Mis juhtus nende naistega, kelleks me saama pidime?
Hannah, Cate ja Lissa on noored, ärksad ja lahutamatud. Nende kolme, Ida-Londonis pargi serval elava naise elu on täis kunsti ja aktivismi, romantikat ja pidusid – ja lubadusi sellest, mis veel ees. Nad on kui elektrit täis. Nad on parimad sõbrad.
Möödub kümme aastat, aga nad ei ole jõudnud sinna, kuhu kunagi lootsid jõuda. Oma kiratsevate karjääride ja luhtuvate abielude keskel ihkab igaüks seda, mis on teisel. Igaüks neist maadleb sama küsimusega: kuidas elada nii, et su elu oleks tähendusrikas?
Ettelugemine
Cate
Keegi hüüab teda. Ta järgneb häälele, aga see moondub ja kajab ja jääb kättesaamatuks. Ta liigub vaevaliselt ülespoole, murrab pinnale, mõistab – see on tema poja nutt, kes lebab ta kõrval voodis. Ta tõstab lapse rinnale ja kobab telefoni järele. Ekraanil näitab kell 3.13 – vähem kui tund aega eelmisest ärkamisest.
Ta nägi jälle und: õudusunenägu; rusudes tänavad, kiviklibu ja tema, Tom süles, uitab ringi, otsib midagi hoonete põlenud karkassidest, otsib kedagi, aga tänavad on talle võõrad, või siis kogu linn, ta ei tea, kus ta on, kõik oli läbi, kõik hävinud.
Tom sööb, tema haare vaikselt lõdvenemas, ning ta kuulab lapse hingamise muutumist, mis annab märku saabuvast unest. Siis, imeväikese liigutusega, libistab lapsel nibu suust, üks käsi ta pea kohal, pöörab end külili ja tõmbab teki üle kõrva. Ja ta langeb, langeb une sügavasse auku ja uni on nagu vesi – aga poiss nutab jälle, järjest valjemini, annab teada oma pahameelest, oma nördimusest, et ema temast niimoodi eemaldus, ning ta raputab end uuesti ärkvele.
Tema tilluke poeg vingerdab sõmerjas valguses ta ees. Ta tõstab lapse üles ja hõõrub tema selga. Laps röhitseb põgusalt ja ta paneb poisi tagasi rinna otsa, sulgeb silmad, kui laps imema hakkab ja siis hammustab. Ta kiljatab valust ja rullib end eemale.
„Mida? Mis sul on?” Ta hõõrub rusikatega silmi, sellal kui Tom haliseb, käed-jalad vehkimas, rusikad olematu eseme järele krahmamas. „Lõpeta, Tom. Palun, palun!”
Teisel pool õhukest seina kostab hääli, voodi kääksumist. Ta peab pissile minema. Ta liigutab oma nutva poja voodi keskele ja läheb toast välja trepimademe poole, kuhu hetkeks seisma jääb. Temast paremat kätt on teine magamisuba, kus magab Sam. Teda ei ärata miski. Allkorrusel on kitsas koridor täis kaste, mis on hooletult üksteise otsa kuhjatud ja millega ta pole jõudnud kolimisest saadik tegeleda.
Ta võiks ära minna, lahkuda sellest majast, teksad ja saapad jalga tõmmata ja siit minema kõndida, eemale sellest halisevast olendist, keda ta rahuldada ei suuda, sellest abikaasast, kes on mähitud oma une tähtedevahelisse tühjusse. Iseendast. Ta poleks esimene naine, kes seda teeb. Magamistoas muutub tema poja nutt järjest valjemaks – ta on nagu väike hirmunud loom.
Cate ruttab tualetti ja pissib kiiruga, koperdab siis tagasi magamistuppa, kus üürgab Tom. Ta heidab lapse kõrvale, tõmbab ta tagasi oma rinna juurde. Muidugi ei lähe ta kuhugi – see on viimane, kõige viimane asi, mida ta elades teeks –, aga ta süda lööb imelikult ja hingetõmbed on katkendlikud, ja võib-olla ei olegi tal valikut, võib-olla ta sureb – sureb nagu tema ema ja jätab oma poja lapse isale ja tolle perekonnale kasvatada, siia steriilsesse majja Kenti kaugemas otsas.
