Risti ja põiki läbi kogu Inglismaa, enam kui sajandi vältel, jälgib see romaan kaheteistkümne naise elu, saatust ja valikuid. Kõik nad otsivad midagi – ühist minevikku, tundmatut tulevikku, kodu, kohta, kuhu kuuluda, armsamat, kaotatud ema, kadunud isa või üksikut lootusekiirt … Omavahel ristuvad ja põimuvad lood moodustavad panoraamse pildi viimase saja aasta Suurbritanniast. Bernardine Evaristo annab oma romaanis “Tüdruk, naine, keegi teine” kuju ja hääle väga erineva taustaga Briti naistele. Kokku moodustub sellest tundlik ja mitmehäälne, ülimalt tänapäevane romaan, mis pühitseb inimest ja ühiskonda kogu oma kirevuses.
*
Amma teenis lisa, töötades Piccadilly Circuse ristmikul burgeribaaris
kus ta müüs ümbertöödeldud papist valmistatud hamburgereid rehüdreeritud sibulate ja kummise juustuga
kõike seda sõi ta ka tasuta oma lõunapausidel – ja sai vistrikud
oranži nailonkostüümi ja mütsi tõttu, mida ta kandis, nägid kliendid temas vormirõivas teenijat, kes peab täitma nende käske
ja mitte tema imelist, loomingulist, ülimalt individualistlikku ja mässumeelset mina
ta sõbrunes kodunt plehku pannud lõbupoistega, kes tegutsesid metroojaama ümbruses, ja poetas neile jumalamuidu pihku õunamaitseliste suhkruklompidega täidetud krõbedaid pirukaid
aimamata, et järgnevatel aastatel on ta külaline nende matustel
nemad ei taibanud, et turvamata seks on surmatants
keegi ei taibanud
kodu oli hüljatud vabrik Deptfordis, kus olid betoonseinad, varisev lagi ja rotikogukond, kes pani vastu kõigile hävitamiskatsetele
seejärel kolis ta mitmesse järjestikusesse samaväärselt armetusse skvotti, kuni leidis end elamas terve Londonis ihaldusväärseimas skvotis, nõukamastaabis endises kontorihoones King’s Crossi tagaosas
tal vedas, sest ta oli üks esimesi, kes sellest kuulis, enne kui see täis tulvas
ta püsis ülakorrusel, kui kohtutäiturid tõid peaukse juurde hüdraulilise ekskavaatori
mis tõi omakorda kaasa vägivaldsed vastureaktsioonid ning vanglakaristused noile kivipallureile, kelle meelest oli üks täitur teeninud ära korraliku klohmimise
seda hakati kutsuma King’s Crossi lahinguks
hoonet tunti sestsaadik Priidomi Vabariigina
ja neil vedas, sest kinnisvara omanik, keegi Jack Staniforth, kes elas maksuvabalt Monte Carlos ja oli Sheffieldi lauahõbedaga kaupleva pereäri kasumist pururikas, ilmutas nende ettevõtmise suhtes poolehoidu, kui uudised viimaks ta kinnisvarahaldusfirmast tema endani jõudsid
ta oli võidelnud Hispaania Kodusõjas rahvusvahelises brigaadis
ja halvaks investeeringuks osutunud hoone ühes Londoni allakäinumas linnaosas oli tema arveraamatutes vaid tühine allmärkus
kui nad maja eest hoolt kannavad, kirjutas ta
siis on elamine prii
nad lõpetasid elektri varastamise ja sõlmisid lepingu Londoni Elektrinõukoguga
sama tehti gaasiga, millega senimaani varustas neid üksainus mõõturi vahele surutud viiekümnepennine
neil oli vaja kehtestada juhtimissüsteem ja selle paika vaidlemiseks koguneti ühel laupäevahommikul fuajeesse
marksistid nõudsid, et asutataks Priidomi Töölisvabariigi Keskkomitee, mis oli Amma arvates üksjagu irooniline, kuivõrd enamik neist oli toonud „põhimõttelise vastuseisu kapitalistide ketikoertele“ põhjenduseks, et mitte töötada.
hipid pakkusid, et tuleks luua kommuun ja kõik läheks jagamisele, aga nad olid nii muretud ja pingevabad, et muu rahvas rääkis neist üle
keskkonnakaitsjad tahtsid keelata ära aerosoolid, kilekotid ja deodorandid, mis keeras kõik nende vastu, isegi punkarid, kes ei lõhnanud ise just piparmündi järele
taimetoitlased nõudsid lihavabadust, veganid soovisid, et see laieneks piimavabaduseni, makrobiootikud soovitasid kõigil süüa hommikuks aurutatud valget kapsast
rastafarid tahtsid kanepi seadustamist ja osa majatagusest maalapist, et hakata seal korraldama oma Nyabinghi-kogunemisi
krišnaiidid tahtsid, et kõik tuleksid koos nendega selsamal pärastlõunal Oxford Streetile trumme taguma
punkarid tahtsid, et neil lubataks mängida karjuvat muusikat, ja nad karjuti ootuspäraselt maha
geimehed tahtsid, et hoone põhikirja kantaks homofoobiavastased sätted, mille peale kõik küsisid, mis põhikirjast jutt?
äärmusfeministid tahtsid ainult naistele mõeldud eluala, mis toimiks iseseisva kooperatiivina
lesbilised äärmusfeministid tahtsid omaenda eluala eemal mittelesbilistest äärmusfeministidest, mis toimiks samuti iseseisva kooperatiivina
mustad lesbilised äärmusfeministid soovisid sama, aga lisaks tingimusega, et sinna pole lubatud tulla ühelgi valgukesel, soost sõltumata
anarhistid marssisid välja, sest igasugune valitsemisvorm tähendanuks kõigi nende tõekspidamiste reetmist
Amma eelistas kõndida omapead ja seltsida teiste samasugustega, kes ei üritanud oma tahet kellelegi peale suruda
lõpuks moodustati lihtsal roteerumispõhimõttel toimiv halduskomitee ja kehtestati mitmesugused reeglid, mis keelasid narkootikumidega kaubitsemise, seksuaalse ahistamise ja tooride poolt hääletamise
maalapist maja taga sai kogukondlik ruum, mida ilmestasid vanametallist skulptuurid
kunstnike lahkel loal
Bernardine Evaristo “Tüdruk, naine, keegi teine“
Bookeri auhinna võitja 2019!
“Kirglik, vahe, energiast ja huumorist tulvil, kohustuslik lugemine tänapäeva Briti naiste elust … Vaimustav.”
– Bookeri auhinna žürii
