rohkem kui neil endal. Isegi sõprade vältimatult positiivse kallakuga Facebooki-postituste lugemine kipub tekitama inimestes halba tunnet iseenda ja oma elu suhtes. Hoolimata sotsiaalmeedia tõestatud võimest tekitada rahulolematust leidub vähe tõendeid, et sotsiaalmeedia kasutamine suurendab patoloogilise depressiooni esinemissagedust. Pürgimine suurejooneliste eesmärkide poole võib seda siiski teha.
Suurim tasu ootab massiühiskonnas neid, kes pürgivad sihikindlalt suurejooneliste eesmärkide poole. Tavaliselt nõuab see tasakaalustamata elu. Paljudes valdkondades on hind kõrgliigasse jõudmise eest iseenese, tervise, partneri, laste ja sõprade hooletusse jätmine. Ettearvatavad probleemid annavad toitu telesaadetele, mis kasutavad ära kuulsate inimeste muresid, et pakkuda massidele võimalust teiste hädast rõõmu tunda. Kuulsustest kirjutavad ajakirjad koosnevad võrdses osas lugupidamisest tipptegijate suhtes ja lohutusest kõigile ülejäänutele. Iga väljaanne jagab nõu, kuidas saada rikkaks, saledaks, ahvatlevaks ja kuulsaks, millele järgnevad nõuanded, kuidas tulla toime küündimatuse, ärevuse ja madala enesehinnanguga.
Moodsa elu füüsilised aspektid suurendavad samuti vastuvõtlikkust meeleoluhäiretele. Elekter annab valgust ja meelelahutust, mis rikub und. Rasvumuse tõttu suurenenud põletikulisus või omega-6-rasvhapete rohkus võib samuti depressiooni suurendada. Füüsilise koormuse puudus võib anda oma panuse moodsas ühiskonnas esinevasse depressiooni ning suurenenud treeningumaht suudab sümptomeid keskmiselt pisut leevendada.
Nädal enne seda, kui mul pidi algama vaheaasta, võtsin vastu uue patsiendi, kes oli meeleheitel. Ta oli kümme aastat põdenud kroonilist rasket suitsiidset depressiooni, saamata leevendust käitumisteraapiast, kognitiivsest teraapiast, psühhoanalüüsist ega paljudest ravimitest. Ta ütles, et teeks mida iganes. „Mida iganes?“ küsisin üle. Ta vastas: „Jah, mida iganes.“ Saatsin ta spordiklubisse ja käskisin vähemalt tund aega päevas treenida oma talumisvõime piiril ja seejärel teha pikk jalutuskäik õues. Ma polnud kuigi lootusrikas, kuid see oli ainus seni proovimata võimalus. Paar kuud hiljem, kui ma olin juba puhkusel, sain e-kirja sõnumiga, et patsient oli helistanud kliiniku vastuvõttu ja palunud neil mulle teada anda, et tema sümptomid on kadunud ja ta on mõõtmatult tänulik.
Randolph M. Nesse “Hea põhjus end halvasti tunda: pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile”
„Tegemist on väga põneva lugemisega nii sotsiaal- kui ka loodusteadustega kokku puutunute jaoks. Evolutsioonilisest psühhiaatriast on meil kõigil väga suur abi eelkõige iseenda mõistmisel, aga ka enese ja oma lähedaste või kolleegidega paremate ja jätkusuutlikumate suhete loomisel.“ Lauri Laanisto, ökoloog
About the author