Tom hakkab viimaks ta rinna otsas nihelema, muutub siis löntsiks ja jääb magama. Aga tema ise on nüüd vägagi ärkvel. Ta tõuseb voodis istukile ja tõmbab kardina eest. Aknast näeb ta parklat, kus autod seisavad korralikes, kuulekates ridades, jõe tumedat massi ja selle taga ringtee oranže tulesid, kus liiklus hakkab juba hoogu koguma; veoautod on teel rannikule või naasevad La Manche’i äärsetest sadamatest, autod on teel Londoni poole, kogu see suur õlitatud masinavärk liigub aeglaselt valguse poole. Ta kuulab oma südamelööke, oma vere adrenaliinijäänuseid. Kuu tuleb pilve tagant välja, valgustab tuba, kortsus tekki, tillukest poega ta kõrval, kes on nüüd unele alla andnud, käed laiali. Ta tahab teda kaitsta. Kuidas saab ta teda kaitsta kõigi nende asjade eest, mis võivad saada osaks tema kaitsetule lapsele? Ta sirutab käe välja ja puudutab lapse juukseid ning näeb seda tehes tätoveeringut oma randme siseküljel, see helendab kuuvalguses hõbedaselt. Ta tõmbab käe ära, libistab aeglaselt teise käe sõrmega mööda kujundi piire – filigraanne ämblik, filigraanne võrk –, mis on nüüd jäänuk ühest teisest elust. Ta tahab kedagi näha. Kellegagi rääkida. Kellegagi sellest teisest eluajast. Kellegagi, kes andis talle turvatunde.
Ta istub pingil, näoga jõe poole, kus veelt tõuseb madalat udu ja kallast ummistab nõgesepuhm. Pukseerimisrajal on nüüd jälle näha liikumist, inimkonna hõre voog; tervisejooksjad, varahommikused tööleminejad, pead maas linna poole suundumas. Vähemalt on Tom rahulik, lapse soe raskus lasub tema rinnal, nägu raamimas tilluke karumüts. Poiss ärkas uuesti hommikul kella viie ajal ning ei rahunenud kuidagi, seega tulid nad siia õue. Telefoniekraan ütleb talle, et kell on peaaegu seitse, mis tähendab, et toidupood tehakse varsti lahti, mis tähendab, et ta on vähemalt üks soe koht, kuhu minna, ja ta tõusebki ja astub mööda väikese lisajõe kallast, üle kaarja silla, viadukti alt läbi ja parkla kaudu tänavale. Selleks ajaks, kui ta liitub väikese seltskonnaga toidupoe ukse taga, on hakanud tibutama.
Tom vigiseb kandelinas ja Cate kussutab teda, kui vormis naine poest välja astub, pilgu taevasse tõstab ja siis tagasi sisse läheb, ning poeuksed lahti libisevad. Inimesed lähevad liikvele ja järgnevad talle, otse pagaritoodete leti suunas, kus soojas õhus heljub suhkru ja pärmi ja taina lõhn. Tema läheb beebiasjade riiulite juurde, täidab oma korvi mitme väikese hõbedast pakikesega. Alguses ostis ta neid ühe ja kahe kaupa – kogu aeg täiesti veendunud, et järgmise söögikorra valmistab ta kenasti ise –, aga nüüd ostab ta neid hulgi. Mähkmeid ka; alguses oli ta nii kindel, et hakkab kasutama pestavaid mähkmeid, aga pärast sünnituse šokki alustas ta ühekordsetega ja siis nad kolisid ja siin ta nüüd on, tõstab korvi hiiglaslikke mähkmepakke, selliseid, mis lagunevad kindlasti pool aastatuhandet.
Poest koju on kaheminutiline jalutuskäik, mööda betoonist ja võrgust puuridest, mis on paigutatud puude ümber, tabalukkudega prügikastihoidlast, tõketega parklast, siltidest, mis hoiatavad ronimisvastase värvi eest seintel. Ta jõuab eesukseni ja astub kitsasse kööki, paneb koti käest ja tõstab Tomi kandelinast kõrgesse lapsetooli. Ta valib välja ühe väikese hõbedase pakikese – banaan ja mustikas – ning Tom sirutab käed selle poole, kui ta korgi lahti keerab ja plastist tila lapse huultele asetab. Poiss imeb rõõmsalt, nagu oleks ta kosmonaut oma kosmosetoiduga.
„Hommikust.” Sam astub kööki, juuksed magamisest sassis. Ta näeb välja, nagu oleks maganud nendessamades riietes, mida eile õhtul kandis – mingi bändi kulunud T-särgis ja bokserites. Ta suundub otsejoones veekeetja poole, ilma pilku tõstmata; sirutab käe, et kontrollida selle temperatuuri, vajutab lülitit, viskab vana kohvipaksu kraanikaussi, vaevu loputab presskannu, enne kui sinna värsket kohvi raputab. Hommikutransi hoitud luksus – pole mõtet rääkida, enne kui kofeiin pole vereringesse jõudnud.
„Hommikust,” vastab Cate.
Sam vaatab tema poole, silmis veealune läige. „Hei.” Ta tõstab käe.
„Mis kell sa jõudsid?”
„Hilja,” vastab mees õlgu kehitades. „Kahe paiku. Tegime pärast vahetust mõned õlled.”
„Magasid hästi?”
„Oh. Okeilt.” Ta ohkab, ragistab kaelalülisid. „Mitte suurepäraselt, aga okeilt.”
