Tänapäeval on hõivatusest saanud omamoodi aumärk. Kuulutame uhkusega, et meil on kiire, kuigi tunneme end rampväsinuna. Peaksime hakkama väärtustama hoopis puhkamist – ja see raamat õpetab, kuidas seda teha.
„Puhkamise kunst“ põhineb suurimal rahvusvahelisel uuringul puhkamisest, milles osales 18 000 inimest 135 riigist. Selle tulemused näitavad, mil moel inimesed puhkavad ja kuidas see otseselt nende enesetunnet mõjutab. Autor Claudia Hammond keskendub kümnele lõõgastavale tegevusele, mis osutusid uuringus osalejate seas populaarseimaks. Ta selgitab teaduslikult lahti, miks on puhkamine oluline ja millised puhkamisviisid meile kõige paremini mõjuvad, ning näitab, kuidas tuua ellu rohkem puhkust, tasakaalu ja rahulolu.
Ettelugemine
Palju aastaid tagasi külastasin üht projekti, mis asus ühes Oxfordi puudust kannatava rajooni päevakeskuses, kus innustati emasid väga väikestele imikutele kõva häälega ette lugema. Esialgu olid emad skeptilised, arvates, et seni, kuni lapsed ei räägi, pole mõtet neile ette lugeda, kuna nad ei saa aru. Aga üsna pea nägid nad, kui väga lastele tähelepanu meeldis ja kuidas emade hääle kuulmine neid rahustas. Nüüd on olemas head tõestusmaterjali, et isegi kolmekuustele imikutele lugemine võib nende lugemisoskust hiljem parandada, võimalik et kas või seeläbi, et nad on harjunud raamatuid sirvima.
Tänapäeval pole ainult lapsed need, kes kuulavad, kui keegi teine ette loeb. Tekkinud on uus ühise lugemise gruppide trend – nagu raamatuklubi, aga selle asemel, et raamatuid enne kokkusaamist lugeda, loeb üks liige raamatut teistele ette ja teised kuulavad. Grupp jagab kogemust, moment momendi kaupa. Mõnes mõttes sarnaneb see rohkem teatris või kinos käimisega.
Enamikus gruppides loeb ette kogemusega korraldaja või näitleja. Mõnes grupis teevad seda liikmed kordamööda. Igal juhul ei usu ma, et see oleks nagu kirjanduse tund, kus rühkisime kohmakalt läbi „Mina, kivikuninga“, siis „Brighton Rocki“, „Oliver Twisti“ ja „Macbethi“, kus iga õpilane luges monotoonselt ette ühe lõigu, üritamata etteastet mingilgi viisil ilmekamaks teha, et mitte riskida teiste ees lolliks jäämisega.
Minu jaoks on ettelugemine veidi liigagi lõõgastav. Olen vastu pannud kiusatusele selles raamatus unest mitte palju rääkida, kuid minu jaoks saab kedagi teist lugemas kuulates puhkamisest uni. Juba mitu aastat on mu abikaasa mulle voodis ette lugenud. Alguses, kui käisime seljakotireisidel ja meil oli rohkem aega, lugesin ka mina talle ette. Nüüd on alati tema kord. Kui ta ei loe, kulub mul tükk aega, et magama jääda, kuid kui ta seda teeb, siis näib, nagu lülitaks ta mu peas lüliti välja. Ta ütleb, et juba ühe lehekülje jooksul vajun ma unne, sügavasse unne.
Teda üllatab, et ma suudan uinuda, kui tema teeb nii püüdlikult kõiki hääli, kuid kuidagi see mul õnnestub. Järgmisel õhtul peab ta mulle sündmustest kokkuvõtte tegema. Olen sedasi „lugenud“ tosinaid raamatuid George Ellioti „Middlemarchist“ Graham Greene’i „Vaikse ameeriklaseni“ ja – hiljuti – Tracey Thorni memuaari Hertfordshire’is kasvamise kohta: „Another Planet“ („Teine planeet“). Miski selles, kui keegi minu eest loeb, vaigistab hetkega mu kihutava mõistuse ja saadab mind unemaale. Aga abikaasa peab pärast minu uinumist lugemist mõnda aega jätkama. Muidu ärkan uuesti üles. Aga selle ajal tundub, nagu keegi kallaks mulle mõnd võluravimit korva.
Muidugi kasutavad mõned inimesed selle teenuse jaoks tehnoloogiat. Audioraamatud on muutumas üha populaarsemaks ja isegi unerakendused pakuvad uinutavaid jutustusi, mis on koostatud nii, et need kutsuksid und esile, see tähendab, et need on spetsiaalselt nii üles ehitatud, et kogu huvitav tegevus toimub ainult alguses. Jutustajad loevad aeglaselt ja rahustava hääletooniga, hoides kõike tasasena. Nemad ei tee kõiki hääli. Neid rakendusi laaditakse alla tuhandeid kordi ja osa kirjanikest leiab, et nad teenivad rohkem, kirjutades meelega romaane, mis inimesi unele suigutavad, kui kirjutades plaaniga lugejaid põnevusest haarata.
Ühesõnaga, loe ise või leia keegi, kes sulle ette loeks. Loe mõttega või mõtteta. Valik on sinu. Lugemine võimaldab puhata, muutes mõtete rändamise loomu. Näib, et see viib meid eemale sündmuste üha uuesti läbielamisest, korduvatest mõttemustritest asjade kohta, mis halvasti on. Ja isegi kui lugemise ajal unistama kipume, aitab see meil vähemasti uutmoodi unistada. Kui tahad puhata, kuid ei taha end üksi tunda, pakub romaan sulle just seda võimalust.
Ja kui see veel ei veena sind rohkem lugema, on lugemisel veel üks kasu, millest sa võib-olla kuulnud pole. Rohkem kui 3000 inimeselt küsiti, kui palju aega kulutasid nad eelmisel nädalal raamatute, ajakirjade või ajalehtede lugemisele. 41% ei lugenud ühtegi raamatut. Ülejäänud olid agarad lugejad. Valimit jälgiti kümme aastat ning selle aja jooksul suri neist umbes veerand, kuid hea uudis raamatusõpradele on see, et raamatulugejad elasid keskmiselt ligi kaks aastat kauem kui need, kes lugesid vaid ajalehti ja ajakirju. Terviseseisundit, rahalist seisu ja haridustaset uuringu alguses võeti arvesse ja ka siis jäi erinevus alles. On üllatav, et istuva iseloomuga tegevusel võib olla selline mõju tervisele, kuid ehk on lugemine erilisem puhkamisviis, kui me aru saame.
Claudia Hammond “Puhkamise kunst“
„Puhkamise kunst“ põhineb suurimal rahvusvahelisel uuringul puhkamisest, milles osales 18 000 inimest 135 riigist. Selle tulemused näitavad, mil moel inimesed puhkavad ja kuidas see otseselt nende enesetunnet mõjutab. Autor Claudia Hammond keskendub kümnele lõõgastavale tegevusele, mis osutusid uuringus osalejate seas populaarseimaks. Ta selgitab teaduslikult lahti, miks on puhkamine oluline ja millised puhkamisviisid meile kõige paremini mõjuvad, ning näitab, kuidas tuua ellu rohkem puhkust, tasakaalu ja rahulolu. Loe lähemalt…
About the author
