„Kõik armastusest. Uusi nägemusi“ on USA mõtleja bell hooksi teos, mis käsitleb armastuse olemust tänapäeva ühiskonnas. Autor põimib isiklikke lugusid psühholoogiliste ja filosoofiliste ideedega. hooks keskendub romantilisele armastusele, olles veendunud, et meie kultuuris on mehi kasvatatud umbusaldama armastuse väärtust ja võimu ning naisi on kasvatatud kõikvõimalikes olukordades armastust üles näitama – ka siis, kui nende vajadus olla armastatud jääb rahuldamata.
Rääkides armastusest põlvkonnakaaslastega, mõistsin, et teema ärritab ja hirmutab neid, eriti, kui võtsin jutuks tunde, et sind ei armastata piisavalt. Mitmel puhul, kui sõpradega armastusest juttu tegin, soovitati mul terapeudi poole pöörduda. Mõistsin, et mõned sõbrad olid lihtsalt tüdinud, et alalõpmata armastuse-teemat tõstatasin, ning arvasid, et mind terapeudi jutule saates saavad nad veidi hinge tõmmata. Ent suurem osa lihtsalt kartis, mis kõik võib päevavalgele tulla, kui vähegi lähemalt uurida, mida armastus meie elus tähendab.
Ent iga kord, kui neljakümneaastane vallaline naine hakkab rääkima armastusest, tikub esile seksistlikust mõtlemisest võrsunud oletus, et ta igatseb „meeleheitlikult“ meest. Keegi ei arva, et talle pakub lihtsalt kirglikku intellektuaalset huvi teema kui selline. Keegi ei arva, et tema jaoks on see puhtalt filosoofiline uurimisteema, mille käigus ta püüab mõista armastuse metafüüsilist tähendust igapäevaelus. Ei, arvatakse, et tema eesmärk on leida „saatuslik külgetõmme“.
Pettumus ja püsiv murtud südame tunne panid mind sügavamalt mõtlema armastuse tähendusele meie kultuuris. Minu igatsus leida armastust ei ole võtnud mult kainet mõistust ega arusaama asjadest; see on andnud mulle tõuke rohkem mõelda, rääkida armastusest ning uurida populaarteaduslikke ja teaduslikke kirjutisi sel teemal. Armastuseteemalisi mitteilukirjanduslikke raamatuid sirvides avastasin üllatusega, et valdava enamuse „austatud“ raamatutest, teatmeteostena kasutatud raamatutest ja isegi populaarsetest eneseabiraamatutest on kirjutanud mehed. Kogu oma elu olen mõelnud armastusest kui teemast, mille üle naised mõtisklevad jõulisemalt ja hoogsamalt kui keegi teine siin maamunal. Usun seda endiselt, ehkki visionäärlikku naismõtlemist sel teemal pole siiani võetud sama tõsiselt kui meeste mõtteid ja kirjutisi. Mehed küll teoretiseerivad armastuse üle, aga naised on sagedamini armastuse praktikud. Suurem osa mehi arvab, et saab teistelt armastust, teades seega, mis tunne on olla armastatud; naistel on sageli tunne, et nad igatsevad ja tahavad pidevalt armastust, ent ei saa seda.
bell hooks “Kõik armastusest. Uusi nägemusi”
“Armastus on tegu, tunne, mis eeldab aktiivset osalust. Olgu me parasjagu ametis enese või teiste armastamisega, ikka tuleb minna tunnetest kaugemale, armastus teoks teha.”
About the author