Kui mitu tundi järjest ilma ärkamata? Isegi hilise magamaminekuga jäi talle ikka… mis? Kuus, võib-olla seitse tundi segamatut und – mõelda vaid, seitse järjestikust tundi, mis tunne see küll oleks. Sellest hoolimata näeb mees väsinud välja, ta silmade all on rasked varjud – elukutselise koka siseruumikahvatus. Mees magab tühjas toas, mis, tundub, ei ole enam tühi: see on nüüd tema tuba, täpselt nagu see, mis peaks olema nende mõlema magamistuba, on nüüd naise oma – naise ja nende poja –, lapse häll kasutamata, lihtsalt koht, kuhu rõivaid eest ära panna, sest Tom magab Cate’i kõrval. Nii on lihtsam, nende paljude, paljude kordade pärast, mil Tom üles ärkab. Mees pöörab tagasi kohvi tegema, vajutab pressi alla, valab. „Tahad ka?”
„Ikka.”
Ta astub külmkapi juurde, et sealt piim võtta. „Ma olen täna varases vahetuses,” ütleb mees. „Teen lõunat.”
Ta töötab abikokana ühes kesklinna restoranis. Kümme aastat Londonist maas, nii oli ta mõned päevad tagasi seda telefonis ühele Hackney sõbrale kirjeldanud, aga pole hullu, tead küll, pole hullu. Olen juba mingid muudatused sisse viinud. Sam oli Hackney Wickis just omaenda söögikohta avamas, enne kui üürihinnad lakke lendasid. Enne, kui Cate rasedaks jäi. Enne, kui nad siia kolisid.
Mees ulatab talle kohvi, võtab lonksu enda omast.
„Kas sa mu kokajaki pesid ära?” Naine vaatab ringi, näeb nurgas riidekuhja, kolme päeva vanust.
„Ei pesnud, anna andeks.”
„Päriselt? Ma jätsin need sulle nina alla, et sa ära ei unustaks.”
Sam läheb kuhja juurde, tõstab kõige vähem plekilise jaki valguse kätte ja hakkab seda kraanikausi juures traatnuustikuga nühkima. Väljas on tibutamine tihenenud vihmaks.
„Mis teil kahel täna plaanis on?” küsib ta.
„Vist pesu pesemine. Kastide lahti pakkimine.”
„Mis sellest mängutunnist sai? Millest ema rääkis?”
Ta osutab peaga värvilise lendlehe poole, mis on külmikuuksele kinnitatud, lendlehe poole, mille Alice oli millalgi toonud. Alice, Sami ema, oma mureliku ilmega, suu millegi grimassi ja naeratuse vahepealseks kaardunud. See on väike armas rühmake, ausõna. Sa leiad sealt ehk sõpru. Alice, kelle geniaalne plaan oli osta teile väike maja. Canterburysse. Alice, nende päästja. Alice, kellel on selle väikese armsa maja võti ja kellele meeldib ilma ette teatamata kohale ilmuda.
„Jah,” ütleb Cate. „Võib-olla.”
„Ja meil on täna õhtul see asi,” ütleb Sam, lõpetab küürimise, riputab jaki toolile kuivama, „ära siis unusta. Marki ja Tamsini juures.”
„Ma pole seda unustanud.”
„Ma võtan su siis peale, teeme nii?”
„Olgu.”
„Aga Cate?”
„Jah?”
„Püüa täna natuke väljas käia, eks? Tomi õue viia?”
„Ma olin väljas, kui sa magasid. Ostsin mähkmeid ja süüa.”
„Ma mõtlen nagu päris õues.”
„Defineeri õues,” vastab ta vaikselt.
Sam vaatab köögis ringi. „Tead,” ütleb ta, kui võtab köögirätiku ja hakkab tööpinda pühkima. „Kõige lihtsam on kohe õhtul kõik ära koristada. Teed lihtsalt nii nagu peakokad ja paned päeval kasutatud rätiku kohe pessu. Koos minu kokajakkidega.” Ta tõstab niiske määrdunud rätiku üles. „Kus mustapesukorv on?”
Naine tõstab tema poole pilgu. „Ma pole kindel.”
„Sul on lihtsalt süsteemi vaja,” ütleb mees pead vangutades. „Muud sul vaja ei ole.”
Ta paneb rätiku kõrvale, kummardub siis ja tõstab Tomi lapsetoolist välja, kõrgele oma pea kohale, ja nende laps kilkab rõõmust, ise jalgu siputades. Hetk kestab, möödub, ja Sam annab lapse tagasi, Cate’i õlale patsutades.
„Puruväsinud,” ütleb ta otseselt nagu mitte kellelegi.
„Jah,” vastab naine. „Mina ka.”
Anna Hope “Ootus“
„Ootus“ on romaan sõpruse tõusudest ja langustest, sellest, kuidas sõprus võib vankuma lüüa, jõuda sügavasse mõõna ja sealt uuesti kõrgustesse kerkida. See on romaan oma tee leidmisest: emana, tütrena, abikaasana, mässajana. Kõige enam uurib romaan seda vaevu hoomatavat ruumi ootuste ja reaalsuse vahel, seda paika – täis unistusi, ihasid ja valu –, kus me kõik oma elud mööda saadame. Loe lähemalt…
About the author
