Lühiromaan „Meesteta naised“ kujutab endast temaatiliselt seotud lühijuttude kogumikku, milles põimub omavahel viie naise saatus. Nad kõik on eri põhjustel ilma meesteta ja kõigil on ühine vaenlane – patriarhaalne rõhuv Iraani islamiühiskond. Maagilise realismi tunnustega lugu loob mõjusa allegooria Iraani naiste elust keset 20. sajandi murrangulisi sündmusi ja rahutusi.
Olukord Iraanis „Meesteta naiste“ kirjutamise ajaks
Maailma iidsemaid tsivilisatsioone Iraan, mille elanikke pärslasteks kutsutakse, on oma pika ajaloo jooksul näinud nii säravaid tõuse kui ka mustendavaid mõõnasid: Ahhemeniidide ja Sassaniidide maailmaimpeeriumitest (6. saj eKr – 6. saj m.a.j) 7. sajandil muslimite loodud kalifaadi provintsiks langedes – ja siis jälle särades Safaviidi šiiitide „püssirohu impeeriumina“ 16.–18. sajandil. Järgnes taas allakäik, sest islamimaailm oli 19. sajandiks muutunud nii tehnilis-teaduslikult progressilt kui ka sotsiaalsetelt oludelt inimtsivilisatsiooni päraosaks.
Pärast Iraani valitsenud Kadžaride dünastiat (1795–1925) tuli võimule edu- ja läänemeelne Pahlaviidide valitsejate sugu (1925–1979), mis tänu järsku voolama hakanud mustast kullast pärit hiiglaslikele sissetulekutele püüdis keskajast tulevikku hüpata olevikku ei millekski pannes. Märksõnadeks said modernism, lääne tehnoloogiate ja ka sealsete tavade ülevõtt. 1970. aastatel muutusidki Iraani suurlinnad – eriti aga meie jutuste peamine tegevuspaik Teheran – kosmopoliitseteks metropolideks, kus elati, riietuti ning armu-, perekonna- ja äriasju aeti täpselt samal moel nagu mujal arenenud maailmas. Islam kadus suurlinnade avalikust elust, kuid jäi maapiirkondadesse, nagu ka säilisid muhameedlikud patriarhaalsuse ilmingud isegi linnarahva hulgas, mille avaldumisi me käesolevas teoses korduvalt leiame. Seega pole imestada, et meie teoses esinevad viited toonastele islamismidele tšadoori, „perekonna au“ ja vendade poolt sõtsedel silma peal hoidmise näol, viimased võisid vahel lausa aumõrvadeks eskaleeruda. Teisalt toimub tegevus lugejale arusaadavas ilmalikus kultuuriruumis, kus usunorme eirates naised mitte ainult isiklikku arvamust omavad, vaid ka üksi väljas käivad ning kõrgema sotsiaalse staatusega eevatütred oma asju täiesti iseseisvalt otsustavad ning vähimategi piiranguteta elavad.
Moderniseerumisega kaasnenud ühiskondlikud murrangud tekitasid riigis liigagi suuri pingeid, Pahlaviidide ambitsioonikas reform keskajast Valge Revolutsiooniga tulevikku hüpata põhjustas maapiirkondades traditsioonilise elukorralduse muutmisega suurt segadust, islamiga tagatud patriarhaalsetest eesõigustest ei soovinud loobuda ka konservatiivsete kaupmeeste arvukas seltskond. Oma osa pingete tekkimisel mängis kommunistide aktiivne tegevus. Nimetatud poliitiliste suundumuste ohjes hoidmiseks tuli šahhil piirata vabadusi – see aga omakorda tekitas viha valitsevatesse Pahlaviididesse liberaalsete läänemeelsete hulgas.
Pinged olid Iraanis lahvatanud juba 1953. aastal, mil lühiajaliselt tuli peaministrina võimule ja šahhi pagendas vasakpoolsete vaadetega Mohammed Mossadeq (1882–1967, peaminister 1951–1953). Tema võimule tulekuga ja/või tema tagandamisega puhkenud rahutused on ka „Meesteta naisi“ läbivaks fooniks.
Aastail 1978–1979 vallandunud islamirevolutsioonis asendus Pahlaviidide „suur hüpe tulevikku“ naasmisega keskaegsesse õiguskorraldusse Iraani Islamivabariigi näol. Sotsiaalses ja ideoloogilises plaanis tähendas see prohvet Muhammadi, eriti aga tema väimehe ning šiiitide alusideoloogi Ali ibn Abu Talibi (srn 661) vaadete rakendamist 20. sajandi maailmas. Õrnem sugupool sai sedamaid tundma perekonnaõiguse tühistanud šariaadi iket. Islamimaailma kõige vabameelsem riik värvus vaid mõne kuuga mustaks tšadoore kandvate naiste ja habemes meeste näol. Pagendusest Pariisis Teherani saabunud ja võimule asunud usujuhti Ruhollah Khumeinid (1902–1989) tervitama tulnud paljumiljonilisel ja valdavalt sekulaarsel rahvahulgal puudus vähimgi arusaam tolle veidriku ideedest või üldse sellest, mida nõuab islami õiguse šariaadi šiiitlik trakteering. Õnn saabuski Iraani rahva õuele lapsabielude, avalike sandistamiste ja amputeerimiste, abielurikkujate kividega surnuks pildumise nagu ka naisi ahistavate seaduste ning karmi sugudevahelise segregatsiooniga, samuti islamiste vastustanute massihukkamistega. Ajupotentsiaalilt ja maavaradelt inimkonna rikkamaid riike Iraan on tänaseks muutunud maailma esipaariaks – ja mitte keegi ei kannata rohkem selle all kui iraani rahvas ise, eriti selle õrnem sugupool. Varjatult kajastub rõhuva islami elukorralduse temaatika ka „Meesteta naistes“, kuid seda väga varjatult, otsene kriitika võimu haaranud vaimuliku ladviku ajatollade suhtes toonuks tos kaasaegses viimsepäeva düstoopias meie autorile kaasa vältimatu hukkamise.
Ja kuigi 21. sajandiks on kõrgvaimulike ajatollade diktatuur Iraanis väliselt veidi inimnäolisemaks muutunud ning riik alates 1990. aastate teisest poolest maailmale pärast kahte karmi aastakümmet pisut avanemas, kehtib seal nüüdki peamisi inimõigusi ja inimkonnas üldiselt tunnustatud alusvabadusi eirav šariaat, mis eriti valusalt naiste igapäevaelu piirab ja nende eneseväljendust pärsib.
– Üllar Peterson
Shahrnush Parsipur “Meesteta naised”
Sari „Keelatud klassika“ hõlmab kirjanduslikke tippteoseid, mis on olnud ühel või teisel ajal eri riikides keelatud. Neid raamatuid on peetud ja peetakse paiguti siiani poliitilistel või moraalsetel põhjustel avaldamise jaoks sobimatuks. Sari kutsub üles mõtisklema sõnavabaduse teemal ja tähistab meie õigust lugeda. Loe lähemalt…
About the author
